Dimitri Gluhhovski - Metro 2033

Sellesuvistest (ulme)raamatuelamustest üks ägedamaid, kui mitte kõige ägedam elamus. Eks eelnevalt oli juba sissejuhatavalt võimsa mulje jäänud teostevalik kirjapandud universumist venekeelsete raamatupoodide lettidelt ning Kolba pool nähtud kunagine Xbox360ne mängutreiler tundus ka ülivinge. No mis teha,  mulle väga  meeldib selline kergelt klaustrofoobne maa-alune teema ning postapo žanri vastu pole ka midagi, niiet rõõm oli suur, kui eestikeeles ilmus. Ilus raamat väljanägemiselt, kiidan kirjastus Tänapäeva, et ei ole ise aretatud mingit kujunduslikku käkki vaid on jäädud originaalile truuks - kenad detailsed värvilised metroojaamadekaardid, peatükkide vahelised kujunduspildid olemas - kõik see annab juurde lugemisel ju elamust, lisaks tõlge tundus ladus, peatükid paraja pikkusega...isuga kohe võtsid raamatu kätte iga kord. No niipalju tekitasin lisa-atmosfääri sellega, et kuna paralleelselt sai loetud ühte Jaapani omnibushorrormangat ning too omapärasest musta värvi materjalist kaantega, mis lõhnas kuidagi eriliselt, selliselt "biotehnnoloogiliselt", niiet vahepeal  nuusutasin toda kaant ennem Metro  maailmasse sukeldudes natuke. Ei tea kas Tänapäev tõlgib ka originaalautori poolt kirjutatud järje ära, võiks ju. Se on niigi selge, et kui majja ilmub ükskord Xbox360 siis vist esimesed mängud on selle peal Metromaailma omad mis mängitud saavad.

                           

Viktor Pelevin - S.N.U.F.F.

Oi ma rõõmustasin, kui ulme.ee leheküljel ilmus sel suvel  teade Pelevini raamatu eestindusest. Pelevin on pea ainuke vene kirjanik, kelle teoseid originaalkeeles olen püüdnud lugeda, ka S.N.U.F.F. -i proovisin aga esimene kord vandusin kiirelt alla, oli liiga raske siiski ja nii ta jäi. Tõlkija Maiga Variku nimi on igatahes usaldusväärne -  Strugatskid, Bulgakov, varasem eestikeelne Pelevin jms kvaliteetkraam ette näidata tal. Esimesed 163 lehekülge läksid lugedes suure vaimustuse ja õhinaga, kuna tegu konkreetselt ulmelise tekstiga ja tundus vingelt hardcore. Aga siis sai lugemisind otsa ja ka muud substantsid ning aju enam ei võtnud väga vastu sest vajutati halastamatult samas tempos edasi. Aga no läbi sai ja see on nüüd küll üks selline teos, millest tahaks näha filmiversiooni. Esiteks oleks filmivariant eeldatavalt sisuliselt lahjema kontsentraadiga, seega ka arusaadavam ning teiseks ma näen siin väga suurt tehnilist potensiaali üldise atmosfääri kujundamisel. Natuke saab ettekujutust ungarlaste poolt loodud väiksest raamatututvustusest milline see lugu ja tegelased visuaalselt välja näeks. Ehkki youtube klipi kommentaarides fännid virisevad, et bio-lits Kaya pole sellise välimusega nagu peaks a mulle tundub, et miks mitte. Muidugi eestikeelse eriti lolli kollase  värvilahendusega  raamatukujunduse koha pealt viriseks ise, kuna ma olen enamus Pelevini venekeelseid  lugenud siis tean väga hästi, et tema teoste väljanägemised  on lahendatud üsnagi omapäraselt, kitchiliku popkunsti võtmes.

                        

Stanislaw Lem - Ijon Tichy kosmoserändude päevikud

Hehee, tuleb välja, et Stanislaw Lem polnud midagi niiväga ülidiip ja  tehniline ulmekirjanik nagu Solaris/Eedeni järgi võiks arvata. Vana mõistis nalja väga hästi, isegi nii hästi, et on nüüd isiklikus  ulmehuumori TOP 3-es selle raamatuga. Topis on veel John Carpenteri Dark Star ( film ) ja Tom Hall'i Anachronox ( mäng ). Ulja kosmoseseikleja Ijon Tichy päevikute avalugu käsitles peent teemat ulmekirjanduses - ajasrändamist ja sellega kaasnevaid paradokse ning viis hästi lainele - läbi terve raamatu käis pidevalt lõbus trallam, lõpujutt toimus robotite hullumajas ning oli ühtlasi isiklik kogumiku lemmik. Eks juba tiitellehelt vaatasin, et peaks olema tasemel kraam, sest tõlkijateks märgitud sellised ässad nagu Jaan Kaplinski ning Hendrik Lindepuu!

Stanislaw Lem ( art by gatoechado )

Stanislaw Lem - Solaris/Eeden

Pärast vendade Strugatskite lugemist, et kuidas näeks välja kohtumised võõrtsivilisatsioonidega tuli tahtmine samal lainel jätkata ning siis meenuski  Lemi Eeden. Solaris oli loetud aga kuna üks haruldasem filmivariant tollest raamatust ootas kah ammu vaatamist siis lugesin Solarise ka läbi. Võib arvestada nüüd tegelt, et Solaris on mul kolmekordselt loetud sest korduvalt sai äsjaloetuid lõike üleloetud, kuna ei hablanud, stiilinäide :  Mina ju soovitasin esimesena neutriino hüpoteesi. Kas pole nii? Aga vaata, antivälja on võimalik erutada, tavalisele mateeriale on see ohutu. Õige. Kuid destabiliseerimise hetkel, kui neutriinostruktuur laguneb, vabaneb tema stabiliseerimisenergia ülejääk. Võttes ühe kilogrammi seisumassi kohta kümme kaheksandas ergi, saame ühe F-olendi jaoks viis seitsmendas astmes korda kümme kaheksandas. Tead mida see tähendab?  - einoh, vanakool on vanakool, kergelt ei antud, lõpuni jõudsin  Solarisega kell neli hommikul aga toda lõppu  pidi ka ikkagist veelkord üle lugema, sest kui tahtsin muljetada raamatust  ( paar päeva hiljem ) , selgus, et ei mäletagi kuidas lõppes. Eeden polnud ka kõige kergema minekuga, esialgu aitas maailma sisse elada Tsehhoslovakkia väljaande esikaas aga siis keeras veidi liiga abstraktseks ja pidi ikka kõvasti pingutama vahepeal. Aga lõppkokkuvõttes tasus ära, meeldis täitsagi, arvestades, et 50ndate lõpus kirjutatud kraam.

Läbi kogu maa-ala suundusid igale poole peened kitsad jooned. ( art : Alex )

Arkadi ja Boriss Strugatski - Väikemees

Ei ole varem tähele pannud, kas varem ka on nii olnud, igatahes teretulnud PR-võte oli kirjastuse Fantaasia facebooki lehel ükspäev näha veidi enne raamatu ilmumist selle kaanepilti. Seekord oli OR stammkaanepildikunstnik õnneks loobunud oma keskpäraste ideede kasutamisest, selmet oli  võetud üks vanema vene väljaande illustratsioon ette ja see üle tuunitud kaasaegsemaks. Füüsiliselt käes hoides raamatut oli üldmulje ilusam, kui netist alguses paistis. Ega teisedki sama teose kujundused mis mujal maailmas ilmavalgust näinud  ei hiilanud väga millegiga, tean öelda, kuna ei pidanud vastu ja lappasin ootusärevusest tingituna virtuaalseid galeriisi pidi ringi, et veidi aimu saada mis võib lugejat  seekord ees oodata. Pildid olid suht igavad/koledad kõik mida nägin ja ega oligi väga keskpärane lugu mu arust. Järelsõnas ( mis oli vhea) kirjutati, et vendadele ei meeldinud see teos lõppkokkuvõttes endalegi. Ses mõttes  oli lugeda väga sobiv just peale "Tigu nõlvalkul" "Väikemeest" sest "Tigu..." olla neil kõigeparem  õnnestumine vendade enda arvates. See ka vahva, et üks fänn pani vahepeal üles FB-sse pildi, kus tal kõik seniilmunud eestikeelsed Strugatskid ilusti üheskoos reas olid, nii tore vaadata kohe.

Äkki nad lihtsalt jälgivad meid.Meie neid ja nemad meid.

Arkadi ja Boriss Strugatski - Tigu nõlvakul

Raamatukaanel on suurelt kirjas, et tegu kultusromaaniga...eee..ei ütleks. Ma saan aru kui oleks kirjutatud, et kultusautorite keelatud raamatu tervikversioon ilmunud, siis oleks korrektomundo - kultuslikuks romaaniks on Strugatskitel  ikkagist "Väljasõit rohelisse", imo. Kaanekujundus on üldse mööda mu meelest seekord, mingi odav tigu ühel spiraalsel ehitisel roomamas, ok, arvasin, et ehk selgub peale lugemist misasi see ehitis on aga ei selgunud. Et kriitika ei jääks niisama mölisemiseks siis siinkohal kaks sama teose lemmikkaanepilti võrdluseks - ungari ja inglisekeelse väljaande omad. Sisu poolest nurinat ei ole, kunagi ammu aega tagasi loetust tuli isegi üht-teist tuttavaid kohti ette ning avaldamata metsaosa meeldis vägagi .Mõnusalt sürr tihtilugu, nii sürr kohe, et kuklakarvad tõmbas turri, kui seal metsas kohtuti ja arutelu toimus, aru ei saanud eriti aga äge värk ikka. Hiljem emotsionaalselt rahunenult mõtisklesin, et Stugatskitel vist oligi selline peen võte kasutusel - no et võõrtsivilisisatsioonidega kohtumist kirjeldatakse nagu inimestevahelist aga smas on kõva nihe sees, eredalt meenusid hiljutiloetud Hukkunud Alpinisti Hotelli tulnukad - nood olid ju ka kiiksuga tegelased aga siin raamatus on kangem ning ökoloogilisem kontakt. Mulle kl istub, et ei ole traditsiooniline roheliste mehikeste ulmega tegemist.

Algul tundus talle, et neile roomavad teerada mööda vastu valged kilpkonnad

Sergei Lukjanenko - Mustand/Puhtand

Sergei Lukjanenko oli nii umbes 15 aastat tagasi suur haip Eesti ulmekogukonnas, räägiti ja kiideti tema teoseid eri sorti kokkutulekutel alati, niiet isegi sattusin lõpuks ärevusse ning ostsin koju riiulisse päris mitu originaalteost. Lugema hakates selgus, et mis ta nüüd nii kõva on, eks keeleoskus andis vbla  soovida, seda kindlasti a nii üldiselt tundus, et vana hea "don't believe the hype" siiski kehtib. A üht-teist sai ikka läbi loetud ja kannatas küll ju niiet täitsagi rõõmustasin, kui kuulsin, et maakeeles midagi uut ilmub. Ja ilmub veel nii asjalikult -  mõlemad osad pea korraga. vat see on eeskujulik lähenemine kirjastus Erseni poolt! Lugema hakates alguses tõmbas isegi üsna elava pildi silme ette, kui kirjeldati "tollipunkti" asukohta - vanas veetornis, sihuke on täpselt Tartu raudtejaama juures, mahajäetud, Riia tn viadukti poole. A siis selgus, et lisaks sellele urbanfäntasi atmosfäärile on tegemist ka paralleelmaailmadega...mis mulle eriti peale ei lähe... kuidagi  arusaamatutel põhjustel ning tingimustel toimusid need tripid, ükski maailm ei muutunud huvitavaks, no üks aurupunklik Kimgim nimeline oli korraks lubav aga tolles maailmas veedeti vähe aega ( kahjuks ). Kala rääkis mulle lõunalauas veel entusiaistlikult kahvliga vehkides, et ära muretse -  järg "Puhtand" on parem kui "Mustand" aga ei olnd ta midagi.

nägin, kuidas kivist rinnatise, laternaterivi taga hõljub vee kohal miski ümmargune, tume, helendavate litritega kaetud,  pikkade, tee poole küünitavate kombitsatega.... ( art by: jaadvyga )

Charles Bukowski - Pulp

Peale Trubetsky HAHM-i lugemist oli natu kehv maitse suus, nagu öeldakse ja et seda ära saada, tegin kiirelt ühe korduslugemise - Bukowski "Pulp" oli mu mäletamist mööda midagi sarnast, noh, et kreisipööra sündmused toimuvad nonstop, kosmosetulnukad on mängus jms sihukesed elemendid. "Pühendatud halvale kirjandusele"  oli esileheküljel just see kõige õigem sissejuhatus. Oligi   väga hea lugemine ning sobis ideaalselt leevendama Truba raamatust saadud pettumust. Hea krõbe tekst, mõjus kl. isegi nii tugev mõju, et kui väljas linna peal käisin, siis kui veel raamatu lugemine pooleli, seetõttu mida joogikraad edasi seda rohkem sai suheldud pmtselt aind tsitaatidega. Sõbsid imestasid ka, et mis värk on, et mida teksti... Hommikupoole Heikki köögis vist juba kergelt vihastati, sest ka sel momendil kui hakati kodudesse hajuma sai kohaldada raamatust pärit mõtteteri -  "karvamüts on pähe tõmmatud ilmselgelt". Raamatu teise poole lugemise ajal kutsuti ka välja  aga kuna oli juba korralikult möllatud äsja, siis iseloomu näidates jäin kodu, et " loeb raamatut". A noh Bukowskit lugeda on ses mõttes üsna mindseti proov, sest ega ta oskab kirjeldada  baarimelu väga hästi. "Sõitsin baari, kus mul polnud veel jamasid olnud, Blinky'sse. See näis esmapilgul kena. palju nahaga polsterdatuid lahtreid, lollpead, pimedus, suits. õhus hõljus mingi tabamatu tapvus." A noh, lohutasin end sellega, et kutse oli  "Naiiv"-i ja Bukowski kirjeldatud kohad  vist ei klapi  väga selliste hipsteribaaride oluga.

"Tony ütles, et sa oled meile pool tonni võlgu" ( art  by pakk86 )

Tõnu Trubetsky, Tõnu Trubetsky jn, T.C. Trubetsky - "Hukkunud Alpinisti" hotelli müsteerium

Idee eest muidugi viis pluss, kujunduse eest ka võib kiita, sisu aga... Mnjah, Trubetsky ja Co varasemad raamatud olid küll tätsagi lahedad lugemised omal ajal aga seekord pole kambas tal mitte vanad punkkamraadid vaid nagu  aru saan, siis tegu seekord vist natuke ahviarmastuse poolse ilminguga ning oma noorema põlvkonnaga ( 6a. vana Tõnu juunior sic! ) proovitud midagi aretada. Kuna just lõpetasin originaalraamatu lugemise siis väga häiris pidev Strugatskite teksti kordamine alguses pluss eelnevalt juhtunu korduv üleseletamine, heakene küll,  kasutad seda nippi ühe korra on okei aga siin tõesti liiga paljuks läks. Keskosa keeras ka ülisegaseks - ei saanud eriti muffigi aru ning ega lõppki parem polnud -  tundus sedamoodi nagu paps oleks kõigenoorema lapse utoopia üles kirjutanud. Oijah...liiga halb, kahjuks.

Tõnu ise on rahul, nagu näha. ( foto : Stanislav Moshkov )

A.Strugatski, B.Strugatski - Hukkunud Alpinisti hotell

Kuna hiljuti ilmus "järg" siis ennem tolle "järje" kallale asumist mõtlesin, et loen veelkord üle, hea lühike ju. Isuga ja mõnuga lugesin, olgugi, et ei teamitmes kord see oli aga ikka äge. Kuulasin ihukarvaturritavat samanimelise filmi soundträkki  kõrvale ning eelmise lugemise ajast lisandus ekstra visuaalset elamust sellega, et vahepeal avastasin ühe venekeelse Strugatskite loomingule pühendatud lk, kuhu on kogutud üle maailma Strugatskite eri teoste illustratsioone - päris coole leidus ka HAH-i omade seas. Jätkuvalt üks lemmikteostest, arvatavasti eelkõige tänu filmile, mis nüüd lõpuks on ka dvd-na ilmunud, kahjuks mitte loodetud luksusboxina, vaid Eesti Päevalehe filmisarja raaames. Stugatskeid on oodata veelgi, just ilmus "Tigu nõlvakul" täisversioon ja tean, et veel on lisa tulemas kirjastus Fantaasialt!

"See peab olema midagi sõjalist või kosmilist"

Lew R Berg - Reekviem "Galateiale"

Ei andnud rahu ja  lugesin veel Lew R. Bergi, no, et kas oli  või ei olnud lõppude lõpuks sci-fi mees ta. Esikaan nägi välja ilus ja tagakaanel ulmeekspert Sulbi kirjutas, et  on kosmoseooperitega tegu ja pettuma ei pea. Nojah, kosmoseooperi mõiste iseenesest seostub mul umbes 10x mahukamate köidetega aga see selleks. Ega väga ei pettunudki, sest sai selgemaks, et Bergi nipp ulme kirjutamisel oli vist selline, et kartul ja liha on klassikaline taldrikul ootamas aga soustina valas ulmet peale ja saigi selline sööklaroog valmis. Kõhu saab täis, maakohtade sööklates veel eriti rammusalt sai, mäletan, nurinat ei ole selles mõttes. Sest siin kogumikus on neli juttu - mereröövlijutt, John Rambolik dzungli-ühe-mehe-sõda, siis on see maasöökla rammusam starwarsilik seiklus ja viimane oli krimilugu. Kõik mainit žanrid nagu öeldud, kas siis kergema või tugevama ulmelise kastmega üle valatud. Aga mai nurise, mõnus päev sai mööda saadetud raamatuga, lugesin jutu - magasin - lugesin järgmise jutu - magasin jne. Ja näed,olengi hakanud eesti ulmet lugema, polegi nii hirmus, siuke kodune. Bergilt peaks nüüd varsti kirjastusel Fantaasia üks kogumik tulema, kus põhitegijaks Willardi nimeline musklipunn, kes suitsetavat kolme Cameli filtrita sigaretti korraga ja kuseb puhast masinaõli. Sihuke x-file'lik meeskond tegutsevat seal, et siis tegelevad nad igast üleloomulike juhtumite lahendamisega  - nii mulle Veiko Belials ( tulevase kogumiku koostaja ) ulmeajakirja Reaktori sünnipäeval rääkis, ootame huviga.

John Scalzi - Vanamehe sõda

Ootused olid üles kruvitud, sest Eesti ulmekogukonna "l'enfant terrible" Lauri kiitis talle omaselt mahlaselt seda  kirjastus Fantaasia Sündmuste horisondi sarjas ilmunud hard science fictioni žanrisse liigituvat teost. Kiidung kõlas umbes sedasi, et nüüd peaks iga õige ulmefänn telk püksis poodi tõttama sest tegu niivõrd hea asjaga. No jah, ega on mis see Lauri on aga ta jagab matsu kl, seda ei saa salata. Aind, et kas nüüd just poodi peaks tõttama...ise soovitaks kirjastus Fantaasia raamatuid osta hoopis igakuistelt ulmesõprade kogunemistelt kas Tlnas või Tartus, saab soodsamalt ja on meeldejäävam. Viimasel Tartu kogunemisel teadjamad iseloomustasid esitletud raamatut, et pmtselt tegu Robert A. Heinleini Starship Troopersi remiksiga. Eino, oli kl jah, nüüd saan aru mis öelda taheti sellega ja John Scalzi ausalt lõpus tänab ka Heinleini ning seekord on igati õnnestunud remiks tõepoolest välja kukkunud. Mõnusalt oli huumorit sees, sellist mustemat sorti, nagu mulle meeldibki, ainuke asi mis häiris ja päris tugevalt häiris, oli tõlkijapoolne erinevate vandesõnade eestistamine. Kuidagi väga puine tundus. Klassikaline "Kuradi A" oli ka sees. Et jah, ülejäänud tõlge kõik täitsa ilusti loetav aga eks see roppuste tõlkimine ongi talendi küsimus. Muidu mõnus rams, jäin rahule elamusega.

Charles Stross - Külmem sõda

Ei tea, ei lähe väga Stross peale mulle. Kahtlustan, et  liiga advanced mind mu  jaoks ta. Populaarne see šhoti kirjanik on küll, viimaselgi ulmikute kogunemisel selgus, et loetakse ning fännatakse mitte ainult ulmeekspertide poolt.  Seda siis, kui Fantaasia kirjastus tuli tutvustama omi uusi väljaandeid meie lauanurka, noja tuligi jutuks kõrvalistujaga "Külmem sõda" kogumik, kutt ütles kohe, et teda näiteks võib küll liigitada Strossi fännide sekka ja rääkis nii mõnestki mitteeestikeelde tõlgitud raamatust ning sarjast õhinaga - paraku kõik see lendas üsna kõrgelt jällegi üle minu mõistuse, seda ma tunnistan, jään alla neile ülipöörastele  žüheekäikudele mida Stross tundub valdavalt ja mõnuga produtseerivat.  "Külmem sõda" kokkuvõttes väga nüüd siiski ei üllatanud, ühe loo baasidee, et inimkond on selline kübe maailmaruumis, selle laksu olen ma Arhur C Clarke raamatutest ära saanud ( "Lapsepõlve lõpp" ja Kohtumine Ramaga" ) No ja koheselt on alati umbusaldus, kui lääne taustaga kirjanikud proovivad venelasi kirjeldada, eriti veel nõukogude aega ja kombeid, mkmm, ei! Teisest loost ( kogumiku esimene ) sai rohkem rõõmu tunda, kuna närisin hiljuti H.P. Lovecrafti "Hullumeelsuse mägedes" läbi lõpuni, siis nüüd  magustoiduna kaasaegne järg siin olemas ja enam-vähem kokkuvõttes, kena puänt.

Kaaren

"Kaaren" on vene ulmejuttude antoloogia. Ilmunud ühemehekirjastuse "Skarabeus" märgi all. Selle ühemehekirjastuse taga on Soomes elav ja töötav ( reaalainete õpetajana ) Arvi Nikkarev, kelle hobiks on tutvustada eestlastele emakeelde tõlgituna kaasaegsemat välismaist ulmekirjandust. Põhimõtteliselt on tegu vist lausa heategevusega, ma küll ei usu, et ta siit mingit rahalist kasu saab. Raamatud on nii ja naa olnud - Ameerika new wave Sci-fi ehk siis 70ndate klassikuid, Soome ulmet ja Vene omast on siis kolmas jutukogumik see. Suht hästi vastu võetud seekord, kohalikust fandomist on juba tulnud tagasisidet, enamasti positiivset, mõned siiski  nurisevad ja heidavad ette, et paaris  kogumikus olevas loos tegeldakse viinaviskamise või pohmellide kirjeldustega. Halloo kosmos!!! Ei noh, andke andeks aga kui venelased ei kirjutaks  joomisest, kjes  siis  veel?! Nimilugu mulle sp meeldiski kõige rohkem, et seal leidus  üks korralik sürrealistlik korterijoomingu kirjeldus, kus osalisteks Aleksei Tolstoi loodud Buratino ja Dostojevskigi kirjandusteoste kangelased ning üleüldse mõnusalt sürr ning painajalik atmosfäär valitses terve loo vältel. Veel meeldinutest oli üks klassikaline venepärane  filosofeerimine omadest ja võõrastest ning kolmas lugu mis täitsa istus sellest  Arvi valikust  oli üks tulevikumiilitsa juhtum. Natuke  meeldis tegelt ka viimane, läänelikuma setupi kuid siiski venepärase inimhinge  kirjeldamisega tegelev zombiemutantküttide lugu, kahjuks ei leidnud tollele netist illustratsiooni juurde, hellalt oleks taht  näha miuksed nood ex-eriüksuslased  välja nägid? Kogumiku  koostajat Arvi Nikkarevi sai näha sel aastal äsja olnud Estconil, tal oli seal lausa ettekanne, teemal - "Vene ulmekirjandus läbi huumoriprisma" - sealt  jäi meelde üks juhtum, kus keegi Vene kuulsatest ulmekirjanikest oli ennast mesilaseks joonud, niiet ma kardan/loodan küll, sellest joomiseteemast vene (ulme)kirjanduse puhul väga ei pääse lugeja edaspidigi.

    

                                

Trubetsky/Pathique/Habicht - Inglid ja kangelased

Siinkohal pean tunnustavalt patsutama oma raamatunjuuhi, mis täiesti  suvaliselt riiulist just selle teose välja tõmbas. No, et kiire juhuslik suvelugemine eksprompt midagi. Kõvakaaneline "Inglid ja kangelased" pakkus kohe tiitellehel suurema üllatuse, sest selgus, et peale nimiloo on veel neli juttu sees ja enam-vähem olid kõik ühendatud kronoloogiliselt ( algab  25 augustil 1982 Pirita rannal ning lõpeb 12 septembril 1991 Vaiksel Ookeanil ). Nimilugu olin kunagi ajakirjast  "Vikerkaar" lugenud, tuli tuttav ette  ( "Hukkunud alpinisti hotellist" mahaviksitud  stseen ;) ) aga neid teisi jutte polnud küll varem lugenud mitte. Vägagi meeldis kokkuvõttes kogu kupatus. Oli vanakooli (punk)slängi, ohtralt fotosi - ei pidanud nuputama, kes on kelle prototüüp, kõik ilusti fotodega kaunistatud. Lõpuloos "Varjud vetevallas" oli isegi Kaspar Jancis, va rüblik, sees. Lemmikjutuks kujunes neljas -  "Igavene suvi" - see oli mu arust kõige mõnusamalt sürrim, kirjutatud Trubal Habichtiga kahepeale ning ainuke Vennaskonna CD mis mul kodus on, sisaldas täpselt nagu tellitult jutustuses n.ö. kõlanud laulu "Kaugetele planeetidele" - väga tore ju, kui saab lugemise kõrvale just seda kõige õigemat soundträkki kuulata. Se "Warzawianka" plaat on üldse Vennaskonnal päris hea, selline eksperimentaalsema ( tolleajamõistes)  elektroonilisema taustsaundiga, arvan ma. Ning sa kuula aga -  viimases, ehk siis eilses nüüd juba R2 Eesti Popsi saates ka lambist miskipärast vanemat Vennaskonda mängiti päris mitu lugu - tundub, et on Vennask täitsa pop jällegi.

                                        

Charles Stross - Vürstkaupmehed

Odoot, kas see on seesama kirjanik, kelle "Accelerando" läbilugemise eest olen endale mõttelise ajukaapari kuldordeni omistanud. "Accelerando" oli eriliselt raske saajens fiktsioon, väga  tehnilises keeles kirjapandud hägu. Jaa, seesama härra toodang on ka Vürstkaupmehed aga nüüd mitte nii saajens, pigem fäntasi-seiklus on žanriks siin. Tagakaanel veel kirjutati, et neile lugejatele kindlasti meeldib, kes Robert Zelazny Amberi-sarjast lugu peavad. Ja ulmelistis sf2001 väitis  raamatu tõlkija Juhan Habicht, et peab hetkel maailma parimaks ulmekirjanikuks just Strossi ning kõik see Zelaznylt pärit teema on väga läbimõeldult siin kirjapandud. Ulmeekspert Raul Sulbigi  jagas  kiidungit nii oma blogis kui Postimehes ilmus tal põhjalik artikkel ( noris aind eestikeelse väljaande kaanepildi pärast ). Nojah, alati on tore, kui uut ulmet eestikeeles lugeda saab ja eriti tore, kui üks lemmiktõlkijatest seda  vahendab. Aga raskelt läks see lugemine miskipärast. Ehkki nüüd oli ikka oluliselt kergem, võrreldes Accelerandoga, kuigi ka siin oli raske aru saada kohati, mis klannid?, mis sugulussidemed? aga vbla see saab selgemaks teistes osades. Teadjamad teavadki rääkida, et hiljem läheb sari kõvasti paremaks, hetkel jäi mulle isiklikult  veitsa sellise fäntasiseebi mulje. Egas midagi, loodame siis, et Varrak kõik kuus osa avaldab ära.

Charles Stross

Clifford D Simak - Nagu õieke väljal

"Pikkmaad" lugedes tuli meelde kohe see raamat ;) Niiet vutt-vutt sai mindud vanematekoju ja sealt siis "Nagu õieke väljal" üles otsitud.  Klassikat on ikka tore üle lugeda, ehkki lehed hakkavad juba vaikselt kolletuma kergelt ma vaatan. Sisu mitte, sisu oli  hea vanakooli Simak. Et ei ole väga hardcore sci-fi, vaid selline jutustavlik ja inimlik alati ta olnud ja seda ma hindasin Simaki puhul ja tuleb tunnistada praegugi oli mõnus lugemine. Eraldi mõnu andis juurde ka tolleaja professionaalsus, nii teksti toimetamisel kui tõlkekvaliteedis, oli see nõuka aeg mista oli aga raamatute puhul  üle perse ei tehtud asju. ( Mirabiiliaosakonda oma koduriiulis võiks külastada tihedamini ja korduslugemisi teha ). Saimakit tegelt tahaks täitsa ka järjejutuna  kuulata, peaks tuhnima Eesti raadio arhiivis, ehk on midagi neil seal saadaval. Netis tuhnisin siis näed leidsin ühe illustratsioonigi - lisaks erinevatele raamatu kaanepiltidele ja misma näen, see ainuke illustratsioon mis google välja käis on Eesti oma kunstniku tehtud! Ülo Sooster tuleb välja on põnev persoon - 60ndate Moskva underground avangardkunsti üks juhtfiguure, seda teemat peab kohe eraldi edasi uurima!

Illustration from the story All Flesh is Grass, by Clifford D Simak, 1967. Artist: Ülo Sooster

Terry Pratchett/Stephen Baxter - Pikkmaa

Ilus raamat väljanägemiselt sest originaalkujundus on säilitatud ja veidi on formaadi suhtes voolujoonelisemaks muutunud kirjastus Varraku ulmeraamatu sari. Tore. See kah tegi rõõmu, et  üsna värske ulmekirjandusega tegu - maailmas esmatrükk 2012 9 juuni. Pool aastat hiljem siis eestikeelsena juba saadaval - pole paha mu arust. Lugeda oli ka tore -  sai aru mis toimub, seda esiteks. Ärge naerge midagi, siin  on ulmekirjanduses päris raskeid pähkleid tulnud puurida, vähe lihtsam  ulmeline tekst oli äärmiselt teretulnud, et ei unustaks ära, ulme on ka seiklus ja lõbu. Lühikesed peatükid kah, sai sutsakaid võetud päeva jooksul näuh-näuh. Isegi muusika timmisin välja mis peaks kõlama - tundus, et liquid dnb on okei. Sest raamatuś maailmad kiiresti vaheldusid ja seega sobis selline kosmoselik dnb mu arust taustaks täitsa hästi. Järg pidi ilmuma välismaal 2013 suvi, eks näis kas Varrak jätkab sama reipalt edasi tõlkimist ;)

S.Baxter ja T.Prachett  Foto : Rob Wilkins

Arkadi ja Boriss Strugatski Hääbuv Linn

Alguses nagu olin veidi skeptiline. Kahtlane tundus eelreklaam, et tegu olevat parima romaaniga nendelt kuulsatelt ulmekirjanikvendadelt? Aaaaga kui füüsiliselt ramsi kätte sain ja tagakaanelt lugesin, et varem on  ilmunud kunagi Vikerkaare ajakirjas katkendeid siis oli kohe "ohsapoiss!ohsapoiss! emotsioon. Oh jah, ma ise siis veel napilt  riiulini ulatusingi - Tartu 1kk raamatukogust mäletan, et vist isegi proovisin lugeda, sttgi aru ei saanud aga tundus jube kõva teema. Arusaamise koha pealt tõlkija Veiko Belials on seda probleemi juba ennetavalt ette näinud  ja tublit tööd teinud igast joonealuste märkustega. Mulle küll meeldis see, et oli ära seletatud asju niiviisi vanakoolikalt ja minu arust  näitab see  tõlkija tublit tööd ja pühendumust. No tegelt Veiko on tuntud oma põhjalikkusega isegi juba veitsa legendaarne oma Estconil esitatud loengutega ulmeteemadel. Tõlge oli muidu mõnus, ühtegi etteheidet ei ole, 5 + töö! Tekst ise raske kohati, alguses mitte - algus oli tore, lõpus läks jap, väga sügavaks filosofeerimiseks aga sain hakkama ka nende lehekülgedega ( ei olnud palju, seda pole mõtet karta ). Üldiselt kogu raamatu atmosfäär ja taust, kus tegevus toimus väga meeldis,  parim raamat  siiamaani sel aastal mis lugenud  - no kui nuriseda siis illustratsioone polnud aga kuna tänapäeval  on internet siis ei ole probleem ju illustratsioonid ise välja otsida, pealegi saab siis  valida miuksed peale lähevad endale. Noh, mulle sobisid ühe vene naiskunstniku omad  ja siis veel siin kolm pilti. Boonus illustratsioonide otsimisel oli see, et leidsin lõpus ometi  üles Strugatskite "Põrnikas sipelgapesas" skännid ja muidu ka kullasoone kui vendade looming visuaalse pildina huvi pakub!  Lisaks visuaalidele kujunes veel selline  lugu nagu "Экспериментатор" mul täitsa  omamoodi "Hääbuva Linna"  hümniks, eriti esimene pool raamatust  ja selgus Baasi arvustusi lugedes, et polnud ainuke, kellel  "Алиса" taustaks käis lugemise ajal :p. Noja viimasel Tartu ulmikute kogunemisel sai isiklikult Veikoga baarileti taga  trehvatud ja selgus, et need joonealused märkused pole veel kõik, mis tal öelda on ning see aasta Estconil on  veel eriti huvitavat ettekannet-projekti oodata seoses selle raamatuga! Estcon toimub see aasta 14-16 juuli, Saarjärvel. Kõigi maade ulmikud, ühinege!

Алевтина Грунина - Квартира Воронина

David Mitchell Pilveatlas

Kunagi Quentin Tarantino ütles Pulp Fictioni pikkuse üle vingujatele, et ärge vinguge - pmtselt saate te ühe piletiraha eest 3 lugu. Noh, siin raamatus oli 6 lugu ja eks meie kinodes linastuv film oligi põhipõhjus  miks Pilveatlast lugesin. See, et raamat üldsegi on eestikeeles ilmunud sain teada raamatukavast. Seda, et tegu ca 600 lk tellisega sain teada siis, kui lugemisjärjekord minuni jõudis. Ega jah, raamat ilmus 2006 a. k rjastus  Varrak Moodsa aja sarjas ja kes kust saab nüüd oma koopiad - näiteks mul üks sõps Ops sattus kuskile ühe tütarlapse sünnipäevale ja sünnipäevalapsel on nüüd ajutiselt auk raamaturiiulis selle koha peal. Filmi kusjuures Ops oli  vist juba ennem ära näinud ja ok pidi olema - ise kartsin natsa kui esimesed kõlakad olid, sest Total Filmist sai lugeda, et mingi palju karaktereid ja ajasränd ja tundus üks paras segapudru. Et absuloluutselt  kindluse mõttes loeks ennem raamatu läbi, siis vast  minna filmi vaatama oleks õige ja minema peaks, sest näiteks Opsi sõps Andres juba siis kui Pöffi raames Cloud atlas  linastus pani FB-sse sellise  kiidungi üles järgmine päev, et oli selge, pääsu ilmselt ikkagi pole seekord. Nojah aga  kõigepealt oli poolteist nädalat  ärevus sees, kas jõuab raamatujärts minuni ennem kui film kinos veel on - jõudis. Film õnneks  on pikalt kinokavas olnud, sai rahulikult lugeda ja  just kontrollisin ning Cinamonis veel üks nädal käib, et jeah, graafikus! Eks näis, mis saab, raamat oli tegelikult täitsa loetav huviga ja keskel seal sain aru miks vend/õde Matrixi lavastajad Wachovskid selle ette võtsid, seal on see Matrixis olnud teema sees küll ju - tulevikuühiskonnas mis toimub - ühed on süsteemi orjad ja vastuhakk. Eks näis, enamus filmiarvustusi on kiitvad kah, et ei tohiks tünga saada ( või siis just saab). Äge üllatus igatahes lisaks  oli  paar päeva tagasi kui ärkasin ning teel kööki teleka käima panin siis oppa - TTV-s raamatu autor David Mitchell ja tema autogrammijagamine Tallinnas käis, väike intekas ka, kus siis vibalik inglane rääkis, et käis siin meie ajaloomuuseumis ja et meeldivalt palju inimesi oli kohtumisel . Tõlkijat Aet Varikut näitas ka ja kiidan tõlget, polnud ilmselt väga kerge see töö seekord aga hakkama saadud ilusti. Eestikeelsete subsidega täies pikkuses saade on järelvaadatav siit. Varrakul Mitchelli esimene teos ka ilmunud, ma usun, et kui võimalik, siis loeks selle ka läbi - sama struktuur pmtselt, miks ka mitte. 

David Mitchell