Showing posts with label ajalooline. Show all posts
Showing posts with label ajalooline. Show all posts

Saturday, September 06, 2014

Christophe Blain - Isaac The Pirate

Tegu on väga hea kraamiga. Joonistatud täpselt sellises klassikalises "euro" stiilis  mis on sihuke mõnusalt koomiline aga mitte ülevõlli vaid  parasjagu intelligentselt koom ning tegevus seikluslik ja ajaloolise taustaga. See  pealkirjas olev peategelane "piraat Isaac" on loo alguses tegelt hoopis 18 sajandil Pariisis elav rahatu maalikunstnik, kes siis suht meelitatakse  osava mesijutuga ühe pika ninaga tegelase poolt ühele laevale, mis väidetavalt peaks seilama Ameerikasse. Esimeses raamatus põhiliselt laevaretk oligi põhiteema aga teine rams juba vaheldusid igasugused erinevad seiklused , igav ei hakanud. Teine kõrvalliin on ka - pruut, kes tal maha jäi Pariisi, tollele hakkab külge lööma üks rikas härrasmees ja lastekoomiks see väga ei ole. Koomiks on võitnud Prantsusmaal peetava Euroopa suurima koomiksifestivali Angouleme aasta albumi preemia ning USA kirjastus NBM on inglise keelde sellest viieosalisest seeriast siis kaks siiamaani ilmutanud. Tänuväärt töö, sest neid kirjastusi, mis tegelevad nn. Franco- Belgia eurokoomiksi tõlkimisega on ülivähe. "Hetkeseisuga lemmikkirjastus" kommenteeris Ops, kes mulle oma koopiad lugeda tõi. Aitäh!




Wednesday, September 03, 2014

Anti Pathique ja Tõnu Trubetsky - Daam sinises

Se suvi siis sai põhiliselt istutud oma urus, harva, kui välja nina pistsin. Facebookis oli samas näha, et tuttavad ja sõbrad kõik meeletult matkasid, küll paatidega, küll igast kontserditel, Eestimaa lõpus olevates restoranides jaa nii edasi. Noh, suve lõpuks siiski sai ise kah kuskil kaugemal käidud - ehk siis punknäitusel, mis oli Peipsi ääres ühes külas ( Varnja). Äge näitus ja kui koju jõudsin siis oli veel duhh sees ning sobivalt Apollo raamatupoe aleletilt  ( Raul, tänud vihjamast! )  suvel ostet Daam Sinises kohe võtta. Väga hea lugemine, kui alguse paarist leheküljest üle saab siis läheb lugu käima ja jumala mõnus oli. Mulle meeldis väga, et kogu aeg tõugati mingit kerget bazaari omavahel, keegi ägestus pidevalt, enamasti oli see Sursu. Umbes nagu Totu Kuul tegelaste stiilis õigustamine ja omavaheline nägelus kehtis. Joodi kah palju mis mõnusalt vanakoolikalt kirjapandud, eriti järgmise päeva hommikud ja tegevused, mõistsin kangelaste hingeelu neil momentidel. Ajakirja  TeMuKi intervjuus Trubetsky veitsa seletab ka, kuidas see kahasse kirjutamise asi välja nägi :


Ainuke natuke kehvasti on see, et kas mitte Villu Tamme illustratsioonid ei olnud ajakirjas Noorus lisaks, kui see punkromaan seal järjejutuna ilmus. Need olid väga lahedad - see kuidas Parm lõõtsa tõmbas ja pägalikud õue peal hüppasid tuli eredalt meelde näiteks. Kui need joonistused oleks  raamatus  kah sees olnud....oi!

Tuesday, September 02, 2014

Meelis Friedenthal - Mesilased

Postimehes jäi üks intekas silma, kus oli kirjas, et raamat sai kõva tunnustuse Euroopas, ning et sündmused toimuvad 17 saj lõpus Tartus. Ohoo, mõtlesin, äge värk, Tallinnlastel on apteeker Melchiori sari, a nüüd siis oma kodulinna ajaloost selline auhinnatud raamat kohe. Aastake pärast artiklit oli mahti ka teos läbi lugeda, pagan võtaks, natuke oleks võinud veel oodata, kaks kuud. Seda sellepärast, et siis oleks tõenäoliselt sama vihm ja pori ja üleüldine sügiskaamos, mida raamatus kirjeldati ka reaalselt väljas toimunud ja see oleks juurde andnud atmosfääri. No mingit vihma sadas aga raamatu viimaste peatükkideni jõudes otsisin välja ja kuulasin lausa doom/stoner metalit meeleolu tarbeks lisaks. Polnudki tükk aega kuulanud taolist mussi, praadisin kartulit peekoniga kõrvale ja oli täitsa tore olemine. Kulinaariast rääkides, siis üks  uus ja kuuldavasti väga okei jäätisesort on ka ju ilmunud, meega plombiir, see fakt  meenus  lõpupeatükkide aegu ning tuleks lähitulevikus ära proovida. Veel meenus lugemise käigus miskipärast kuskilt ajusoppidest, et kui Taavi käest ükskord küsisin, mis raamatuid ta loeb, siis kutt vastas, et "Vergiliust". Krt, tüüp on üks kõvemaid kõrisi mu sõprusringkonnast ja sihuke ootamatu vastus. Vergilius mainiti ära  raamatu järelsõnas, isegi tsiteeriti, niiet rahuldusega konstateerisin, et kirjandusnjuuh funktsib endiselt. Järelsõna oli autori poolt kusjuures  päris deep aga vajalik.

Tartu linnaplaan ( kaart siit )

Monday, October 07, 2013

Brian Wood - Northlanders

Loomingu Raamatukogu Islandi saagad läbi oli kerge viikingiduhh sees - vaikselt hakkasin juba meenutama, et mis tolle sinise kaane ja viikingilaeva pildiga kunagi eestikeeles ilmunud Erik Punase Gröönimaa avastamisest  pajatava raamatu pealkiri võis olla? Aga siis  tuli raamaturiiuli ees seistes meelde tõsiasi, et Northlanders on ju lõpuni lugemata!!! Võibolla ootaski seda õiget momenti see kirjastus Vertigo poolt väljaantud sari. Kokku ilmus 50 numbrit, mis siis TPB ( trade paperback ) -dega mõõtes teeb kuus köidet lugemist. Oleks vist rohkemgi a miskipärast Vertigo känseldas ära sarja. Ei tea, mu arust oleks võinud veel tulla vabalt mõni lugu. Brian Wood  ise suht optimistlikult võttis seda lõpetamist, öeldes ühes intekas, et 50 numbrit on kõva tulemus ja tema on rahul. New Yorgi kutt ta ise ja üsna põhjalik vend - ei pidanud paljuks spetsiaalselt Islandil elada mõni aeg ja lausa aasta oli võtnud spets ajalookursuse omale viikingite ajastu kohta. Seda oli aru ka saada, et mütsiga lööma ei ole hakatud  -  koomiksis oli autentsetest Islandi saagadest pärit  tsitaate  ja isegi Tallinn oli ära mainitud ühes loos! Alguses lugema hakates ja teise TPB kallale asudes  oli tegelt üllatus  päris suur, kui selgus et see Northlandersi sari  koosneb  eraldi  lugudest, ma harjunud, et kui siuke suurem sari on, siis üks suur lugu kokku kõik kokku  a seekord olid kõik kuus köidet  eraldi iseseisvad  ja vahest üldse paarinumbrised lühilood. Samas oligi huvitavam, eri kohad ja riigid  kus sündmused toimusid, ega viikingid  päris suurel territooriumil terroriseerisid ja möllasid - isegi Venemaal, Volga kallastel olevatesse küladesse ulatusid nende vallutusretked tuleb välja. Lisaks erinevatele lugudele olid ka kunstnikud erinevad, mõned kõvemad, mõned lahjemad a üldpildis läbivalt  ma ütleks  akvarellilikud toonid valitsesid. Paber aind oli niru, ei tea mis see Vertigo koonerdama on hakanud, selline matt paber, fuu. Brian Woodi kohta veel peab ütlema, et ta tegelt hoopis  kõva indiemees ( isegi indiekoomiksi kuningaks tituleeritud). Local ja  Demo kõige kuulsamad indieasjad tal. Vertigo kirjastusele on ta kirjutanud veel ühe deep runniga actionlikuma sarja DMZ  - toda ilmus 70 osa ja seal tegevus NY Manhattani saarel toimub, lähitulevikus, suht solid lugemine seegi. No ja see ka vast tore teada, et ta respektaabli videomängude firma Rockstars tiimis on aidanud  kujundada selliseid mänguhitte nagu GTA:Vice City, Max Payne, Manhunt ja teisigi. Üks uus koomiksisari on ka käimas tal praegu,, mis tundub, et on okei -  The Massive  ( see aasta märtsis ilmus just esimene TPB ).




Wednesday, July 24, 2013

Warren Ellis/Raulo Caceres - Crecy

Veel üks õhuke vihik, 48 lk mustvalge Warren Ellise toodang ja seekord väga hea! Koomiks räägib ühest ajaloolisest lahingust mis peeti 26 augustil 1346 issanda aastal Inglise ja Prantsuse armee vahel ja väidetavalt on see üks vingeimaid lahinguid brittide sõjaajaloos. Võib olla küll, amazoni koomiksiarvustajatest üks väitis, et peale lugemist oli huvi nii suur teema vastu, et lippas raamatukokku lisamaterjali järgi :D. Mõistan kutti, sest tõesti oli huvitav ja kunstnikutöö parim imo sellest sarjast. Jah, ehkki tegu one-shotiga tuleb välja  siiski on tegu sarjaga, vaatasingi ise ka, et   esikaanel asub mingi hammasratta kujutis ja "Apparat" kirjutatud sinna alla. Eelmisel loetud koomiksil samamoodi  ja nüüd on selgunud, et tegu  Ellise enda ideega, et mis oleks kui võtaks seda koomiksikirjutamist selle vaatenurga alt, et superkangelasi ei olekski välja  arenenud. Kirjastus  Avatar press abiga kokku siis nüüdseks seitse sellist lugu, kolm eraldi ilmunud vihikutena ( Cracy, Aesteric Mechanic ja Frankensteins Womb ) pluss üks kogumik, mis kannab üldnime Apparat vol 1. Tollest kogumikust võib tunnustavalt ära märkida ühe  hardboiled dektetiiviloo ning ühe täiesti hullu nii sisult kui ka visuaalselt megadetailse joonistusstiiliga  cyberpunk tulevikunägemuse. Kõik need sutsud on eesõnadega varustatud, kus siis Warren selgitab tagamaid. Kokkuvõttes huvitav projekt, saab tutvuda eri kunstnike stiilidega ja kui teab, et ega ongi one-shotina mõeldud  siis ei ole nurisemist  sel teemal, miks lugu edasi ei lähe ja lõpeb järsult. Crecy on siiski terviklik ja väga kunn tõesti, näiteks sai teada nii mõndagi tolleaja vibulaskmise kohta, karm ala.

Tuesday, January 01, 2013

David Mitchell Pilveatlas

Kunagi Quentin Tarantino ütles Pulp Fictioni pikkuse üle vingujatele, et ärge vinguge - pmtselt saate te ühe piletiraha eest 3 lugu. Noh, siin raamatus oli 6 lugu ja eks meie kinodes linastuv film oligi põhipõhjus  miks Pilveatlast lugesin. See, et raamat üldsegi on eestikeeles ilmunud sain teada raamatukavast. Seda, et tegu ca 600 lk tellisega sain teada siis, kui lugemisjärjekord minuni jõudis. Ega jah, raamat ilmus 2006 a. k rjastus  Varrak Moodsa aja sarjas ja kes kust saab nüüd oma koopiad - näiteks mul üks sõps Ops sattus kuskile ühe tütarlapse sünnipäevale ja sünnipäevalapsel on nüüd ajutiselt auk raamaturiiulis selle koha peal. Filmi kusjuures Ops oli  vist juba ennem ära näinud ja ok pidi olema - ise kartsin natsa kui esimesed kõlakad olid, sest Total Filmist sai lugeda, et mingi palju karaktereid ja ajasränd ja tundus üks paras segapudru. Et absuloluutselt  kindluse mõttes loeks ennem raamatu läbi, siis vast  minna filmi vaatama oleks õige ja minema peaks, sest näiteks Opsi sõps Andres juba siis kui Pöffi raames Cloud atlas  linastus pani FB-sse sellise  kiidungi üles järgmine päev, et oli selge, pääsu ilmselt ikkagi pole seekord. Nojah aga  kõigepealt oli poolteist nädalat  ärevus sees, kas jõuab raamatujärts minuni ennem kui film kinos veel on - jõudis. Film õnneks  on pikalt kinokavas olnud, sai rahulikult lugeda ja  just kontrollisin ning Cinamonis veel üks nädal käib, et jeah, graafikus! Eks näis, mis saab, raamat oli tegelikult täitsa loetav huviga ja keskel seal sain aru miks vend/õde Matrixi lavastajad Wachovskid selle ette võtsid, seal on see Matrixis olnud teema sees küll ju - tulevikuühiskonnas mis toimub - ühed on süsteemi orjad ja vastuhakk. Eks näis, enamus filmiarvustusi on kiitvad kah, et ei tohiks tünga saada ( või siis just saab). Äge üllatus igatahes lisaks  oli  paar päeva tagasi kui ärkasin ning teel kööki teleka käima panin siis oppa - TTV-s raamatu autor David Mitchell ja tema autogrammijagamine Tallinnas käis, väike intekas ka, kus siis vibalik inglane rääkis, et käis siin meie ajaloomuuseumis ja et meeldivalt palju inimesi oli kohtumisel . Tõlkijat Aet Varikut näitas ka ja kiidan tõlget, polnud ilmselt väga kerge see töö seekord aga hakkama saadud ilusti. Eestikeelsete subsidega täies pikkuses saade on järelvaadatav siit. Varrakul Mitchelli esimene teos ka ilmunud, ma usun, et kui võimalik, siis loeks selle ka läbi - sama struktuur pmtselt, miks ka mitte. 
David Mitchell

Thursday, November 22, 2012

Rob Vollmar, Pablo G. Callejo Bluesman

1920ndad, Arkansas,  Ameerika, Suur depressioon. Äge ajastu, omamoodi stiilne.  Huvitav stiil samuti valitud Hispaania kunstnikul Pablo Callejol -  nagu ma aru saan, pseudo puulõige on see, mis näeme siin raamatus. A mulle istub koomiksis selline stiil, väga ei viljeleta, kuid esindajaid on. Alguses esimesed peatükid olid kergemad aga siis hakkas musta tooni rohkem sisse viskama ja lugu tõmbas ka süngemaks ja  karmimaks. Loo eest vastutas USA oma poiss Rob Vollmar. Seal esimestes peatükkides kaks bluusimeest on rännuteel - vaatavad, kus saavad miskit öömaja või tööotsa, eks ta on nagu on - ööbivad talude lautades heinte peal  ja katsuvad kohalikes kõrtsides leivaraha teenida kitarri ( ja klaverit) mängides. Ikka kohe mõnusad kohalikud kõrtsid olid välja joonistatud. Seda alguseasja saab vaadata siit. Ja päris esimesi lehekülgi, kui meie kaks kangelast kaheraudse jahipüssitoru ees ärkama peavad saab näha alloleva  amazoni lingile klikates (  sealt edasi look inside  ).  Hardcover print, mis pidi olema kõige parema trükikvaliteediga igatahes oli soliidne, kollektsioneeris kõik ilmunud kolm osa ja mulle sobis väga hästi.

      

Sunday, November 18, 2012

Jo Durden Smith Maffia

Nägin üht maffia-teemalist filmi hiljaaegu ja seal oli alguses kiri, et "based on true story". Et kunagi tegutses Murder.inc nimeline grupp USA-s. Palgamõrvarid, maffia heaks. No ma ei uskund natuke vist, et nii oli nagu filmis näidati  ja siis tuli meelde, et eestikeeles on ilmunud nii mõnedki maffia ajaloo teemaraamatud, raamatukokku minek kah  ja nüüd läbi sai. Kõigepealt selgus, et oli jah too film täpselt nagu päriselus sündmused, selles mõttes kontroll läks korda. Väga pikalt ei kirjutatud, nii peatüki jagu aga piisas. Sellised lühikesed peatükid olidki nagunii kõik, hea lugeda, jupikaupa, muidu kui pikalt oleks olnud siis vist  igavaks läinud kah. Pildimaterjali oli ohtralt, see väga hea. Mustvalged fotod bossidest ja muidu olustikust andsid ikka kõvasti juurde. Ja käsitleti teisigi filmilinale talletatud operatsioone ntx "prantsuse ühendus" ja "pizza ühendus". Ja muidugi mainiti lõpus "La Piovra" sarja. Mida tahaks näha kangesti, see jooksis kunagi ma tean telekas ka "Merekoletis" nime all, see kultuslik nüüdseks itaalia telesari. Raamat jättis kokkuvõttes  soliidse mulje, lõpus oli ka peatükk vabamüürlaste ja maffa seotusest - see oli mulle uudiseks ja ekstra põnev. Keeluseaduse ajalugu ka rokkis, ehk siis raamatus osa II -  kõik see mis  ameerikas toimus tol ajal, ega kohe-kohe peaks kinodesse tulema selleteemaline film Lawless, kindel mats et lähen vaatama!

Wednesday, November 14, 2012

Karl Luki Päewaraamat: Wiies olympiada Stockholmis 1912

Kirjastus Jutulind ( hea nimi!) ja Eesti Spordimuuseum on välja andnud sel aastal sellise väikse vintage spordiraamatu. Ehk siis Venemaa  kooseisus 1912 aastal  tublimad  Eesti spordimehed käisid esimest korda  olümpial. Käimises võistelnud Tartu kandi mehe Karl Luki  säilinud ülestähendatud märkmed reisimuljetest kõigile huvilistele lugemiseks ongi taastatud raamatu kujul. Põhilaks on 48 lehekülge originaal päevikut mis väga siirast ja muhedat kirjaviisi kasutades kirjutet. No tõesti oli kärn värk. Mulle väga istus see sajandialguse suhtumine asjadesse ja just see muutmata kirjaviis on super. Toon ühe näite, ega muidu vist ei adu hästi. See on siis vabaajaveetmise kohta sissekanne härral : 

 "28 juuni. Hommikul oli pääwalu. Ei tea,kas öösel ennast ära külmetasin wõi oli see "Nationaldricka" tagajärg, mis eila sai joodud. Läksime Olympia lõbustusekohta, kuhu teised juba waremalt läksiwad. "Olympias" oli palju nalja. Mängud raha ja asjade pääle, eht Monte Karlo. Mitu karuselli. Sportimehe kodu, kõik asjad pää pääle pöördud tsirkus, tunnelitee limonaadiputkad, märkilaskmine, labyrinth, nõiamoor, kinematograaf, liutee, paar tantsupõrandat, tsirkus Frankoni, kiigud, taewaratas ja kõiksugusi wõimalikkusi ja wõimateid lollusi, kuidas aga raha wälja petta wõiks."

 Läbi sai see raamat kiirelt muidugi, poole tunniga vist aga see pole tähtis, kui õhuke või paks antud teos on. Pmtselt  nagu blogi loeks, aga sada aastat tagasi :D. Muidu sisu oli muud ka lisatud  - sissejuhatused ja tutvustavalt natuke tolleaja olusi, palju pildimaterjali ning lõpus lausa kõigi alade tulemused.  Kaanepildiks  on Stockholmi olümpiamängude ametlik plakat.  hea töö, aitäh tegijatele.


Monday, May 14, 2007

ROBERT VAN GULIK Kohtunik Di töötab

Krt, päris pikalt ootas tegelt uus Kohtunik Di lugude raamat mul. No ei olnud sellist krimkatuju. A siis , kui juba mitu korda pikendatud ja kriitiliseks läks panin Buddha Lounge muusika cdmängijasse tiksuma ja tegin ühe eriti hea kannutäie rohelist teed ja võtsin raamatu kätte. Noh , kohe olin teemas sees, no problemo. Lõhnaküünlad veel puudusid a neid ma magamistoas ei põleta, aind rõdul, harva. Nojah, raamat oli väga hea, Gulik on super ju, dektetiivide edetabel oleks mul, siis esikoht kuuluks muidugi Sherlock Holmsile a hõbe ma arvan kohtunik Di - le. Kolmandat kohta ei ole, sest ma tegelt väga krimkade fänn pole. A Di lood on mõnusad just olustiku ja atmosfääri pärast, tegelt tühja neist mõrvadest. Kusjuures ühe kaheksast loost lahendasin ise ära, poole pealt. Konnatiigi lugu. Üllatas, et näiteks lõpus 2 lugu on sellised süngemad, atmosfääri poolest just. Taust on seal selline, et Hiina Keisririik hakkab sõdima mongolitega ja piiriäärses linnas ei ole nii rahulik olla midagi. Riisi pole ja üldse on trööstitu õhkkond. A eelmised kuus lühilugu olid nagu ikka, vana hea Hiina chill.

Sunday, September 17, 2006

ROBERT VAN GULIK Hiina järvemõrvad


Robert Van Guliku kohtunik Di lugudega tegin ma ka esimest korda tutvust Kaagveres ja Mirabilia sarja vahendusel. Mäletan, oli päris eriline ja huvitav lugemiselamus. Vahepeal ilmus eestis juhuslikult siukseid õhukesi ja imelikus formaadis Kohtunik Di lugusi. A nüüd on Tänapäeva kirjastus ette võtnud ja moodustabkohe korraliku kohtuniku Di sarja - väga mõnus minuarust. Kõik kümme raamatut vist antakse välja ma lugesin kuskilt. Igatahes, Rober Van Gulik on mu üks lemmikkirjanikke , sest kutt oskab Hiina vana aega eriti hästi kirjeldada ja see ongi põhiline, pluss muidugi illustratsioonid. Selles raamatus Di lahendab kolm juhtumit, päris hulluks läks vahepeal, ikka korralik lõngakera tuli lahti harutada aga ilusasti ja suhteliselt loogiliselt lahenes asi. Põnev oli ja mõnus oli lugeda ning Hiina miljöö edasiandmine on ikka väga käpas Gulikul. Jäin väga rahule raamatuga.

Saturday, August 19, 2006

JOHN DICKIE Cosa Nostra : Sitsiila maffia ajalugu


Menutas natuke seda aega, kui ma veel keskkoolis käisin ja lugesin siis selliseid raamatuid nagu "100 aastat kriminalistikast" ja LKA toimikud jms populaarteaduslik kirjandust. Cosa Nostra maffia ajalugu oli selline nii ja naa, phmtteliselt oli kogu raamat umbes sellises stiilis, et sel ja sel aastal sündis seal ja seal talupoja perekonnas keegi kes maffiasse vastu võeti, bossiks sai ja politsei koputajate abiga sai tunnistused tema vastu, aga kohus ikkagi leidis , et tõendid on ebapiisavad a samas ikkagi mõne aja pärast lasti maha tegelane. Ja nii kogu aeg. Lõpus üheksakümnendatel kui heroiin tuli siis läksid arveteõiendamised päris veriseks ja päris kõrgete vendadeni jõuti, Itaalia peaminister kaasaarvatud. Ei teagi kuidas autoril lasti raamat kirjutada ja kas ta on ise elavate kirjas siiamaani?

Tuesday, June 27, 2006

BORISS AKUNIN Achilleuse Surm


Fandorini lood mulle meeldivad, mõnusalt kirjutatud ja huvitavast ajajärgust. Seekord aastas 1882 toimus tegevus. 26 aastane Fandorin tuleb tagasi Jaapanist, hotellis kus ta peatub leitakse kindral Sobolev surnuna, Fandorin hablab, et siin pole kõik õige ja siis hakkab pihta. Tegelikult need mõrvad polegi mu jaoks olulised vaid rohkem olustik ja inimesed keda Akunin eriti hästi mõistab kirja panna minu arust. Lihtsalt lust on lugeda, kerge intellektuaalne huumor käib ka asjaga kaasas ja üldse. 2 päeva võttis ja läbi saigi. Huvitav oli veel see, et poole raamatu pealt lõppes Fandorini vaatevinklist lugu ära ja tuli teine osa kus räägiti Achimese lugu, algul ma ehmatasin ära, et jamaks läheb, pealegi teine osa oli peenelt teise kirjashriftiga ka veel trükitud, aga lõpus harjusin Achimese teemaga ka ära ja ei olnud hull midagi. Lõpp tegelt valmistas mulle natuke pettumuse seekord, kui aus olla. A las jääb.

Sunday, April 16, 2006

LIAN HEARN Kuu hele valgus


Oeh, lõpuks ometi sai kolmas ja loodetavasti viimane osa Otori lugudest läbi.
Tõtt-öelda kolmanda osagi võtsin kätte puhtast kohusetundest, sest esimesed kaks olid läbi loetud, "Üle ööbikupõranda" - esimene osa mulle isegi meeldis, sest oli eriline - jaapani teema, samuraide aeg, pluss veel siukest pool ninja-värki, peategelane Takeo Otori nimelt kuulus salapärasesse "hõimu" ja oskas ennast nähtamatuks muuta ja muidki ägedaid ninjaassasini nippe ja kaart oli raamatu alguses ja Juhan Habicht tõlkinud - ühesõnaga tundus , et väga äge. 2 osa läks juba liiga naistekaks, sest tuli sisse rohkem naispeategelast Kaedet ja tema kurba lugu, kuidas teda solgutati eri klannide pealike vahel ja muidu hingeelu ja looduskirjeldusi oli ikka liiast palju. ( Tegelt Lian Hearn ongi naiskirjanik, selgus) Noja okei, et siis mitte saagat pooleli jätta võtsin ka kolmanda osa ette, tore siis , et Takeo Otori ikka võitis oma maad tagasi, aga teise osa tase jätkub siingi, keeruliseks läheb ka juba süzhee, ei ole seebiooperi fänn ning ei jaksa eri sugulasi ja kõrvaltegelasi meeles pidada nii palju. Täitsa kahju, et nii läks seekord loodetud jaapaniteemalise fantasyga - fantasyt nagu polnudki vaid suguvõsadedraama hoopis . A ilus raamat väljanägemiselt, seda peab kiitma meie eesti raamatukujundamise üldise pildi taustal.