H.P. Lovecraft/Rotomago/Julien Noirel - Nyarlathotep

Õuduskirjanduse vanaisa Howard Phillips Lovecrafti kirjutistega on mul see probleem, et natuke nagu puiseks jääb, kõige austuse juures a samas on ligi 100 aastat need vanad ka, ses mõttes jällegi arusaadav.  Küll aga annab tugeva boosti juurde kui tema ideid ja kujutelmi saab joonistatud kujul nautida ja koomiksid on ses suhtes väga tänuväärt kraam. Siin lühikeses, 54 leheküljelises Prantsusmaal väljaantud  koomiksiadaptsioonis on täitsagi õnnestunult tabatud see kummaline meeleolu ja õhustik, mis Lovecrafti lugudes valitseb. Ilusti väljapeetud  tumedamapoolsetes toonides joonistatud, palju üleleheküljelisi suuri ja psühhedeelseid  koomiksipaneele ( kui lugu lõpupoole hakkab jõudma ) cool! Lugu siis ühest linnast, kuhu saabub Egiptusest keegi salapärane tundmatu ja ehitab miski spets kinoprojektori ja kui linnaelanikud seansile lähevad...siis...aga see pole mitte ainus lugu kus Nyarlathotep-i nimeline tegelane Lovecrafti loodud universumis tegutseb ja mitte ainult tema loodud, nende kirjanike/muusikute/koomiksite/mängudemaailma nimistu, kus antud tegelane eksisteerib on tõesti muljetavaldav - Stephen Kingi "Tume Torn", Roger Zelazny "Üksildane oktoobriöö", Metallica, Alan Moore koomiksites, Conani koomiksisarjas...tõepoolest, H.P. Lovecrafti maailm on andnud meeletult popkultuurile ainest ja saan täitsa aru "lovecrafistides"t ja Cthulu-maailma kummardajatest-uurijatest"!

Cary Panter - Cola Madnes

Selle koomiksini jõudsin järjekordsel  amazoni veebipoe  surfiööl mil sattusin USA punkkunstniku  Gary Panteri üle  600 leheküljelise loomingu retrospektiivalbumi peale ning siis lõi lambi põlema, et jajaa ma tean küll ju seda kunstnikku. Koomiksikirjastus Fantagraphic kaudu, kes üleeelmine aasta reliisis ägedas pikas ristküliku formaadis raamatuna tema kaheksakümnendatel tehtud   koomiksistripi  "Dal Tokyo" ( ühele Jaapani reggaeajakirjale mõeldud ). A no natuke liiga sürr ja segane tundus esmapilgul, need alternatiivkoomiksid on tihtilugu kange kraam, ettevaatlikult doseerima peab. Ega tegelt koomikseid palju polegi talt ilmunud, need mis on, on enamus out of print. Eks ta on ka rohkem päris kunstiga tegelenud, kujundanud ntx väga palju plaadiümbriseid.  "Cola Madnes"siga oli veel see suur mure, et internetis eelvaateid väga ei leidnud, et oleks  skaneeritud,  mõned leheküljed, suht kahtlaste kritseldustega, a no kunstipool on neil undergroundi omadel mitte kõige olulisem, ongi vahelduseks ägedam siukest robustset autorikoomiksit lugeda. See-eest vaatasin Vice ajakirja videointekat mehega, peale seda tellisin ära... Kui raamat postkasti jõudis siis esiteks oli üllatus, et selline nirudalt väike, pmtselt taskuformaadis... kõvad kaaned ja armas punane järjehoidjapael siiski pehmendasid veidi esmamuljet aga kui lugema hakkasin, siis  jäi kiirelt katki - tundus, et seekord panin ikka võssa omadega. A nüüd võtsin uuesti riiulist välja  - algus jah on siuke udu , mingi pärismaalane kondab suvaliselt ringi, kaks paneeli per lehekülg, suht kribukritseldustena edasi antud, a siis annetab see pärismaalane ühe sea mingile suguharušhamaanile ja vajub lõkke ääres unelusse - nii, edasi läheb tegvus ühte majja, kus elab üks mutantnijakilpkonnapeaga härra ja kaks rüblikut - üks neist  Jimbo, kes hommikusöögiks võtab omale  külmkapist aind ühe coca ja saab manitseda härra käest, et ei tohiks juua hommikul ainult paljast cocat, muidu tuleb Cola Madnes...eino tegelt on suht raske seda sisu kirjeldada, järelsõnas seda tehakse ja seal lendavad juba sellised nimed nagu Philip K Dick, William Burroughs, William Gibson, J.G. Ballard - a need mitte ainult selle koomiksiraamatuga seotud vaid üldiselt G.P loominguga. Igatahes, esimesest võõristusest üle saades väga äge kraam ja tuli tahtmine jõuluvanale kirjutada, et ta selle aasta kingikotti Gary Panteri loodud tegelaskuju "Jimbo" koomiksite kogumiku suudaks organiseerida, palun!

Brian K Vaughan/Pia Carrera - Y The last man

60 numbrit ilmus seda post apo seiklussarja. Kirjutajaks ameerika kutt ja joonistas üles kanadalanna. Hästi joonistatud, muidu mai salli eriti naiste loodud koomiksikunsti aga Pia Garrera stiil oli mõnusalt realistlik. Sisu poolest  kah täitsa okei - oli  seksi, actionit, kurbust, huumorit, eriti ägedad olid vihikute lõpu cliffhangerid, mida esines palju ja tõesti need olid head. Kujutan ette, kuidas fännid küüsi närisid kogu selle viie aasta ilmumisaja jooksul, oodates järgmist osa. No vbla lõpus läks veidi käest ära ja keeruliseks, aga kuni kaheksanda TPBni oli korralikult põnev kogu aeg. Brian on tuntud veel, kui teleseriaali "Lost" üks stsenaristidest, niiet  täitsa läks vaatamisplaani see TV sari, tundub, et mees oskab küll lugusi jutustada. Lugedes tekkis veel selline mõte, et juhul, kui keegi algaja koomiksihuviline peaks küsima miskit soovitust, siis Y the last men oleks vast hea valik küll alustuseks, või mis? Lugu, kus peategelaseks üks siuke natuke luuserlik Washingtonis elav tüüp Yorrick Brown,  kellel on kodustatud ahv nimega Ampersand ja kes  alguses valmistab oma korteris lihtsaid kiirnuudleid, kuna kõik oma raha on tüüp just kihlasõrmuse alla pannud - pruut on tal muidu hetkel Austraalias matkamas - aga siis selgub, et  miski salapärane viiruslik katk on maailmas lahti läinud, mille tõttu Yorick ja tema ahvipärdik on ainsad meessoo esindajad, kes ellu jäänud, naisi viirus ei puudutanud...ja seiklus algab.

Brian K. Vaughan/Tony Harris - Ex Machina

"Ex Machina" ilmus USA  suure kommertskirjastuse DC Comics tütarharu Wildstorm märgi all 2004 - 2010 ning kokku kestis see sari 50 numbrit + mõned ekstra lisad. Kirjutas EM käsikirja tuntud ja auhinnatud  Brian K Vaughan ( kaks lehekülge  #40ndas on autoriks märgitud Garth Ennis ) ning joonistas üles Tony Harris. Just kunstipool oligi eelkõige, mis meeldis ja pani lugema/vaatama. Selline realistlik joonistusstiil kehtis - New York põhitegevuskohaks, selle linna visuaalne kujutamine on mul ka filmides üks lemmikutest läbi aegade olnud. "Ex Machina" põhitegelaseks on nooremapoolne NY linnapea Mitchell Hundred, kes tegelt oli veel mõned aastad tagasi tavaline jõeinsener aga näppis ühe silla juures patrullis olles ühte kahtlast agregraati, sai säraka kirja ja ühes selle särakaga ka omandas supervõime igasuguste masinate "mõtteid" lugeda  ja neid oma tahtele allutada. A nii umbes kolmeaastase superkangelase karjääri lõpuks läks Mitchell hoopis poliitikasse, valiti linnapeaks ja ühtlasi uue ametiga seoses andis lubaduse, et enam iialgi oma supervõimeid ei kasuta. Ja ongi ülesehitatud nii, et iga storyarki alguses on mõned leheküljed varasemast ajast flashbäkke ja siis tagasi tänapäeva, kus läheb enamasti hoopis poliitikategemiseks erinevate probleemide lahendamisel. Kohati oli nagu meh aga samas jälle oli  täitsagi põnev ja nagu ma esile tõin - joonistusstiil hoidis kinni kõik need 50 osa. Arvustustes anti hindeks enamasti sinna nelja kanti, viiepallisüsteemis ja ega olen nõus, ongi täitsa loetav kraam aga mitte enamat ( kas ongi vaja, et alati oleks the best stuff  ? ). 9/11 teema oli ka siin sees peenelt - nimelt  ameeriklaste lohutuseks jäi üks torn siiski  püsti Vaughani versioonis.

  

Rick Veitch - Can't Get No

Ka see koomiks oli "500 essential comics" raamatus olemas ning peab tunnistama, et midagi lugemis/vaatamisväärset on alati olnud sealsetes koomiksisoovitustes. Seekord rohkem just vaatamisväärset , sest nagu hoiatati, ebatavaline on "Can't get no" sellepoolest, et siin puuduvad tegelaste omavahelist teksti edastavad  jutumullid. Päris "wordless" siiski polnud - leidus paneelidel miski narratiiv aga see tekst jäi mulle suht segaseks, vahepeal sai lugeda juba vanakreeka filosoofiat. Lugu oli ka ilma narratiivi süvitsi süübimata arusaadav ja jälgitav. Peategelaseks on üks tüüp, kes on  "täiesti permanentsete markerite" firma omanik, kõik oli äge ja ilus kuniks ükspäev esitati kompaniile hagi seoses graffity levimisega igalpool, millede tegemiseks neid supermarkereid kasutati ja mida võimatu maha saada ehitistelt, niiet  firma aktsiad langesid sel hagipäeval kolinal nulli. Noh, peategelane läheb siis õhtul ühte kõrtsi, tõmbab nina täis ja maabub sealtsamast baarist landitud kahe boheemlasliku tsiki korterisse, kus ta peatselt peale ganjasuitsetamist  konkreetselt ära kukub. Aga tsikid mitte, nood märkavad kahte markeripliiatsiotsa tüübi taskust paistmas ja arvavad pilves peaga, et on pull mõte tüüp tribalimustreid täis sodida, pealaest jalatallani...meenutame siinkohas, et tegu oli ultimate eemaldamatu permanentsete vildikatega. Noja ärgates siis tüüp veel kuidagi proovib mingi puudriga makeuppi teha, et ühele ärikohtumisele jõuda aga kus sa saad, maha pudeneb see krohv ning ning siis lööb pmtselt käega oma uuele olukorrale ja alustab trippimist tänapäeva Usas - sealhulgas  satub  nägema kaksiktornide rünnakut, jõuab kuskile salareivile ja igast muid seiklusi. Eks see 9/11 kujutamine vast oli, mis koomiksikriitikutele väga meeldis, tõesti, kiita on see raamat saanud väga. Mulle endale jättis sellise, noh, okei, mulje. Ka formaadilt eristus, raamat on  ristkülikukujuline  ning  kes jagab matsu siis on ka see ehk eraldi esiletoomist väärt, et ilmus kirjastus Vertigo labeli all,  sellist tõsisema tooniga indiet see kirjastus harva ilmutab. 

Rick Veitch - Abraxas and the Earthman

Seda koomiksit on mitmel pool arvustustes ja ülevaadetes esile toodud oma eriti psühhedeelse sisu poolest. "500 essential graphic novels" raamatus näiteks sees, sealsed soovitused on enamasti väga asjatundlikud olnud, nii ka seekord. Erinevatest internetiallikatest nähtud tutvustavatest piltidest oli eredalt  meeles lehekülg,  kus kujutatud mingi suure seene peal olevat meremeest, kellel parasjagu näonahka on eemaldamas hiigelrohutirts. Tunduski esmapilgul natuke liiga krõbe kraam aga võtsin julguse kokku nüüd ükskord ometi ning lugesin läbi, ühe jutiga -  kohe alguses tõmmati hooga  lugu käima, kui meresügavusest kaaperdatakse ühe tundmatu kõrgema galaktikarassi poolt kaks allveelaevnikku ning siis pöörased seiklused algasid... psühhedeelse joonistustiiliga harjus ka kiirelt. Visuaalse poole pealt üldse hakkas meenutama kergelt  sellist 80ndate algusepoolset prantsusmaa animatsioonistiili, tegelt on USA autor. Lugu sisuliselt ongi variatsioon ameeriklaste kohustusliku kirjanduse ühest klassikalisemast teosest . Kogu lugemiselamuse iseloomustamiseks ongi kõige tabavam vast öelda, et Abraxas on  Moby Dick-i LSD-versioon.

Hans Rickheit - Folly

Hans Rickheiti eelmine raamat "Squirrel Machine" oli välja reklaamitud, kui üks veidramaid ever. Järgmisena ilmutas USA-s, Seattles asuv kirjastus Fantagraphic  "Folly" - Rickheiti varasemad asjad mis varem ilmunud tema enda poolt kirjastatud "Chrome Fetus Comics " zine xeroxkoopia formaadis, nagu  undergrondkoomiksitel ikka tavaks on olnud.  No Folly oli veel veidram kraam, ultimate weirdness! Mulle väga meeldib koomiksite lugemisele taustaks muusikat otsida, miskit  spetsi teemat - pmtselt on see ju nagu ise saaks mõnele filmile soundträkki valida. Teades autori stiili siis esimesena turgatas pähe Trash -Can -Dance plaadifirma miski noise oleks vast sobiv kraam a polnud võtta kahjuks, et siis teine valik oli miski välismaine dark-industral-ambient artist, mätsis küll. Raamat ise koosnes mitmetest lugudest ning erinevatest peategelastest, alguses tutvustati ühte tegelast kes meenutas oma olemuselt Daft Punki varasematest videotest tuttavat koer-inimest - trippis samamoodi ringi aga märksa sürrimates keskkondades ja siis olid mitmes loos  ühed kaksikõed. Sai selgemaks autori stiil - sihuke kulgemine - tegelased liiguvad ringi mingites majas ja ruumides, ronivad kuskilt akendest/luukidest/misiganes avaustest sisse, et järgmises koomiksipaneelis olla täiesti teises ruumis, imelikud hübriidmasinad igal pool,  täiesti unenäolik/sürrealistlik meeleolu kehtis. Paar lugu olid  ka värvilised ja need olid eriti head silmale. Järgmine raamat "Cochlea & Eustachia" on täiesti full-color ning ilmus amazoni raamatupoe andmetel just täna ( 04.12.14) ning sisult pidavat olema veidike "pehmem" kui eelmised. Kõlab hästi! 

Hans Rickheit - The Squirrel Machine

Veidrad koomiksid mulle meeldivad, niiet kui sai loetud kunagi "The Squirrel Machine" kohta arvamust, et see teeb oma veidruse poolest ka Daniel Clowesi "Like a Velvet Glove..."-le ära tahtsin ma kohe kindlasti oma silmaga näha, et kas tõesti? Ainuke probleem oli see, et  tiraazh läbimüüdud, egas midagi "usedbooks" otsingumootor lahti ja voilaa, leidus müügiks küll, ühe väikse nüansiga - "ex library book". No ma siis olin veel roheline internetist tellimise koha pealt, huvi ju oli, et davai! Eino jaa, ega eksemplaril välimuselt viga polnudki - aind kleebekas oli tagaküljel ja mõned numbrid siin-seal. Aga edaspidi olen püüdnud vältida neid "ex libary" omi kui kasutatud raamatute ostuks läheb. Ennem lõpliku tellimisotsuse langetamist vaatasin veel youtubest Hans Rickheitiga tema enda kodus tehtud intervjuud. Tundus selline normaalne habe olema see Hans. Üldse tolajal oligi põhiline laks, et katsusin alati igast intervjuusi ja värki vaadata eelnevalt ning enamasti  läheb ka loosi, sest enamus alternatiiv/indie koomiksite tegijaid on sellised ägedad eraklik/nohiklikud tüübid lihtsalt, et peab toetama. TSM koomiksile oli tegelt veel üks kindel kvaliteetgarantii -  "500 Essential comic books" ramsis sees! Sisu poolest on see üks tõesti omapärane ja sürreaalne, kergelt steampunkilikus maailmas toimuv kahe leidurvenna elust rääkiv koomiksiraamat. Kindlasti üks veidramaid misma olen lugenud, eriti teine kord oli nüüd ülelugedes sihuke unenäolik tunne koheselt peal ( kerge palavik abiks ). Nüüdseks on ilmunud  ka teine trükk, see küll ainult paperback formaadis, niiet tegelt võib oma soliidse hardback eksemplariga täitsa rahul olla, missest et endise raamatukogu oma ( Brooklyn open library oli kleepekal kirjas ). 

                                      

Rob Vollmar & Pablo Callejo - The Castaways

Ameerika koomiksikirjastuse NBM publishing väljaannetest leidub mul endal riiulis  kaks nimetust - ühest olen juba kirjutanud, kuid nagu koomiksitega on tihtipeale, kui meeldib,  siis uurid kindlasti edasi mida autor ( või kunstnik ) veel kirjutanud/joonistanud on ja nii ta läheb. Ehkki ma antud juhul mõtlesin kõvasti ennem, ei kiirustanud tellima aga samas teema tundus  äge - 1920 aastad USA-s, suur depressioon ja hobode ( hulkuri) elu käsitlev siis tellisin ära ikkagist. Pehmekaanelise versiooni, kuna see oli suht odav. Siinkohal pean nüüd konstateerima fakti, et kui tavaraamatute puhul see kõvakaanelisuse olemasolu on suht suva, siis koomiksi puhul on ikka tuntav vahe sees. Hardcover variant tundub kõvasti soliidsem, kui nüüd ntx sellesama Bluesman-iga võrrelda. Joonistusstiililt oli vast veidike kergem aga põhimõtselt sama stiiliga tegu ( pseudo-puulõige ). The Castaways  jutustatud lugu käsitles ka natuke sellist subkultuuri nagu train-hopping, no, et hulkurid kasutasid ronge edasiliikumiseks, omamoodi romantika mu arust. Järelsõnas Rob Vollmar kirjutas, et inspiratsioon selle esikkoomiksi tegemiseks tuligi tal ühe train-hoppingu dokfilmi nägemisest pluss siis veel uuris oma suguvõsa ajalugu ja kombinnis kokku loo. Nomineeriti see lugu parima üksikloo kategoorias 2002 Eisner koomiksiauhinnale ja annotatsioonis soovitatakse neile lugejaile, kellele meeldib Mark Twain, Jack London või siis John Steinbecki looming.

Christophe Blain - Isaac The Pirate

Tegu on väga hea kraamiga. Joonistatud täpselt sellises klassikalises "euro" stiilis  mis on sihuke mõnusalt koomiline aga mitte ülevõlli vaid  parasjagu intelligentselt koom ning tegevus seikluslik ja ajaloolise taustaga. See  pealkirjas olev peategelane "piraat Isaac" on loo alguses tegelt hoopis 18 sajandil Pariisis elav rahatu maalikunstnik, kes siis suht meelitatakse  osava mesijutuga ühe pika ninaga tegelase poolt ühele laevale, mis väidetavalt peaks seilama Ameerikasse. Esimeses raamatus põhiliselt laevaretk oligi põhiteema aga teine rams juba vaheldusid igasugused erinevad seiklused , igav ei hakanud. Teine kõrvalliin on ka - pruut, kes tal maha jäi Pariisi, tollele hakkab külge lööma üks rikas härrasmees ja lastekoomiks see väga ei ole. Koomiks on võitnud Prantsusmaal peetava Euroopa suurima koomiksifestivali Angouleme aasta albumi preemia ning USA kirjastus NBM on inglise keelde sellest viieosalisest seeriast siis kaks siiamaani ilmutanud. Tänuväärt töö, sest neid kirjastusi, mis tegelevad nn. Franco- Belgia eurokoomiksi tõlkimisega on ülivähe. "Hetkeseisuga lemmikkirjastus" kommenteeris Ops, kes mulle oma koopiad lugeda tõi. Aitäh!

David Petersen - Mouse Guard

Sõps Opstops tõstis eelmine sügis kaks köidet ( Fall 1132 ja Winter 1132  ) lauale, et näed, tõin lugeda sellised koomiksid sulle. Jumala hea ikka, et on olemas selline sõps, kellele samuti koomiksid meeldivad ja kellega saab rääkida asjalikku koomiksijuttu. Ja vahetada ofc. Kusjuures tal on vhea koomiksinjuuh, veidi erinev mu maitsest aga omas klassis  kvaliteetkraami loeb ning ses mõttes on silmaringi  alati meeldiv avardada. Mouse Guardi muidu iseenesest  teadsin küll, sest  peale Northlandersi - sarja lõpetamist otsisin "medieval themed" koomiksistuffi kohta infot ja ühes spetsfoorumi threadis mainiti ära see, wink-emotikoniga kusjuures. A no kuna tegelasteks hiired siis väga tõsiselt ei võtnud tookord. Opsile kusjuures lähebki peale, kui  tegutsevad antrophomorfsed tegelased ja kui veel veitsa furry ka! Eks raamatute väljanägemine ka luges, ilusad kvadraatsed kõvakaanelised köited. Egas midagi, sisemistel  küljekaantel oli juttu  auhindadest, mis autoril juba saadud ja tõmbasin kerra üksõhtu  koos raamatutega. Ja ära sa ütle, see, kes keskaja koha pealt winkmärgi pani - ei no ikka täis keskaegne maailm oli üles ehitatud, väga palju detaile, kõik need elamised, kõrtsid, riietus - stiili poolest väga korralik, raamatute lõpus oli veel hulgaliselt niisama lisasi - maakaardid, erinevad tööristad ja ametid mis siis hiired pidasid, keskaegses vormingus jms meelolukraami. Täitsagi okei lugemine, isegi nii okei, kui teine osa läbi sai, helistasin ja küsisin, ega kolmandat hardbacki pole? " The Black Axe"  - oli!!! Neljas raamat on ka ilmunud aga too on juba siuke veitsa trikiga, sest koosneb eraldi paljudest lühilugudest ning need on erinevate kunstnike poolt joonistatud. Ülesehitus selline, et hiired on kogunenud ühte kõrtsi ja sealne perenaine korraldab improviseeritud lugudejutustamise konkursi, et kolm kõige kõvema loo rääkijat saavad oma arved kõrtsivihiku "kriipsu pealt" ära. Need erinevad kunstnikud on muidu varasemalt hiirte ilmunud  üksikvihikute lõpulehekülgedele ägedaid "pin-up"-e teinud a siis David Petersen mõtleski, et las joonistavad juba päris lood. Kõva oma fänbase ja üleüldine universum on igatahes tal loodud oma keskaegsete hiirtega, rollimängki on tehtud ning plaanitakse täispikka filmi. Ma ise fänniks ei muutunud aga tunnustan küll kõike seda põhjalikku ning ilusti väljajoonistatud detailsust ja üldist atmosfääri.

Jeff Lemire - The Underwater Welder

"Ostsin ühe Lemire koomiksi ka, nimi ei tule meelde"  - ütles Opstops telefonis. Endamisi lootsin, et  ostuks oli "Veealune Keevitaja" - pea igas 2012 aasta koomiksite best-offide nimmarites olnud raamat. Oligi! Tõi lugeda ka, tänud! Selle Kanada 1976 aastal sündinud koomiksiautori varasemad kaks ramsi ( Nobody ja Essex County Trilogy ) olid mul endal olemas - kui sai Amsterdami "American Bookstore" koomiksiosakonda kunagi külastatud jäid  Lemire raamatute kaanepildid kohe silma, "easy on eye" on iseloomustatud ta joonistusstiili, nii ta on. Omapärane ning selline mingi tabamatu lohakas coolness nagu oleks sees. Sisu oli Welderis  võiks öelda diip -   lapsepõlvest jäänud asjad mis tahtsid omaette koomiksiraamatuks saada. On võrreldud  ka hämarulmesarja "Twilight Zone" avaldamata episoodiga seda ramsi. Nojah, vahepeal oli selline kergelt sürr aga mitte palju aga piisavalt, et sellisest võrdlusest aru saada.

 

Warren Ellis/Ben Templesmith - The Fell

Ostsin selle koomiksi väga kaua aega tagasi, Amsterdamist, legendaarsest Lambieki.poest. Ben Templesmithi kunstnikutöö pärast, ega Warren Ellisest ei teadnud midagi, vbla, kui Transmetropolitiani autorit teadsin  aga lugenud polnud. Nüüdseks  on Ellise-palavik lühidalt läbi põetud, lugesin päris palju tema kirjutatud koomikseid üksvahe. No ja seal lugemise käigus sain ta koduleheküljelt teada, et The Fell-i ta enam siiski edasi ei kirjuta, olevat olnud üks kõvem kõvaketta crash tal ja päris paljud sarjad jäid pooleli tüübil sellepärast. Nojah, TPB - köitel oli kirjas, et "vol.1" ja ootasin seda teist, aastaid.  Ellise puhul üks kõva downside ongi, et tal jäävad sarjad pooleli,  "Doctor sleepless" näiteks jpt. A egas midagi, võtsin nüüd siis ette - kõigepealt oli üllatus, et tegu polnudki väga vol.2 ootamisväärse järjelooga,   kaheksa ilmunud vihikut oli igaüks eraldi story, ühendas neid peategelane detektiiv  Richard Fell, kes lahendas juhtumeid. Lugesin ennem magamaminekut, ses mõttes viga, et sisu oli väga krõbe, ma teadsin kl, et pidi olema urban ja gritty ja noir aga et kohe nii hardboiled ja päris põhjakaapeks läheb kohati... Õnneks karastunud mees juba ja teadsin, et Ellise puhul pole see imestamiskoht, tuleb külma närvi säilitada aind. Beni kunst oli nauditav, nagu ikka ja üks tahe urban-crime-noir see koomiks on igatahes.

Warren Ellis/Colleen Doran - Orbiter

Maal on kosmoselennud juba pikemat aega soikus, viimasest stardist on aastakümme juba möödas kui äkki maabub  mahajäetud ja slummistunud Kennedy nimelise kosmosekeskuse territooriumile ammuilma teadmata kadunuks kuulutatud kosmosesüstik "Venture"! Egas midagi, parimad spetsialistid komandeeritakse  uurima kiiresti teemat. Kuidas üldse on võimalik, et 10 aastat hiljem nii lambist tullakse Maale tagasi, 7 liikmelisest meeskonnast ainult kapten järgi ( kellega hakkab tegelema parim kosmosepsüholoog ), maabumisratta küljest avastatakse Marsi päritolu liiva ( pmtselt on võimatu Marsil maandumine selle süstikumudeli puhul, nuputamist füüsikule) ning kogu laeva katab orgaaniline nahast kiht ( ! ). Salapära ning küsimusi jagub. Kiitvaid arvustusi jagus kah suht palju  sellele natsa üle sajaleheküljelisele Warren Ellise kirjutatud ja naiskunstniku Colleen Dorani joonistatud koomiksile internetis - näiteks see kena arvustus ja eestikeeleski leidus rada7 koomiksithreadis kiitev iseloomustus kasutajalt Rene13 - Minu jaoks on Ellise põhitrump kosmoselaevaulme ja "Orbiter'is" kõik ühe salapäraselt kaduma läinud süstiku ümber keerlebki. Sissejuhatus on kena puändiga, algab nagu oleks tegemist mingisguse post-ap värgiga aga siis sõidab tänapäev sisse.  Siiski Goodreadsis on keskmine hinne üle kolme poole ja olen  ise ka seda meelt, et umbes sinnakanti  hinne ongi õiglane. Vanakoolikas, tekstilt vbla isegi natsa liiga hard sci - fi ( see on miinuseks mu silmis). Joonistatud korralikult aga mitte midagi väga erilist. Ellisel on veel kosmoseulmet - Ocean ja  Switchblade Honey on suht samasugused - vanakoolikosmos koos  enam-vähem korraliku storyga  aga mitte miskit väga raputavat ei maksa loota : )

Brian Wood - Northlanders

Loomingu Raamatukogu Islandi saagad läbi oli kerge viikingiduhh sees - vaikselt hakkasin juba meenutama, et mis tolle sinise kaane ja viikingilaeva pildiga kunagi eestikeeles ilmunud Erik Punase Gröönimaa avastamisest  pajatava raamatu pealkiri võis olla? Aga siis  tuli raamaturiiuli ees seistes meelde tõsiasi, et Northlanders on ju lõpuni lugemata!!! Võibolla ootaski seda õiget momenti see kirjastus Vertigo poolt väljaantud sari. Kokku ilmus 50 numbrit, mis siis TPB ( trade paperback ) -dega mõõtes teeb kuus köidet lugemist. Oleks vist rohkemgi a miskipärast Vertigo känseldas ära sarja. Ei tea, mu arust oleks võinud veel tulla vabalt mõni lugu. Brian Wood  ise suht optimistlikult võttis seda lõpetamist, öeldes ühes intekas, et 50 numbrit on kõva tulemus ja tema on rahul. New Yorgi kutt ta ise ja üsna põhjalik vend - ei pidanud paljuks spetsiaalselt Islandil elada mõni aeg ja lausa aasta oli võtnud spets ajalookursuse omale viikingite ajastu kohta. Seda oli aru ka saada, et mütsiga lööma ei ole hakatud  -  koomiksis oli autentsetest Islandi saagadest pärit  tsitaate  ja isegi Tallinn oli ära mainitud ühes loos! Alguses lugema hakates ja teise TPB kallale asudes  oli tegelt üllatus  päris suur, kui selgus et see Northlandersi sari  koosneb  eraldi  lugudest, ma harjunud, et kui siuke suurem sari on, siis üks suur lugu kokku kõik kokku  a seekord olid kõik kuus köidet  eraldi iseseisvad  ja vahest üldse paarinumbrised lühilood. Samas oligi huvitavam, eri kohad ja riigid  kus sündmused toimusid, ega viikingid  päris suurel territooriumil terroriseerisid ja möllasid - isegi Venemaal, Volga kallastel olevatesse küladesse ulatusid nende vallutusretked tuleb välja. Lisaks erinevatele lugudele olid ka kunstnikud erinevad, mõned kõvemad, mõned lahjemad a üldpildis läbivalt  ma ütleks  akvarellilikud toonid valitsesid. Paber aind oli niru, ei tea mis see Vertigo koonerdama on hakanud, selline matt paber, fuu. Brian Woodi kohta veel peab ütlema, et ta tegelt hoopis  kõva indiemees ( isegi indiekoomiksi kuningaks tituleeritud). Local ja  Demo kõige kuulsamad indieasjad tal. Vertigo kirjastusele on ta kirjutanud veel ühe deep runniga actionlikuma sarja DMZ  - toda ilmus 70 osa ja seal tegevus NY Manhattani saarel toimub, lähitulevikus, suht solid lugemine seegi. No ja see ka vast tore teada, et ta respektaabli videomängude firma Rockstars tiimis on aidanud  kujundada selliseid mänguhitte nagu GTA:Vice City, Max Payne, Manhunt ja teisigi. Üks uus koomiksisari on ka käimas tal praegu,, mis tundub, et on okei -  The Massive  ( see aasta märtsis ilmus just esimene TPB ).

Ulli Lust - Today is the last day of the rest of your life

Eelmine nädal kuulutati välja  SPX ( Small Press Expo, USA, Maryland ) festivalil tänavused indie ehk siis väikekirjastuste ja muidu mainstreami mittekuuluvate  koomiksite parimad. Auhinna  nimi on Ignatz award ( juba 1913 aastast ilmuma hakanud  USA ajalehekoomiksistripi  "Krazy Kat" maailmast pärit tegelase järgi nime saanud ). Jah, nii on, et koomiksid nagu näiteks ka filmid on täiesti selgelt jaotatavad kommertsiks ja nn. sõltumatud ehk indiekraam. Kusjuures olen isegi järjest rohkem hakanud just indieteema poole peale koomiksimaailmas vaatama.  Meeldib, et  lahedalt robustselt üles joonistatud sageli ja teemad ka lähevad tihti väga kreisiks a nendest kreisidest autoritest vast teinekord pikemalt. Igatahes heameel on, et aasta "Outstanding best graphic novel" kategooria võiduraamat oligi just endalgi lugemisel. Ehkki tehniliselt ilmus  originaal,  saksakeelne 2009 aastal a ju siis inglisekeelse ilmumise puhul tunnustati Ignatziga igaks juhuks veelkord üle. Ilmus Fantagraphicsi kirjastuse märgi all ja see üks kvaliteetkirjastus on, hoian isegi pidevalt silma peal nende kodukal ja "Today..." tutvustus tundus päris äge - tegevus toimub aastal 1984, kaks Austria pungiplikat otsustavad autostopiga Itaaliasse põrutada, endal raha praktiliselt pole üldse. Noh, ma ise ka autostopiga kunagi Euroopas ringi   sõitnud, sp tundus huvitav juba ja kui lugesin veel lisaks, et  käiakse ära  reisi jooksul ansambli The Clash kontserdil, siis raamat ostukorvi käbe läks. Postkontorises järgi minnes oli suur üllatus, kui selgus, et tegu üsna massiivse teosega, tellis mis tellis! Sisu oli täpselt nagu lubatud ja huviga loetav. Väga aus, liigagi aus kohati, kahju hakkas vahepeal kohe tegelastest, kui nad seal italjaanodega pidid võitlema, nood ju tahtsid kõik teadagi mida saada ja vahepeal päris karmiks need võitlused kujunesid, jahm.  Kunstipoole pealt - nooh, autorikoomiks, ei nori, sellised need indiekad ongi. Ulli Lust ise oli just üks põhikülalistest äsjalõppenud  Helsingi koomiksifestivalil.

    

Warren Ellis/Raulo Caceres - Crecy

Veel üks õhuke vihik, 48 lk mustvalge Warren Ellise toodang ja seekord väga hea! Koomiks räägib ühest ajaloolisest lahingust mis peeti 26 augustil 1346 issanda aastal Inglise ja Prantsuse armee vahel ja väidetavalt on see üks vingeimaid lahinguid brittide sõjaajaloos. Võib olla küll, amazoni koomiksiarvustajatest üks väitis, et peale lugemist oli huvi nii suur teema vastu, et lippas raamatukokku lisamaterjali järgi :D. Mõistan kutti, sest tõesti oli huvitav ja kunstnikutöö parim imo sellest sarjast. Jah, ehkki tegu one-shotiga tuleb välja  siiski on tegu sarjaga, vaatasingi ise ka, et   esikaanel asub mingi hammasratta kujutis ja "Apparat" kirjutatud sinna alla. Eelmisel loetud koomiksil samamoodi  ja nüüd on selgunud, et tegu  Ellise enda ideega, et mis oleks kui võtaks seda koomiksikirjutamist selle vaatenurga alt, et superkangelasi ei olekski välja  arenenud. Kirjastus  Avatar press abiga kokku siis nüüdseks seitse sellist lugu, kolm eraldi ilmunud vihikutena ( Cracy, Aesteric Mechanic ja Frankensteins Womb ) pluss üks kogumik, mis kannab üldnime Apparat vol 1. Tollest kogumikust võib tunnustavalt ära märkida ühe  hardboiled dektetiiviloo ning ühe täiesti hullu nii sisult kui ka visuaalselt megadetailse joonistusstiiliga  cyberpunk tulevikunägemuse. Kõik need sutsud on eesõnadega varustatud, kus siis Warren selgitab tagamaid. Kokkuvõttes huvitav projekt, saab tutvuda eri kunstnike stiilidega ja kui teab, et ega ongi one-shotina mõeldud  siis ei ole nurisemist  sel teemal, miks lugu edasi ei lähe ja lõpeb järsult. Crecy on siiski terviklik ja väga kunn tõesti, näiteks sai teada nii mõndagi tolleaja vibulaskmise kohta, karm ala.

Warren Ellis/Gianluca Pagliarani - Aetheric Mechanics

Amazoni veebipoe kommentaarid petsid seekord ära -  pidi olema aurupunk ja vhea lugu ja joonistatud detailselt. Joonistuse koha pealt olen nõus, Gianluca Pagliarani on oma töö teinud talle omaselt ning suht põhjalikult. Loo suhtes ma väga ei ole ülivaimustuses, pmtselt  Sherlock Holmes alterntatiivmaailmas...hmm, originaalholms ikka parem ju, iga kell. Ja see mis tellima üldse pani, aurupungivärk - see on ka mööndustega aktsepteeritav sildistus selles koomiksis imo. Tegevus toimus aastal 1907 - juba liiguvad  tänavatel elektritaksod ning televisoon oli leiutatud, selles leiutiste mõttes meenutas jah üldine atmosfäär vana head auruaega aga siiski ei ole kuninganna Victoria valitsus vaid juba kuningas Edward VII ajastu  ning tehbiliselt liiga  edasijõudnud,  napikalt  ütleks aurupunk selle kohta. Lühike kah ( 48 lk ) ja joonistused mustvalged aga need on alati andestatavad  kui tegu väärt asjaga, seekord siiski mitte, täpselt selline sissejuhatav lugu tundus.Värviliselt palun ja edasi maailma ja sündmusi arendada siis juba käraks kõvemini.

Bryan Talbot - Grandville Mon Amour

Mäger on tagasi! - selline slogan siis välja mõeldud traileris. Oli küll, täiega! Natsa ise kartsin muidu teist jagu, teinekord need järjed ei ole nii head aga seekord läks kaasahaarav action lahti esimestest lehekülgedest kuni lõpuni. Esimeses osas vajus lõpp veidi ära aga nüüd mitte. Ajaliselt läks edasi kolm nädalat peale esimese osa lõppu ja thrillerit sai täie raha eest. Atmosfääri ka endiselt - pmtselt kõik sama jutt mis sai esimese osa kohta kirjutatud võiks kopipeistida - noh, et suurepärane raamatuköide,  detailne maailm, elavad karakterid ja ilusti joonistatud, maailma taust huvitavalt välja mõeldud ja kõik need teised jutud. "Like Jules Verne and Sherlock Holmes directed by Quentin Tarantino - with animals" on Bryan ise arvanud oma leiutatud maailma kohta - nojah noh, ülikõva! Kõige parem aurupungikoomiks üldse minuarust hetkeseisuga  ja rõõmu lisab see, et tegu veel lõpetamata  sarjaga.

   

Mike Mignola - The Amazing Screw-On Head

Ameerika koomiksijoonistaja Mike Mignola kunst pidi kuuluma sellesse kategooriasse, et kas meeldib või ei meeldi kohe üldse. Tuntud on Mignola oma Hellboy-sarja pärast ning  sellest arenenud  paljude spinoffidega maailma tahaks kunagi ka ise sügavamalt kaevuda aga soojenduseks sai see suht õhuke aga see-eest kõvakaaneline ja kvaliteetpaberil raamat soetatud. Esmamulje oligi, et väheks jäi seda lugemist! Aga lohutasin ennast, et tegu kvaliteetkraamiga ja peaaasi on ju, et meeldis. Sisu on keeruline vast seletada aga lugeda oli tõesti lõbus - parima huumorikoomiksi Will Eisneri nimeline ( koomiksimaailma Oscar ) auhind  ilmumisaastal kukkus ja lisaks  on selles kogumikus teisi lühikesi sutse millest üks - Wizard and Snake võitis samuti Eisneri - parima lühikese koomiksiloo auhinna kategoorias. 2002 oli hea aasta - kommenteeris Mike järelsõnas ise kah rahulolevalt. Auhinnatud huumor oli selline must ja kange, isegi muhelesin nii mõnigi kord. Hiljuti loetud aurupungi piiblis kiideti samuti seda viktoriaanlikku veidrat  pulpfantaasiat  ning eriti  Mignola varjudel baseeruvat saksa ekspressionistlikku joonistusstiili. Okei, see, et ta nii õhuke oli, seda leevendab  mingil määral Sci-Fi telekanali jaoks produtseeritud 22 minutiline animeeritud sarja pilootosa, mis koomiksi põhjal tehti ning Lionsgate filmistuudio DVD-na hiljem eradi välja lasi. Sarjast  asja ei saanudki, ehkki potensiaali ju oli - peategelase hääl kuulus Paul Giamattile näiteks. Kahju, oleks olnud kvaliteetsari, piloodis sai näha põhilugu ( natuke erinevat koomiksist ) aga raamatus oli neid veel,  näiteks  Prisoner Of Mars oli sama hullumeelselt hea pulpromp nagu nimilugu.