Warren Ellis/Ben Templesmith - The Fell

Ostsin selle koomiksi väga kaua aega tagasi, Amsterdamist, legendaarsest Lambieki.poest. Ben Templesmithi kunstnikutöö pärast, ega Warren Ellisest ei teadnud midagi, vbla, kui Transmetropolitiani autorit teadsin  aga lugenud polnud. Nüüdseks  on Ellise-palavik lühidalt läbi põetud, lugesin päris palju tema kirjutatud koomikseid üksvahe. No ja seal lugemise käigus sain ta koduleheküljelt teada, et The Fell-i ta enam siiski edasi ei kirjuta, olevat olnud üks kõvem kõvaketta crash tal ja päris paljud sarjad jäid pooleli tüübil sellepärast. Nojah, TPB - köitel oli kirjas, et "vol.1" ja ootasin seda teist, aastaid.  Ellise puhul üks kõva downside ongi, et tal jäävad sarjad pooleli,  "Doctor sleepless" näiteks jpt. A egas midagi, võtsin nüüd siis ette - kõigepealt oli üllatus, et tegu polnudki väga vol.2 ootamisväärse järjelooga,   kaheksa ilmunud vihikut oli igaüks eraldi story, ühendas neid peategelane detektiiv  Richard Fell, kes lahendas juhtumeid. Lugesin ennem magamaminekut, ses mõttes viga, et sisu oli väga krõbe, ma teadsin kl, et pidi olema urban ja gritty ja noir aga et kohe nii hardboiled ja päris põhjakaapeks läheb kohati... Õnneks karastunud mees juba ja teadsin, et Ellise puhul pole see imestamiskoht, tuleb külma närvi säilitada aind. Beni kunst oli nauditav, nagu ikka ja üks tahe urban-crime-noir see koomiks on igatahes.

Warren Ellis/Colleen Doran - Orbiter

Maal on kosmoselennud juba pikemat aega soikus, viimasest stardist on aastakümme juba möödas kui äkki maabub  mahajäetud ja slummistunud Kennedy nimelise kosmosekeskuse territooriumile ammuilma teadmata kadunuks kuulutatud kosmosesüstik "Venture"! Egas midagi, parimad spetsialistid komandeeritakse  uurima kiiresti teemat. Kuidas üldse on võimalik, et 10 aastat hiljem nii lambist tullakse Maale tagasi, 7 liikmelisest meeskonnast ainult kapten järgi ( kellega hakkab tegelema parim kosmosepsüholoog ), maabumisratta küljest avastatakse Marsi päritolu liiva ( pmtselt on võimatu Marsil maandumine selle süstikumudeli puhul, nuputamist füüsikule) ning kogu laeva katab orgaaniline nahast kiht ( ! ). Salapära ning küsimusi jagub. Kiitvaid arvustusi jagus kah suht palju  sellele natsa üle sajaleheküljelisele Warren Ellise kirjutatud ja naiskunstniku Colleen Dorani joonistatud koomiksile internetis - näiteks see kena arvustus ja eestikeeleski leidus rada7 koomiksithreadis kiitev iseloomustus kasutajalt Rene13 - Minu jaoks on Ellise põhitrump kosmoselaevaulme ja "Orbiter'is" kõik ühe salapäraselt kaduma läinud süstiku ümber keerlebki. Sissejuhatus on kena puändiga, algab nagu oleks tegemist mingisguse post-ap värgiga aga siis sõidab tänapäev sisse.  Siiski Goodreadsis on keskmine hinne üle kolme poole ja olen  ise ka seda meelt, et umbes sinnakanti  hinne ongi õiglane. Vanakoolikas, tekstilt vbla isegi natsa liiga hard sci - fi ( see on miinuseks mu silmis). Joonistatud korralikult aga mitte midagi väga erilist. Ellisel on veel kosmoseulmet - Ocean ja  Switchblade Honey on suht samasugused - vanakoolikosmos koos  enam-vähem korraliku storyga  aga mitte miskit väga raputavat ei maksa loota : )

Warren Ellis/Raulo Caceres - Crecy

Veel üks õhuke vihik, 48 lk mustvalge Warren Ellise toodang ja seekord väga hea! Koomiks räägib ühest ajaloolisest lahingust mis peeti 26 augustil 1346 issanda aastal Inglise ja Prantsuse armee vahel ja väidetavalt on see üks vingeimaid lahinguid brittide sõjaajaloos. Võib olla küll, amazoni koomiksiarvustajatest üks väitis, et peale lugemist oli huvi nii suur teema vastu, et lippas raamatukokku lisamaterjali järgi :D. Mõistan kutti, sest tõesti oli huvitav ja kunstnikutöö parim imo sellest sarjast. Jah, ehkki tegu one-shotiga tuleb välja  siiski on tegu sarjaga, vaatasingi ise ka, et   esikaanel asub mingi hammasratta kujutis ja "Apparat" kirjutatud sinna alla. Eelmisel loetud koomiksil samamoodi  ja nüüd on selgunud, et tegu  Ellise enda ideega, et mis oleks kui võtaks seda koomiksikirjutamist selle vaatenurga alt, et superkangelasi ei olekski välja  arenenud. Kirjastus  Avatar press abiga kokku siis nüüdseks seitse sellist lugu, kolm eraldi ilmunud vihikutena ( Cracy, Aesteric Mechanic ja Frankensteins Womb ) pluss üks kogumik, mis kannab üldnime Apparat vol 1. Tollest kogumikust võib tunnustavalt ära märkida ühe  hardboiled dektetiiviloo ning ühe täiesti hullu nii sisult kui ka visuaalselt megadetailse joonistusstiiliga  cyberpunk tulevikunägemuse. Kõik need sutsud on eesõnadega varustatud, kus siis Warren selgitab tagamaid. Kokkuvõttes huvitav projekt, saab tutvuda eri kunstnike stiilidega ja kui teab, et ega ongi one-shotina mõeldud  siis ei ole nurisemist  sel teemal, miks lugu edasi ei lähe ja lõpeb järsult. Crecy on siiski terviklik ja väga kunn tõesti, näiteks sai teada nii mõndagi tolleaja vibulaskmise kohta, karm ala.

Warren Ellis/Gianluca Pagliarani - Aetheric Mechanics

Amazoni veebipoe kommentaarid petsid seekord ära -  pidi olema aurupunk ja vhea lugu ja joonistatud detailselt. Joonistuse koha pealt olen nõus, Gianluca Pagliarani on oma töö teinud talle omaselt ning suht põhjalikult. Loo suhtes ma väga ei ole ülivaimustuses, pmtselt  Sherlock Holmes alterntatiivmaailmas...hmm, originaalholms ikka parem ju, iga kell. Ja see mis tellima üldse pani, aurupungivärk - see on ka mööndustega aktsepteeritav sildistus selles koomiksis imo. Tegevus toimus aastal 1907 - juba liiguvad  tänavatel elektritaksod ning televisoon oli leiutatud, selles leiutiste mõttes meenutas jah üldine atmosfäär vana head auruaega aga siiski ei ole kuninganna Victoria valitsus vaid juba kuningas Edward VII ajastu  ning tehbiliselt liiga  edasijõudnud,  napikalt  ütleks aurupunk selle kohta. Lühike kah ( 48 lk ) ja joonistused mustvalged aga need on alati andestatavad  kui tegu väärt asjaga, seekord siiski mitte, täpselt selline sissejuhatav lugu tundus.Värviliselt palun ja edasi maailma ja sündmusi arendada siis juba käraks kõvemini.

Warren Ellis/Gianluca Pagliarani Ignition city

Tagakaanel iseloomustati loo autorit Warren Ellist, kui meest kes reinvented sience fiction in comics. Loo enda kohta anti määratlus, et retropunkilik alternatiivajalooline future of the past. Mujal  foorumites ja arvustustes olen kohanud sildistusi nagu aurupunk või siis diiselpunk või siis aatompunk ja ka noirilikku elementi on sees. Jah, atmosfääri jagub, võiks  igast silte jagada vabalt lisaks, keegi ei pahanda. Kunstniku koha pealt saab natuke pahandada  ja nurisetaksegi, et päris hästi nüüd inimesed ja näod välja ei ole vahest kukkunud aga samas kiidetakse  tausta, ehk siis seda maailma kujutamist. Mis on enamasti nagu pealkiri ütleb üks linn ning on küll joonistatud väga ilusti, palju huvitavaid detaile leidub, silm puhkab kohe. Lugu ise ongi alguses esimene vihikuosa enamus visuaalselt nõrk, sest seal põhiliselt eks-kosmosepiloodi Mary Raveni ja tema isa poliitikust sõbsi kohvilauavestlus, kus selgub, et neiu paps on surnud. Viimati elas ta  Ignition Citys, mis on ainuke maale jäänud kosmosejaam, peale II maailmasõja ajal  marslastega peetud sõda ja suletud tsoon pmtselt. Sinna Mary lähebki nüüd ja edasi on siis kokku viis vihikutäit mis kirjastus Avatari poolt läikival kvaliteetpaberil välja antud.  Kõvasti üle keskmise taseme hea koomiks on see imo, nii tekstilt kui joonistuse poolelt ( v.a jah need inimesed kohati ). Muidu mis sellesse alguses väljatoodud  sildistamisse puutub siis kas aasta tagasi, kui Tartu ulmikute kokkutulekule Labürinti läksin, kohtasin kohe esimesena Metsavana kaarte mängimas seal ( Magic või mis need kaardid on neil ). Nii ja kohe küsisin, et mis värk teil selle punkteemaga on - ta hullult propageeris FB-s siis igast auru/diisel/aatom ja ise leiutas vist veel tuumapungi määratluse. Metsa oli algul vist natsa kohkunud, et nii peale lennati käredalt aga kogus kiiresti end ja koputas vastu tooli sõrmenukkidega ning teatas - "istepunk!". Noh, selle killu eest teenis ta küll  11 punkti 10st minu silmis ja läksin kiirelt edasi suurde saali tookord. Vat selline lugu siis. A jaa kui kellelgi huvi nüüd peaks previewde vastu olema siis siit saab algust näha. Juhiks tähelepanu esimesele paneelile ja viimasele duubelleheküljele. Onju ilus. Ja edasi on seda silmailu rohkem kui see esimese osa sissejuhatuses paistab.

       

Warren Ellis/Jacen Burrows Dark blue

Esmatrükk 1997 a. oli sel vihikul ( 72 lk ) žanriks küberthriller. Loo autoriks Warren Ellis, kes üsna produktiivne ja respektaabel vend koomiksimaailmas.  Dark Blue stoori polnud ka mitte kehv, arvestades ilmumisaega. Nüüdseks on nii mõnigi sci-fi blockbuster  enam-vähem sama teemat käsitlenud veel deebimalt niiet väga ei üllatunud aga siiski. Joonistuste koha pealt oli enam-vähem, siiski ütleks, et kunstnikunime järgi nüüd koomikseid ei otsiks enda lugemislauale aga Elliselt kindlasti veel tahan lugeda asju. Joonistusstiili ja loo algust  saab huviline näha  kirjastuse Avatar veebileheküljelt siit. Väga ülevõlli vägivaldseks kiskus vahepeal, vbla oligi hea, et must-valge, muidu oleks ikka väga jõhker visuaal värviliselt olnud, uhh. Aga lugu kompenseeris - järelsõnas Warren räägib veidi tausta lahti -  '90ndate Inglismaa rave-scene ja sellega seotud narkootikumid ja  tolleaja guru Terence McKenna loengud DMT- nimelisest droogist mis inspiratsiooni andsid selle loo jaoks. Nojah, hallutsinatsioone jagus, ütleme nii. Ise arvan, et oli okei koomiksisutsak, daily fix n.ö. minusugusele koomiksisõltlasele.