Garth Ennis/Jacen Burrows Crossed

Kingi jutukogu lugedes seilasin ilusti jubedustelainetel ja koduriiulist vastava  meeleolu hoidmiseks väga hea leid see koomiksiraamat oli.  Kirjutajaks Garth Ennis - mulle tuntud, kui 90ndate kultussarja Preacheri  autor. Eks see oli üks põhipõhjus miks Crossed mu riiulis seisis, sest Preacher meeldis väga ja reviewdes räägiti, et sama hull raju stiil ja, et isegi kordades rohkem vbla rajum. "Most graphic ever" - umbes nii kirjutati. Suht  okei mahuga ( ca 200 lk ringis) tradeback oli kindasti ka  argument, mis tellima pani. Kunstnikuhärra, tuleb välja on nüüdseks juba mulle  tuttav säga - Warren Ellise Dark Blue joonistaja Jacen Burrows ja koostööd on ta teinud hiljuti veel vanameistri Alan Moorega, niiet tõepoolest - "tõusev täht" nagu teda siin-seal tituleeritud on. Töötab ta Avatar pressi kirjastusele ja mulle tundub, et  Avatar press on koomiksimaailmas hetkel n.ö "uus Vertigo". Et selline täiskasvanute meelelahutus, eks suured mehed ka juba kõik kirjutajad ja joonistajad. Ega ongi - alla 21 peaks keelatud olema, ma ütlen see raamat, ses mõttes ei valetatud, kui kirjutati arvustustes, et sellist hardcore violence pole teie silmad varem näinud. Oli vastavaid momente tõesti, üsna hulle teemasi aga samas ega Stephen Kingki oma jutukogumikus ei hellitanud ja selles mõttes sobis. Maailm on Crossedis tegelikult lihtne - pmtselt ikkagi vana hea zombieteema aga nu vähe agressiivsemad ja veidike ikka mõtlevad ka need zombielaadsed tegelased seal. Texas chainsaw meets zombies oli üks ütlemine mis meenub veel iseloomustusest Crossedile, millega ma täitsa päri olen. Eks ta meenutas ka Walking Dead-i aga jah, kordades aggrom - samas oli balansi mõttes kõik ikka ilusti musta huumori kastmes ja Ennis oskab väga hästi ikka neid lehekülje keeramisel tekkivaid  "wtf" momente tekitada. Mina küll ei kahetse seda ostu kokkuvõttes. Aga nüüd olengi uue dilemma ees, sest nagu selgub - Ennisel oli mõeldud Crossed nagu  üks terviklik lugu ehk siis 10 vihikut ja vsjoo, finito sellega. Aga Avatari poolt  tehti  järg ( 2 populaarset trade paperbacki kokku, Ennise poolt oli roheline tuli antud neile arendada maailma edasi  ) ja siis nüüd Ennis/Burrows tandem hüppas jälle ree peale, et paneb mõtlema. Ühest küljest tehakse Lapham/Barreno järjeosad "Family values" ja "Psyhopath" maha - pidada  aind jõhkrutsemine olema ja puuduvat Ennise toutch ja karakteriarendus aga teisest küljest, kui ta nüüd jälle Crossed "Badlands"-i ise edasi kirjutab ja tegelt see postapo maailm juba hakkas meeldima siis...no ei tea, ei tea. Igatahes esimesi lehekülgi saab näha siit - ja ega rohkem eriti ei seletata ka terve esimese TB jooksul,   kust üldse tulid  või miks need põlenud ristinäod tekkisid, nagu näha, juhuslik seltskond tavalises ameerika einelas viibis ja siis siuke möll hakkab pihta.

Jacen Burrows

         

Warren Ellis/Gianluca Pagliarani Ignition city

Tagakaanel iseloomustati loo autorit Warren Ellist, kui meest kes reinvented sience fiction in comics. Loo enda kohta anti määratlus, et retropunkilik alternatiivajalooline future of the past. Mujal  foorumites ja arvustustes olen kohanud sildistusi nagu aurupunk või siis diiselpunk või siis aatompunk ja ka noirilikku elementi on sees. Jah, atmosfääri jagub, võiks  igast silte jagada vabalt lisaks, keegi ei pahanda. Kunstniku koha pealt saab natuke pahandada  ja nurisetaksegi, et päris hästi nüüd inimesed ja näod välja ei ole vahest kukkunud aga samas kiidetakse  tausta, ehk siis seda maailma kujutamist. Mis on enamasti nagu pealkiri ütleb üks linn ning on küll joonistatud väga ilusti, palju huvitavaid detaile leidub, silm puhkab kohe. Lugu ise ongi alguses esimene vihikuosa enamus visuaalselt nõrk, sest seal põhiliselt eks-kosmosepiloodi Mary Raveni ja tema isa poliitikust sõbsi kohvilauavestlus, kus selgub, et neiu paps on surnud. Viimati elas ta  Ignition Citys, mis on ainuke maale jäänud kosmosejaam, peale II maailmasõja ajal  marslastega peetud sõda ja suletud tsoon pmtselt. Sinna Mary lähebki nüüd ja edasi on siis kokku viis vihikutäit mis kirjastus Avatari poolt läikival kvaliteetpaberil välja antud.  Kõvasti üle keskmise taseme hea koomiks on see imo, nii tekstilt kui joonistuse poolelt ( v.a jah need inimesed kohati ). Muidu mis sellesse alguses väljatoodud  sildistamisse puutub siis kas aasta tagasi, kui Tartu ulmikute kokkutulekule Labürinti läksin, kohtasin kohe esimesena Metsavana kaarte mängimas seal ( Magic või mis need kaardid on neil ). Nii ja kohe küsisin, et mis värk teil selle punkteemaga on - ta hullult propageeris FB-s siis igast auru/diisel/aatom ja ise leiutas vist veel tuumapungi määratluse. Metsa oli algul vist natsa kohkunud, et nii peale lennati käredalt aga kogus kiiresti end ja koputas vastu tooli sõrmenukkidega ning teatas - "istepunk!". Noh, selle killu eest teenis ta küll  11 punkti 10st minu silmis ja läksin kiirelt edasi suurde saali tookord. Vat selline lugu siis. A jaa kui kellelgi huvi nüüd peaks previewde vastu olema siis siit saab algust näha. Juhiks tähelepanu esimesele paneelile ja viimasele duubelleheküljele. Onju ilus. Ja edasi on seda silmailu rohkem kui see esimese osa sissejuhatuses paistab.

       

Warren Ellis/Jacen Burrows Dark blue

Esmatrükk 1997 a. oli sel vihikul ( 72 lk ) žanriks küberthriller. Loo autoriks Warren Ellis, kes üsna produktiivne ja respektaabel vend koomiksimaailmas.  Dark Blue stoori polnud ka mitte kehv, arvestades ilmumisaega. Nüüdseks on nii mõnigi sci-fi blockbuster  enam-vähem sama teemat käsitlenud veel deebimalt niiet väga ei üllatunud aga siiski. Joonistuste koha pealt oli enam-vähem, siiski ütleks, et kunstnikunime järgi nüüd koomikseid ei otsiks enda lugemislauale aga Elliselt kindlasti veel tahan lugeda asju. Joonistusstiili ja loo algust  saab huviline näha  kirjastuse Avatar veebileheküljelt siit. Väga ülevõlli vägivaldseks kiskus vahepeal, vbla oligi hea, et must-valge, muidu oleks ikka väga jõhker visuaal värviliselt olnud, uhh. Aga lugu kompenseeris - järelsõnas Warren räägib veidi tausta lahti -  '90ndate Inglismaa rave-scene ja sellega seotud narkootikumid ja  tolleaja guru Terence McKenna loengud DMT- nimelisest droogist mis inspiratsiooni andsid selle loo jaoks. Nojah, hallutsinatsioone jagus, ütleme nii. Ise arvan, et oli okei koomiksisutsak, daily fix n.ö. minusugusele koomiksisõltlasele.