Mark Hodder - The Curious Case of the Clockwork Man

Novat, otsisin ja lugesin igast kahtlaseid välismaiseid aurupungikoomikseid, et ennast rohkem vastavasse meeleollu saada a tegelt tuli lõpuks kõigeparem abi hoopis eestikeeles ilmunud pildiraamatust ( kui nii võib öelda ) - "Sajanditagused tehhnikaimed". Seal leidus lausa päris täpne pilt kellavärgimehes kirjeldatud Londoni tänavatel taksodena kasutusel olnud "Mecha -Drey Horse" masinatest mu arust. Hea leid see tehnikaimede rams, väga abiks meeleolu loomisel. Clockworkis oli ka illustratsioone, ei saa öelda, et ei olnud . peatükkide alguses olnud veidrate leiutiste või äriideede kuulutusi kaunistasid viktoriaanlikud ornamendid a väheks jäi nendest sest  raamat ikka  raskelt igast omapäraseid leiutisi täis pluss igast actionit ning stiili jagus, väga kahju, et illustratsioonidega kitsi ollakse Burton ja Swinburne maailmas. Ise sain inspi Mark Hodderi lugemiseks Meelis Sepa ulmekirjanduse baasi kuu parimaks valitud arvustusest ja lõplikult veenas ära Raul Sulbi oma blogipostitustega, et tegu ägeda sarjaga ja nemad on piisavalt hästi sarja tutvustusega hakkama saanud, et siin midagi veel lisada. Omaette muidugi on lugu, kuidas need raamatud üldse mu lugemislauale jõudsid....

"Sajanditagused tehhnikaimed" ja Mecha- Drey Horse

Dwayne Warris- John Henry: The Steam Age Graphic Novel

San Diego Comic Conil tasuta jagatud previewnumbrit uurides interneti vahendusel ei oodanud nagu eriti midagi. A kuna auruõhkkonda on moment vaja siis lugesin  esimese osa läbi ning üllatavalt  täitsa põnevaks kiskus, lõppes see sissejuhatav osa päris korraliku cliffhangeriga,  niiet sai ikka kõik ilmunud neli numbrit läbi loetud, viimane neist oli kusjuures topeltmahuga ( 48 lk ).  Nojah, eelmisest loetud aurupungikast saadud pettumust John Henry tõepoolest kuigipalju leevendas sest siin oli juba auruatmosfääri tabatud päris hästi -  leidus  maniakaalseid hullu teadlase tüüpi maailmavalitsejaid, leidus igast kavalaid seadeldisi, oli esindatud klassikaline  USA presidendi pea mis heljus marineerituna klaaspurgis, oli õhulaevu ja õhulahinguid ning salajasi allmaailmu, suht korralik pulpkraam. Ehkki vaikselt hakkab üle viskama, et originaalset stuffi ei satu lugema viimasel ajal sellest žanrist, kõik on miskised remiksid tuntudteatud  legendidest, mida  siis aurupungi kastmes serveeritakse. Seekord oli USA folkloorikangelane John Henry lugu see mis inspireeris - neegerorjast, kes legendi järgi võistles oma haamriga kuskil kaevanduses aurumasinaga,  kui need massinad tulid tööstusse inimtööjõu asemele. A nagu aurupunkilikke koomikseid otsides selgus - ongi kohe mingi trend viimasel ajal avaldada koomiksivormis erinevate ulmemaailmade  auruversioone : Battlestar Galaxy, Star Wars, Võlur Oz ja nii edasi - kõik sihukesed tuntud sarjad on saanud aurupungikuue...no ma ei tea...

Bill Willingham/Joe Benitez/Sergio Davilla - Legenderry: A Steampunk adventure

Loen parasjagu üht aurupungi-raamatut ja kuna seal illustratsioone napib siis mõtlesin teemasse rohkem tõmmata end ning  mõne auruse koomiksi kiirelt läbi töödata. Kuna mu enda (auru)koomiksid on parasjagu näitusel Tartu Linnaraamatukogus siis võtsin digitaalselt lugeda. Iseenesest autori nimi oli mulle väga  tuttav -  Vertigo kirjastuse hittsarja "Fables" looja Bill Willingham isiklikult! "Fables" on  klassikaliste muinasjututegelastega, kes toimetavad hoopis tänapäeva New Yorgis, aastast 2002 ilmuv suurepärane koomiksisari. Samamoodi on ka Legendarrys tegelt eri lugude kangelased koos - koomiksikirjastuse Dynamite universumi omad - Red Sonja, Vampirella, Green Hornet jt aurupunkilikus maailmas möllamas. Alguses tundus, et täitsa loetav aga mida osa edasi, seda rohkem hakkas  tunduma sellise kiire ja suht halva  haltuuraprojektina kõik see möll. Natuke päästis joonistusstiil aga tänu sisule kokkuvõttes väga keskpärane värk. TPB muidu sisaldas ohtralt iga osa lõpus ( kokku 7 nummert ) joonistussketshe ( exclusive for digital issue ) ja koomiksipaneelide skripte a nonde fänn ma väga pole...lisaks oli veel lõpulehekülgedel valik eri numbrite alternatiivesikaantest, mõned neist tõesti päris ägedad aga no üldiselt ikkagi jään selle juurde, et väga  kesine kraam, heameel kohe, et digitaalselt sai seekord ette võetud.

Charles Stross - Peidus perekond

Peale esimese osa läbilugemist oli mu arvamus selle paralleelmaailmade vahelise (sala)kaubandust käsitleva sarja kohta, et sihuke seep, fantasyhõnguline. Arvamus nüüd veelgi tugevnes, seep mis seep ja väga ei tõmba mind need majanduslikud teemad mis siin arenema hakkavad ning need suht arusaamatud klannid ning intriigid mida punutakse. Viimased uudised sel nädalal raamatu lugemise taustaks  FB-s olid sellised -  esiteks Metsavana linkis,  et  sari olevat nüüdseks Strossi poolt ümberkirjutatud ning uuesti väljaantud ( aha! järelikult saadi ise ka aru, et segane ja lugejavaenulik on kõik see kirjapandud tekst ). Teiseks  tekkisid spekulatsioonid, et kas Varrak üldse jätkab sarja avaldamist... Samas Metsavana kiitis oma postituses kolmandat osa, et seal minevat nagu ägedamaks tunduvalt. Kurat aga sedasama räägiti ka teise osa kohta, et jee jee sari läheb lahedaks...no natsa päästis see uus sissetulnud viktoriaanlik maailm, kergelt aurupunkilik aga maietea, ei ole mus usku sellesse sarja eriti, kui aus olla - kolmas osa kannab üldse nime "Tulundusühistu klann",  võõras on see majandusmaailm mu jaoks, ma siuke boheem ikka ja ei habla neid skeeme eriti välja mida siin aretatakse. "Tulundusühistu" - tõesti noh, andke armu.

Warren Ellis/Gianluca Pagliarani - Aetheric Mechanics

Amazoni veebipoe kommentaarid petsid seekord ära -  pidi olema aurupunk ja vhea lugu ja joonistatud detailselt. Joonistuse koha pealt olen nõus, Gianluca Pagliarani on oma töö teinud talle omaselt ning suht põhjalikult. Loo suhtes ma väga ei ole ülivaimustuses, pmtselt  Sherlock Holmes alterntatiivmaailmas...hmm, originaalholms ikka parem ju, iga kell. Ja see mis tellima üldse pani, aurupungivärk - see on ka mööndustega aktsepteeritav sildistus selles koomiksis imo. Tegevus toimus aastal 1907 - juba liiguvad  tänavatel elektritaksod ning televisoon oli leiutatud, selles leiutiste mõttes meenutas jah üldine atmosfäär vana head auruaega aga siiski ei ole kuninganna Victoria valitsus vaid juba kuningas Edward VII ajastu  ning tehbiliselt liiga  edasijõudnud,  napikalt  ütleks aurupunk selle kohta. Lühike kah ( 48 lk ) ja joonistused mustvalged aga need on alati andestatavad  kui tegu väärt asjaga, seekord siiski mitte, täpselt selline sissejuhatav lugu tundus.Värviliselt palun ja edasi maailma ja sündmusi arendada siis juba käraks kõvemini.

Bryan Talbot - Grandville Mon Amour

Mäger on tagasi! - selline slogan siis välja mõeldud traileris. Oli küll, täiega! Natsa ise kartsin muidu teist jagu, teinekord need järjed ei ole nii head aga seekord läks kaasahaarav action lahti esimestest lehekülgedest kuni lõpuni. Esimeses osas vajus lõpp veidi ära aga nüüd mitte. Ajaliselt läks edasi kolm nädalat peale esimese osa lõppu ja thrillerit sai täie raha eest. Atmosfääri ka endiselt - pmtselt kõik sama jutt mis sai esimese osa kohta kirjutatud võiks kopipeistida - noh, et suurepärane raamatuköide,  detailne maailm, elavad karakterid ja ilusti joonistatud, maailma taust huvitavalt välja mõeldud ja kõik need teised jutud. "Like Jules Verne and Sherlock Holmes directed by Quentin Tarantino - with animals" on Bryan ise arvanud oma leiutatud maailma kohta - nojah noh, ülikõva! Kõige parem aurupungikoomiks üldse minuarust hetkeseisuga  ja rõõmu lisab see, et tegu veel lõpetamata  sarjaga.

   

Mike Mignola - The Amazing Screw-On Head

Ameerika koomiksijoonistaja Mike Mignola kunst pidi kuuluma sellesse kategooriasse, et kas meeldib või ei meeldi kohe üldse. Tuntud on Mignola oma Hellboy-sarja pärast ning  sellest arenenud  paljude spinoffidega maailma tahaks kunagi ka ise sügavamalt kaevuda aga soojenduseks sai see suht õhuke aga see-eest kõvakaaneline ja kvaliteetpaberil raamat soetatud. Esmamulje oligi, et väheks jäi seda lugemist! Aga lohutasin ennast, et tegu kvaliteetkraamiga ja peaaasi on ju, et meeldis. Sisu on keeruline vast seletada aga lugeda oli tõesti lõbus - parima huumorikoomiksi Will Eisneri nimeline ( koomiksimaailma Oscar ) auhind  ilmumisaastal kukkus ja lisaks  on selles kogumikus teisi lühikesi sutse millest üks - Wizard and Snake võitis samuti Eisneri - parima lühikese koomiksiloo auhinna kategoorias. 2002 oli hea aasta - kommenteeris Mike järelsõnas ise kah rahulolevalt. Auhinnatud huumor oli selline must ja kange, isegi muhelesin nii mõnigi kord. Hiljuti loetud aurupungi piiblis kiideti samuti seda viktoriaanlikku veidrat  pulpfantaasiat  ning eriti  Mignola varjudel baseeruvat saksa ekspressionistlikku joonistusstiili. Okei, see, et ta nii õhuke oli, seda leevendab  mingil määral Sci-Fi telekanali jaoks produtseeritud 22 minutiline animeeritud sarja pilootosa, mis koomiksi põhjal tehti ning Lionsgate filmistuudio DVD-na hiljem eradi välja lasi. Sarjast  asja ei saanudki, ehkki potensiaali ju oli - peategelase hääl kuulus Paul Giamattile näiteks. Kahju, oleks olnud kvaliteetsari, piloodis sai näha põhilugu ( natuke erinevat koomiksist ) aga raamatus oli neid veel,  näiteks  Prisoner Of Mars oli sama hullumeelselt hea pulpromp nagu nimilugu.

Jeff VanderMeer /S.J. Chambers - The Steampunk Bible

Amazoni veebipoes, kui lüüa märksõna "steampunk" sisse, viskab esimeseks just selle raamatu. Paar aastat tagasi jäi endalgi  sama teos  Londonis ühes raamatupoes silma ja sai lehitsetud a siis oli teisigi huvitavaid teemasi ja nii ta jäi. Nüüd tellisin  ära, sest huvi on endiselt olemas selle ulmežanri vastu ja tõesti, pean ütlema, et sissejuhatuseks minusugusele algajale oli see küll kümnessse lugemine. Raamat on paljude illustratsioonidega ja kvaliteetpaberil. Tekst oli lihtsalt ja huviga  loetav,  asjatundjate poolt kirjapandud ning oli  palju kaasautoreid ( nt Bruce Sterlingi artikkel "The users guide to steampunk" , sissejuhatavas osas ). Käsitleti steampungi (  ehk siis eestikeeles puhas aurupunk ) ajalugu, olemust, erinevaid alamliike  ja lõppes artiklitega aurupungi tulevikust ja päris lõpus oli ka aurupungi manifest. Sain väga palju targemaks, nii mulle tundub. Peale kirjanduse ja filmide on eraldi veel käsitööharrastajad näiteks, kes omakorda jagunevad nendeks, kes teevad lihtsalt  mingi objekti valmis ja mõtlevad legendi juurde a teised ikka proovivad reaalseid töötavaid masinaid ehitada. Päris muljetavaldavaid selliseid ( mehhaaaniline elevant, Jules Verne loomingust pärit idee ). Omaette oli moeteemat üks peatükk ja muusikast samuti eri bändide tutvustused väiksed. Tore seegi, et koomiksitele oli kohe eraldispets  peatükk eraldatud. Täispealkiri on raamatul iseenesest : "The Steampunk Bible: An Illustrated Guide to the World of Imaginary Airships, Corsets and Goggles, Mad Scientists, and Strange Literature" - täpselt nii, see kujuteldetava lennumasina teema oli veel eriti hea, sest selgus, selle taga on neli sõbrannat, kes riietuvad viktoriaanliku moodi jälgides, lisades muidugi mõningaid vidinaid oma outfitile - sellest tuleneb see "punk" ja ulmeconventidel käies nad väidavad, et on ühe lennumasina crew. Masinat ise ei eksisteerigi, aind illustratsioon on raamatus, suht võimas. No ja teisigi lahedaid asju saab teada. Üks nali oli ka - et mitu aurupunki läheb vaja, et vahetada lambipirni? - vastus - kahte, üks vahetab, teine lisab uuele pirnile ebavajalikke lisaatribuute :). Amazoni linki järgides saab näha  raamatu previewd. 

Mark Hodder - A Red Sun Also Rises

Mark Hodder on inglise kirjanik kes aretab sellist  stiili ulmekirjanduses nagu aurupunk. Aurupunk on jällegi selline teema, nagu Ulmeguru oma loengus Estconil kunagi aastaid tagasi hästi defineeris - "tehnika areng on jäänud 19 sajandi algusepoole tasemele - aurumootorid jms on kasutusel ning fantaasia ja ulme elemendid on loos sees".Raamatu tagakaanelt saab lugeda väidet , et isegi kui sulle ei meeldi aurupunk, siis seda teost hindad ikka. Mulle meeldis nii see aurupunklikkus kui ka kreisid ideed mis kirjapandud - põhitegevus küll ei toimund päris viktoriaanliku ajastu Inglismaal, küll aga ühel planeedil, kus  kohalikud asukad suutsid tekitada sellise Jack the Ripperi aegse Londoni linna  keskkonna. Mõtete lugemise teel või midagi tekitasid. Nägid need planeediasukad välja kunstnik Lee Moyeri nägemuses softcover raamatu kaanekujunduses lõplikus versioonis sellised. Ma sisu ei tahaks ära rääkida - igatahes mul oli küll oli põnev ja täitsagi leheküljepöörajaks kiskus. Veider ja väga omapärane raamat aga tore lugemine.  Tartu linnaraamatukogust laenasin, uus hardcover versioon oli  neil kogus olemas, tase!

Mark Hodder

Bryan Talbot Grandville

Inglase Bryan Talboti Grandville-sarja avaraamat oli küll väga vinge koomiksielamus  minu meelest. Algas juba kaanepildiga pihta - see on nimelt ägedalt  reljeefne  ja üldse raamatuga on vaeva nähtud  -  mõnus oversized formaat ning kõvakaaneline ja kvaliteetpaberil Dark Horse kirjastuse poolt väljaantud 2009 a esmatrükk on väga meeldiv kätte võtta, selline pidulik tunne tuleb peale kohe lausa. Sisu poolest on tegu aurupungi žanrisse kuuluva detektiivlooga. Mis on süžeeliselt vbla lihtne  aga joonistatud on ülihästi. Tegelasteks  on erinevat sorti loomad, inimkehade ja käitumisega. Peategelaseks on Talbotil valitud soliidne mäger, ehk siis vana hea  Scotland Yardi teenistuses olev inspektor Archibald LeBrock. Teisi tegelasi on ka päris hulgi, palju erinevaid loomi kohtab siin, üks ägedamalt, kui teine välja joonistatud. Grandville ongi tegelt austusavaldus ühele Prantsusmaa karikaturist-kunstnikule, kes sellist pseudonüümi kasutas kui omal ajal  loomapeadga inimesi aretas oma karikatuuridel ja samuti väga vingelt kukkusid need välja tal. Quentin Tarantinot tervitatakse kah inspiratsiooniallikana tiitellehe pöördel muide. Ja Sir Arthur Conan Doylet.  Eks ta oli mõnusalt Tarantinolik ning Sherlock Holmsilik jah, pean alla kirjutama lugejana. Ajaline taust oli ka huvitav välja mõeldud - Prantsusmaa ja Napoleon on ammu Inglismaa vallutanud ja uhke Briti saar on pmtselt mingi tähtsusetu provintsi staadiumis, riigikeeleks prantsuse keel. A lõviosa raamatust toimub siiski Pariisis ( aka Grandville's ) ja kuna aurupunk on ametlik stiil siis neid igast vastavaid vidinaid ja masinaid on kah Talbotil  mõnuga leiutatud ja ilusti välja joonistatud. Lust oli lugeda ja põnev ning see, et süžee lihtne oligi hea - kas me oleks tahtnud Talboti seda Luther misandoligi sisuga raamatut - vaevalt küll. Just eelmine kuu tuli välja ka kolmas osa sellel sarjal, niiet aktuaalne kraam. Kokku peaks esialgsetel plaanidel viis osa ilmuma seda sarja, mina olen käpp!

Warren Ellis/Gianluca Pagliarani Ignition city

Tagakaanel iseloomustati loo autorit Warren Ellist, kui meest kes reinvented sience fiction in comics. Loo enda kohta anti määratlus, et retropunkilik alternatiivajalooline future of the past. Mujal  foorumites ja arvustustes olen kohanud sildistusi nagu aurupunk või siis diiselpunk või siis aatompunk ja ka noirilikku elementi on sees. Jah, atmosfääri jagub, võiks  igast silte jagada vabalt lisaks, keegi ei pahanda. Kunstniku koha pealt saab natuke pahandada  ja nurisetaksegi, et päris hästi nüüd inimesed ja näod välja ei ole vahest kukkunud aga samas kiidetakse  tausta, ehk siis seda maailma kujutamist. Mis on enamasti nagu pealkiri ütleb üks linn ning on küll joonistatud väga ilusti, palju huvitavaid detaile leidub, silm puhkab kohe. Lugu ise ongi alguses esimene vihikuosa enamus visuaalselt nõrk, sest seal põhiliselt eks-kosmosepiloodi Mary Raveni ja tema isa poliitikust sõbsi kohvilauavestlus, kus selgub, et neiu paps on surnud. Viimati elas ta  Ignition Citys, mis on ainuke maale jäänud kosmosejaam, peale II maailmasõja ajal  marslastega peetud sõda ja suletud tsoon pmtselt. Sinna Mary lähebki nüüd ja edasi on siis kokku viis vihikutäit mis kirjastus Avatari poolt läikival kvaliteetpaberil välja antud.  Kõvasti üle keskmise taseme hea koomiks on see imo, nii tekstilt kui joonistuse poolelt ( v.a jah need inimesed kohati ). Muidu mis sellesse alguses väljatoodud  sildistamisse puutub siis kas aasta tagasi, kui Tartu ulmikute kokkutulekule Labürinti läksin, kohtasin kohe esimesena Metsavana kaarte mängimas seal ( Magic või mis need kaardid on neil ). Nii ja kohe küsisin, et mis värk teil selle punkteemaga on - ta hullult propageeris FB-s siis igast auru/diisel/aatom ja ise leiutas vist veel tuumapungi määratluse. Metsa oli algul vist natsa kohkunud, et nii peale lennati käredalt aga kogus kiiresti end ja koputas vastu tooli sõrmenukkidega ning teatas - "istepunk!". Noh, selle killu eest teenis ta küll  11 punkti 10st minu silmis ja läksin kiirelt edasi suurde saali tookord. Vat selline lugu siis. A jaa kui kellelgi huvi nüüd peaks previewde vastu olema siis siit saab algust näha. Juhiks tähelepanu esimesele paneelile ja viimasele duubelleheküljele. Onju ilus. Ja edasi on seda silmailu rohkem kui see esimese osa sissejuhatuses paistab.

       

PHILIP REEVE Kuldseeklid

Teine osa ilmus Eesti oludes üllatavalt kiiresti. Kaanepilt sama äge kui esimesel ja sisu ka. Kahjuks vahepeal oli mitmeid sündmusi ja seetõttu lõpuosa lugesin mingi kaks nädalat jupiti. Tom-i ja ta inetu, kuid hakkaja tüdruksõbra Hesteri seiklused rändavate linnade maailmas jätkuvad. Põhiteema oli ühe linna Ameerika - otsingud ja lisaks sellele vaheteemasi nagu selle linna noore printsessi ja Tomi vaheline lugu ja siis oli seal veel keegi maadeuurija Pennyrojal ja siis Anne Fangi taheti elustada - eelmisest osast tuttav liikumisvastaste liiga üks juhte. Üldiselt oleks pidanud ühe ropsuga läbi lugema , oleks parem olnud, aga kahjuks ei saanud. Igatahes on kuuldavasti ka teised osad tulekul ning seal pidid juba uued peategelased olema aga maailm sama.

PHILIP REEVE Surelikud Masinad

Ohoho! see raamat oli küll väga meeldiv üllatus 2006 aasta lugemislaual mul. Vist esimene kokkupuude tegelikult aurupungiga kirjanduse kaudu ka. Liikuvatest piltidest Katsuhiro Otomo Steamboy animet näiteks olin juba olin näinud ( järjehoidjaks kasutasingi muuseas Steamboy postkaarti ) noja kindlasti on mingeid animesi veel mis aurupungi temaatikaga tihedalt flirdivad. Jaapani konsooli-RPG-d ka muidugi. Kunagi käisin eesti ulmelugejate kokkutulekul Aegviidus , kus oli kavas loeng steampunkist ja siis defineeriti minu mäletamist mööda steampunki kui väga huvitavat haru ulmekirjanduses, kus tehnika on jäänud aurumasinate aega. Ja õigus ka, vähemalt selle raamatuga jäin ikka väga rahule. Sisust : Tuleviku maal on liikuvad linnad kes ajavad üksteist taga ja London on enda kätte saanud MEDUSA - salapärase seadeldise millel tohutu purustusjõud ja kuri linnapea on muidugi aldis maailma vallutama selle abil. Tom ,kes oli linna arhiivi õpipoiss ja Heather - neiu kelle vanemad tapeti Medusa kättesaamiseks ning kes Londonisse tapjale kätte maksma tuleb satuvad mingi megaseiklusse nii maa peal kui õhus kui üldse. Mõnusalt sisutihedad peatükid olid ja lühikesed, lugesid suts , enne magamaminekut paar peatükki ja said loogilise koha peal lõpetada. Mõnus. Lasteraamat, seda küll, aga samas väga hardcore ju tegelikult, kes lugenud on need teavad ;).