Inglase Bryan Talboti Grandville-sarja avaraamat oli küll väga vinge koomiksielamus minu meelest. Algas juba kaanepildiga pihta - see on nimelt ägedalt reljeefne ja üldse raamatuga on vaeva nähtud - mõnus
oversized formaat ning kõvakaaneline ja kvaliteetpaberil Dark Horse kirjastuse poolt väljaantud 2009 a esmatrükk on väga meeldiv kätte võtta, selline pidulik tunne tuleb peale kohe lausa. Sisu poolest on tegu aurupungi žanrisse kuuluva detektiivlooga. Mis on süžeeliselt vbla lihtne aga joonistatud on ülihästi. Tegelasteks on erinevat sorti loomad, inimkehade ja käitumisega. Peategelaseks on Talbotil valitud soliidne mäger, ehk siis vana hea Scotland Yardi teenistuses olev inspektor Archibald LeBrock. Teisi tegelasi on ka päris hulgi, palju erinevaid loomi kohtab siin, üks ägedamalt, kui teine välja joonistatud. Grandville ongi tegelt austusavaldus ühele Prantsusmaa
karikaturist-kunstnikule, kes sellist pseudonüümi kasutas kui omal ajal loomapeadga inimesi aretas oma karikatuuridel ja samuti väga vingelt kukkusid need välja tal. Quentin Tarantinot tervitatakse kah inspiratsiooniallikana tiitellehe pöördel muide. Ja Sir Arthur Conan Doylet. Eks ta oli mõnusalt Tarantinolik ning Sherlock Holmsilik jah, pean alla kirjutama lugejana. Ajaline taust oli ka huvitav välja mõeldud - Prantsusmaa ja Napoleon on ammu Inglismaa vallutanud ja uhke Briti saar on pmtselt mingi tähtsusetu provintsi staadiumis, riigikeeleks prantsuse keel. A lõviosa raamatust toimub siiski Pariisis ( aka Grandville's ) ja kuna aurupunk on ametlik stiil siis neid igast vastavaid vidinaid ja masinaid on kah Talbotil mõnuga leiutatud ja ilusti välja joonistatud. Lust oli lugeda ja põnev ning see, et süžee lihtne oligi hea - kas me oleks tahtnud Talboti seda Luther misandoligi sisuga raamatut - vaevalt küll. Just eelmine kuu tuli välja ka kolmas osa sellel sarjal, niiet aktuaalne kraam. Kokku peaks esialgsetel plaanidel viis osa ilmuma seda sarja, mina olen käpp!
