Warren Ellis/Gianluca Pagliarani - Aetheric Mechanics

Amazoni veebipoe kommentaarid petsid seekord ära -  pidi olema aurupunk ja vhea lugu ja joonistatud detailselt. Joonistuse koha pealt olen nõus, Gianluca Pagliarani on oma töö teinud talle omaselt ning suht põhjalikult. Loo suhtes ma väga ei ole ülivaimustuses, pmtselt  Sherlock Holmes alterntatiivmaailmas...hmm, originaalholms ikka parem ju, iga kell. Ja see mis tellima üldse pani, aurupungivärk - see on ka mööndustega aktsepteeritav sildistus selles koomiksis imo. Tegevus toimus aastal 1907 - juba liiguvad  tänavatel elektritaksod ning televisoon oli leiutatud, selles leiutiste mõttes meenutas jah üldine atmosfäär vana head auruaega aga siiski ei ole kuninganna Victoria valitsus vaid juba kuningas Edward VII ajastu  ning tehbiliselt liiga  edasijõudnud,  napikalt  ütleks aurupunk selle kohta. Lühike kah ( 48 lk ) ja joonistused mustvalged aga need on alati andestatavad  kui tegu väärt asjaga, seekord siiski mitte, täpselt selline sissejuhatav lugu tundus.Värviliselt palun ja edasi maailma ja sündmusi arendada siis juba käraks kõvemini.

Bryan Talbot Grandville

Inglase Bryan Talboti Grandville-sarja avaraamat oli küll väga vinge koomiksielamus  minu meelest. Algas juba kaanepildiga pihta - see on nimelt ägedalt  reljeefne  ja üldse raamatuga on vaeva nähtud  -  mõnus oversized formaat ning kõvakaaneline ja kvaliteetpaberil Dark Horse kirjastuse poolt väljaantud 2009 a esmatrükk on väga meeldiv kätte võtta, selline pidulik tunne tuleb peale kohe lausa. Sisu poolest on tegu aurupungi žanrisse kuuluva detektiivlooga. Mis on süžeeliselt vbla lihtne  aga joonistatud on ülihästi. Tegelasteks  on erinevat sorti loomad, inimkehade ja käitumisega. Peategelaseks on Talbotil valitud soliidne mäger, ehk siis vana hea  Scotland Yardi teenistuses olev inspektor Archibald LeBrock. Teisi tegelasi on ka päris hulgi, palju erinevaid loomi kohtab siin, üks ägedamalt, kui teine välja joonistatud. Grandville ongi tegelt austusavaldus ühele Prantsusmaa karikaturist-kunstnikule, kes sellist pseudonüümi kasutas kui omal ajal  loomapeadga inimesi aretas oma karikatuuridel ja samuti väga vingelt kukkusid need välja tal. Quentin Tarantinot tervitatakse kah inspiratsiooniallikana tiitellehe pöördel muide. Ja Sir Arthur Conan Doylet.  Eks ta oli mõnusalt Tarantinolik ning Sherlock Holmsilik jah, pean alla kirjutama lugejana. Ajaline taust oli ka huvitav välja mõeldud - Prantsusmaa ja Napoleon on ammu Inglismaa vallutanud ja uhke Briti saar on pmtselt mingi tähtsusetu provintsi staadiumis, riigikeeleks prantsuse keel. A lõviosa raamatust toimub siiski Pariisis ( aka Grandville's ) ja kuna aurupunk on ametlik stiil siis neid igast vastavaid vidinaid ja masinaid on kah Talbotil  mõnuga leiutatud ja ilusti välja joonistatud. Lust oli lugeda ja põnev ning see, et süžee lihtne oligi hea - kas me oleks tahtnud Talboti seda Luther misandoligi sisuga raamatut - vaevalt küll. Just eelmine kuu tuli välja ka kolmas osa sellel sarjal, niiet aktuaalne kraam. Kokku peaks esialgsetel plaanidel viis osa ilmuma seda sarja, mina olen käpp!

Warren Ellis/Gianluca Pagliarani Ignition city

Tagakaanel iseloomustati loo autorit Warren Ellist, kui meest kes reinvented sience fiction in comics. Loo enda kohta anti määratlus, et retropunkilik alternatiivajalooline future of the past. Mujal  foorumites ja arvustustes olen kohanud sildistusi nagu aurupunk või siis diiselpunk või siis aatompunk ja ka noirilikku elementi on sees. Jah, atmosfääri jagub, võiks  igast silte jagada vabalt lisaks, keegi ei pahanda. Kunstniku koha pealt saab natuke pahandada  ja nurisetaksegi, et päris hästi nüüd inimesed ja näod välja ei ole vahest kukkunud aga samas kiidetakse  tausta, ehk siis seda maailma kujutamist. Mis on enamasti nagu pealkiri ütleb üks linn ning on küll joonistatud väga ilusti, palju huvitavaid detaile leidub, silm puhkab kohe. Lugu ise ongi alguses esimene vihikuosa enamus visuaalselt nõrk, sest seal põhiliselt eks-kosmosepiloodi Mary Raveni ja tema isa poliitikust sõbsi kohvilauavestlus, kus selgub, et neiu paps on surnud. Viimati elas ta  Ignition Citys, mis on ainuke maale jäänud kosmosejaam, peale II maailmasõja ajal  marslastega peetud sõda ja suletud tsoon pmtselt. Sinna Mary lähebki nüüd ja edasi on siis kokku viis vihikutäit mis kirjastus Avatari poolt läikival kvaliteetpaberil välja antud.  Kõvasti üle keskmise taseme hea koomiks on see imo, nii tekstilt kui joonistuse poolelt ( v.a jah need inimesed kohati ). Muidu mis sellesse alguses väljatoodud  sildistamisse puutub siis kas aasta tagasi, kui Tartu ulmikute kokkutulekule Labürinti läksin, kohtasin kohe esimesena Metsavana kaarte mängimas seal ( Magic või mis need kaardid on neil ). Nii ja kohe küsisin, et mis värk teil selle punkteemaga on - ta hullult propageeris FB-s siis igast auru/diisel/aatom ja ise leiutas vist veel tuumapungi määratluse. Metsa oli algul vist natsa kohkunud, et nii peale lennati käredalt aga kogus kiiresti end ja koputas vastu tooli sõrmenukkidega ning teatas - "istepunk!". Noh, selle killu eest teenis ta küll  11 punkti 10st minu silmis ja läksin kiirelt edasi suurde saali tookord. Vat selline lugu siis. A jaa kui kellelgi huvi nüüd peaks previewde vastu olema siis siit saab algust näha. Juhiks tähelepanu esimesele paneelile ja viimasele duubelleheküljele. Onju ilus. Ja edasi on seda silmailu rohkem kui see esimese osa sissejuhatuses paistab.