J.O.Curwood - Point Fullerton

Mu üks n.ö. salaarmastus on "Eesti ajal" väljaantud ehe pulpkirjandus. Alguse sai see armastus lapsepõlves kui vanaema esikukapis tuhlates leidsin Loomingu Raamatukogude vahelt ühe veitsa räbaldunud  Rahvalehe maksuta kaasannete kogu köidetuna - ilma algusosadeta aga poisikesele nagu ma olin väga meeldis  ülipõnev järjejutt, hiina tolleaja krimimaffiast - andis kõigile teistele raamatutele silmad ette. Kooliajal sain ühelt klassikaaslaselt laenata lugemiseks veel eriti pakse ning hoolikalt hoitud Juturaamatute kogumikke ning hiljem olen alati, kui kuskile kirbuturule sattunud, jahtinud just neidsamu jutusabasi köidetud kujul. Ega need järjejutud kirjanduslikult midagi väärt ei ole aga mulle nad väga istuvad, sest  on mõnusalt põnevad, keelekasutus  armsalt arhailis-naljakas ning kõige vingem, et pea alati on iga osa juures illustratsioon! Point Fullerton oli lugu metsiku aja Kanada kangetest meestest. Koerarakenditega tagaajamised ning põgenemised polaaröös, salakavalad ja robustsed pahad tegelased, üliromantiline armastusliin ning traagilised surmad...kõike oli!

Christophe Blain - Isaac The Pirate

Tegu on väga hea kraamiga. Joonistatud täpselt sellises klassikalises "euro" stiilis  mis on sihuke mõnusalt koomiline aga mitte ülevõlli vaid  parasjagu intelligentselt koom ning tegevus seikluslik ja ajaloolise taustaga. See  pealkirjas olev peategelane "piraat Isaac" on loo alguses tegelt hoopis 18 sajandil Pariisis elav rahatu maalikunstnik, kes siis suht meelitatakse  osava mesijutuga ühe pika ninaga tegelase poolt ühele laevale, mis väidetavalt peaks seilama Ameerikasse. Esimeses raamatus põhiliselt laevaretk oligi põhiteema aga teine rams juba vaheldusid igasugused erinevad seiklused , igav ei hakanud. Teine kõrvalliin on ka - pruut, kes tal maha jäi Pariisi, tollele hakkab külge lööma üks rikas härrasmees ja lastekoomiks see väga ei ole. Koomiks on võitnud Prantsusmaal peetava Euroopa suurima koomiksifestivali Angouleme aasta albumi preemia ning USA kirjastus NBM on inglise keelde sellest viieosalisest seeriast siis kaks siiamaani ilmutanud. Tänuväärt töö, sest neid kirjastusi, mis tegelevad nn. Franco- Belgia eurokoomiksi tõlkimisega on ülivähe. "Hetkeseisuga lemmikkirjastus" kommenteeris Ops, kes mulle oma koopiad lugeda tõi. Aitäh!

Lew R Berg - Reekviem "Galateiale"

Ei andnud rahu ja  lugesin veel Lew R. Bergi, no, et kas oli  või ei olnud lõppude lõpuks sci-fi mees ta. Esikaan nägi välja ilus ja tagakaanel ulmeekspert Sulbi kirjutas, et  on kosmoseooperitega tegu ja pettuma ei pea. Nojah, kosmoseooperi mõiste iseenesest seostub mul umbes 10x mahukamate köidetega aga see selleks. Ega väga ei pettunudki, sest sai selgemaks, et Bergi nipp ulme kirjutamisel oli vist selline, et kartul ja liha on klassikaline taldrikul ootamas aga soustina valas ulmet peale ja saigi selline sööklaroog valmis. Kõhu saab täis, maakohtade sööklates veel eriti rammusalt sai, mäletan, nurinat ei ole selles mõttes. Sest siin kogumikus on neli juttu - mereröövlijutt, John Rambolik dzungli-ühe-mehe-sõda, siis on see maasöökla rammusam starwarsilik seiklus ja viimane oli krimilugu. Kõik mainit žanrid nagu öeldud, kas siis kergema või tugevama ulmelise kastmega üle valatud. Aga mai nurise, mõnus päev sai mööda saadetud raamatuga, lugesin jutu - magasin - lugesin järgmise jutu - magasin jne. Ja näed,olengi hakanud eesti ulmet lugema, polegi nii hirmus, siuke kodune. Bergilt peaks nüüd varsti kirjastusel Fantaasia üks kogumik tulema, kus põhitegijaks Willardi nimeline musklipunn, kes suitsetavat kolme Cameli filtrita sigaretti korraga ja kuseb puhast masinaõli. Sihuke x-file'lik meeskond tegutsevat seal, et siis tegelevad nad igast üleloomulike juhtumite lahendamisega  - nii mulle Veiko Belials ( tulevase kogumiku koostaja ) ulmeajakirja Reaktori sünnipäeval rääkis, ootame huviga.

Mark Hodder - A Red Sun Also Rises

Mark Hodder on inglise kirjanik kes aretab sellist  stiili ulmekirjanduses nagu aurupunk. Aurupunk on jällegi selline teema, nagu Ulmeguru oma loengus Estconil kunagi aastaid tagasi hästi defineeris - "tehnika areng on jäänud 19 sajandi algusepoole tasemele - aurumootorid jms on kasutusel ning fantaasia ja ulme elemendid on loos sees".Raamatu tagakaanelt saab lugeda väidet , et isegi kui sulle ei meeldi aurupunk, siis seda teost hindad ikka. Mulle meeldis nii see aurupunklikkus kui ka kreisid ideed mis kirjapandud - põhitegevus küll ei toimund päris viktoriaanliku ajastu Inglismaal, küll aga ühel planeedil, kus  kohalikud asukad suutsid tekitada sellise Jack the Ripperi aegse Londoni linna  keskkonna. Mõtete lugemise teel või midagi tekitasid. Nägid need planeediasukad välja kunstnik Lee Moyeri nägemuses softcover raamatu kaanekujunduses lõplikus versioonis sellised. Ma sisu ei tahaks ära rääkida - igatahes mul oli küll oli põnev ja täitsagi leheküljepöörajaks kiskus. Veider ja väga omapärane raamat aga tore lugemine.  Tartu linnaraamatukogust laenasin, uus hardcover versioon oli  neil kogus olemas, tase!

Mark Hodder

Bryan Talbot Grandville

Inglase Bryan Talboti Grandville-sarja avaraamat oli küll väga vinge koomiksielamus  minu meelest. Algas juba kaanepildiga pihta - see on nimelt ägedalt  reljeefne  ja üldse raamatuga on vaeva nähtud  -  mõnus oversized formaat ning kõvakaaneline ja kvaliteetpaberil Dark Horse kirjastuse poolt väljaantud 2009 a esmatrükk on väga meeldiv kätte võtta, selline pidulik tunne tuleb peale kohe lausa. Sisu poolest on tegu aurupungi žanrisse kuuluva detektiivlooga. Mis on süžeeliselt vbla lihtne  aga joonistatud on ülihästi. Tegelasteks  on erinevat sorti loomad, inimkehade ja käitumisega. Peategelaseks on Talbotil valitud soliidne mäger, ehk siis vana hea  Scotland Yardi teenistuses olev inspektor Archibald LeBrock. Teisi tegelasi on ka päris hulgi, palju erinevaid loomi kohtab siin, üks ägedamalt, kui teine välja joonistatud. Grandville ongi tegelt austusavaldus ühele Prantsusmaa karikaturist-kunstnikule, kes sellist pseudonüümi kasutas kui omal ajal  loomapeadga inimesi aretas oma karikatuuridel ja samuti väga vingelt kukkusid need välja tal. Quentin Tarantinot tervitatakse kah inspiratsiooniallikana tiitellehe pöördel muide. Ja Sir Arthur Conan Doylet.  Eks ta oli mõnusalt Tarantinolik ning Sherlock Holmsilik jah, pean alla kirjutama lugejana. Ajaline taust oli ka huvitav välja mõeldud - Prantsusmaa ja Napoleon on ammu Inglismaa vallutanud ja uhke Briti saar on pmtselt mingi tähtsusetu provintsi staadiumis, riigikeeleks prantsuse keel. A lõviosa raamatust toimub siiski Pariisis ( aka Grandville's ) ja kuna aurupunk on ametlik stiil siis neid igast vastavaid vidinaid ja masinaid on kah Talbotil  mõnuga leiutatud ja ilusti välja joonistatud. Lust oli lugeda ja põnev ning see, et süžee lihtne oligi hea - kas me oleks tahtnud Talboti seda Luther misandoligi sisuga raamatut - vaevalt küll. Just eelmine kuu tuli välja ka kolmas osa sellel sarjal, niiet aktuaalne kraam. Kokku peaks esialgsetel plaanidel viis osa ilmuma seda sarja, mina olen käpp!

David Mitchell Pilveatlas

Kunagi Quentin Tarantino ütles Pulp Fictioni pikkuse üle vingujatele, et ärge vinguge - pmtselt saate te ühe piletiraha eest 3 lugu. Noh, siin raamatus oli 6 lugu ja eks meie kinodes linastuv film oligi põhipõhjus  miks Pilveatlast lugesin. See, et raamat üldsegi on eestikeeles ilmunud sain teada raamatukavast. Seda, et tegu ca 600 lk tellisega sain teada siis, kui lugemisjärjekord minuni jõudis. Ega jah, raamat ilmus 2006 a. k rjastus  Varrak Moodsa aja sarjas ja kes kust saab nüüd oma koopiad - näiteks mul üks sõps Ops sattus kuskile ühe tütarlapse sünnipäevale ja sünnipäevalapsel on nüüd ajutiselt auk raamaturiiulis selle koha peal. Filmi kusjuures Ops oli  vist juba ennem ära näinud ja ok pidi olema - ise kartsin natsa kui esimesed kõlakad olid, sest Total Filmist sai lugeda, et mingi palju karaktereid ja ajasränd ja tundus üks paras segapudru. Et absuloluutselt  kindluse mõttes loeks ennem raamatu läbi, siis vast  minna filmi vaatama oleks õige ja minema peaks, sest näiteks Opsi sõps Andres juba siis kui Pöffi raames Cloud atlas  linastus pani FB-sse sellise  kiidungi üles järgmine päev, et oli selge, pääsu ilmselt ikkagi pole seekord. Nojah aga  kõigepealt oli poolteist nädalat  ärevus sees, kas jõuab raamatujärts minuni ennem kui film kinos veel on - jõudis. Film õnneks  on pikalt kinokavas olnud, sai rahulikult lugeda ja  just kontrollisin ning Cinamonis veel üks nädal käib, et jeah, graafikus! Eks näis, mis saab, raamat oli tegelikult täitsa loetav huviga ja keskel seal sain aru miks vend/õde Matrixi lavastajad Wachovskid selle ette võtsid, seal on see Matrixis olnud teema sees küll ju - tulevikuühiskonnas mis toimub - ühed on süsteemi orjad ja vastuhakk. Eks näis, enamus filmiarvustusi on kiitvad kah, et ei tohiks tünga saada ( või siis just saab). Äge üllatus igatahes lisaks  oli  paar päeva tagasi kui ärkasin ning teel kööki teleka käima panin siis oppa - TTV-s raamatu autor David Mitchell ja tema autogrammijagamine Tallinnas käis, väike intekas ka, kus siis vibalik inglane rääkis, et käis siin meie ajaloomuuseumis ja et meeldivalt palju inimesi oli kohtumisel . Tõlkijat Aet Varikut näitas ka ja kiidan tõlget, polnud ilmselt väga kerge see töö seekord aga hakkama saadud ilusti. Eestikeelsete subsidega täies pikkuses saade on järelvaadatav siit. Varrakul Mitchelli esimene teos ka ilmunud, ma usun, et kui võimalik, siis loeks selle ka läbi - sama struktuur pmtselt, miks ka mitte. 

David Mitchell

Max Andersson/Lars Sjunnesson Bosnian flat dog

Tegelikult tahtsin ma samade autorite poolt tehtud "Pixy" nimelist koomiksit aaaaga kui ma nägin amazon.com hinda siis mõtlesin ümber -  72 lk koomiksi eest $1,045.26 on ulme mu jaoks, alternatiivina kasutatud eksemplari hind $123.31 ka  ei lähe mitte, 72 lk eest!!! Aga sellised need hinnad on koomiksimaailmas vahest, pikali ei kukkunud just, on hullemaid ( nüüd vaatan on juba normsi hinnaga aga toona oli tõesti selline hind ). Uudistasin siis niisama edasi, et mida veel pakkuda on neil Rootsi kuttidel oma loomingust  ja  Bosnia lamekoera koomiks oli nagu saadaval vabalt  ja okei hinnaga. Siis  lugesin veel moodsast raamatuportaalist goodreadsist arvamusi, mis enamus kasutasid selliseid iseloomustavaid sõnu nagu  : bizarre, unreal feel, cool weird blend of fiction and non-fiction, road trip movie, dream-like journey... Hmm, tundus juba täitsagi nokitav ning veel natuke rohkem süvenedes teemasse siis peale youtubes nähtud tulevase filmi ( sellesama koomiksi alusel teht ) trailerit, mis tõesti tundus suht sürr pluss ma ise ka Serbias käinud, olud enam-vähem tuttavad - karotse ( nagu venkud ütlevad ) oligi eelmine nädal postkastis! Formaadilt veidi ebatavaline - koomiksisõber saab aru, kui ütlen, et Priit Pärna "Tagurpidi" raamatu mõõdud. Et kui ma netist neid previewsi vaatasin ( nagu ikka amazoni link allpool  ja look inside abiks ) , siis veitsa nagu kahtlesin , sest tundus siuke kribu stiil  aga ei - ilusad suured paneelid ja tõepoolest, oligi weird ja sürr trip, isiklikuks lemmikuks jäi  Eurovisiooni kajastus aga eks seal oli muudki lahedat. Alternatiivkoomiksisõbrale nagu mina meeldis küll, saaks kuskilt selle Pixy ka kätte.

    

Вячеслав Курицын - Матадор на Луне

Vjatseslav Kuritsõni kaks raamatut on kõige hullem kirjandus mis ma lugenud olen. Heas mõttes. Ekstremaalne romaan on esikaanel kirjas ja tagakaanel oli, et alla 18 rangelt keelatud. Õige ka, niipalju matte ja ebapoliitilist korrektsust ja fantaasialendu ma pole kusagil kohanud. Ehkki esimene osa mulle rohkem meeldis, kus vene julgeolekutöötaja hüüdnimega Matador ajas taga Moskva tänavatele ilmunud supernarkootikumi Akvarell ( heroiini ja maagiliste seente segu + veel mingi keemia) valmistajaid , siiski ka teine oli loetav. Niivõrd üle võlli ikka on lihtsalt Kuritsõnil kõik aetud, loed ja naudid venna mõttelendu. "Matador kuu peal" algas sellega, et kolm vene ja kolm ameerika kosmonauti saavad kuu peal kokku aga selle asemel et plaanipäraselt lippe vahetada hoopis ameeriklased keeravad sealsamas venkudele naturell taha. Esialgu oli see veel mittesündinud lugu, vaid videosalvestus. Aga ameerika ühel hullul teadlasel on plaanis see video TV eetrisse anda just sel hetkel, kui kuu peal tõesti kosmonautide kokkusaamine toimub...Matador ja Co hakkavad uurima teemat ja peaaegu esimese osa tasemel on kõik kirjapandud , NHL-i vene staarhokimängijad, julgeoleku töötajatel käib kogu aeg mingi LSD ja kanepitegemine, 100 % lausporno on vahest lehekülgedel ja matte on ohtralt igasugustes variatsioonides. Kuritsõn ise on tegelt uuema vene kirjanduse kriitik ja tark inimene a kirjutas meelega ilmselt sellised sopakirjandus kuubis teosed

Matador pruudiga lõbustuspargis lõbutsemas

BORISS AKUNIN Achilleuse Surm

Fandorini lood mulle meeldivad, mõnusalt kirjutatud ja huvitavast ajajärgust. Seekord aastas 1882 toimus tegevus. 26 aastane Fandorin tuleb tagasi Jaapanist, hotellis kus ta peatub leitakse kindral Sobolev surnuna, Fandorin hablab, et siin pole kõik õige ja siis hakkab pihta. Tegelikult need mõrvad polegi mu jaoks olulised vaid rohkem olustik ja inimesed keda Akunin eriti hästi mõistab kirja panna minu arust. Lihtsalt lust on lugeda, kerge intellektuaalne huumor käib ka asjaga kaasas ja üldse. 2 päeva võttis ja läbi saigi. Huvitav oli veel see, et poole raamatu pealt lõppes Fandorini vaatevinklist lugu ära ja tuli teine osa kus räägiti Achimese lugu, algul ma ehmatasin ära, et jamaks läheb, pealegi teine osa oli peenelt teise kirjashriftiga ka veel trükitud, aga lõpus harjusin Achimese teemaga ka ära ja ei olnud hull midagi. Lõpp tegelt valmistas mulle natuke pettumuse seekord, kui aus olla. A las jääb.

ROBERT LUDLUM Bourne'i identiteet

07.06.2006 - täpselt kuu aega võttis selle tellise läbilugemine. Oeh! Ei ole minu tassike teed Ludlum. Liiga palju tegelasi, spioone ja salaorganisatsioone. Omaarust võtsin veel kõige kergema asja ette või vähemalt ühe tuntuimast tänu Hollywoodi filmile ma usun, aga kahjuks pettusin. Hea põnevik peaks ikka kutsuma lugema ja näiteks Dan Brown tegi seda - pakkus meelelahutust lihtsat aga Ludlum on keeruline tegelt siiski. CIA ja eri riikide valitsused ja korruptsioon ning ülemõistuse on minu jaoks kuidas ikka valitsustel on niipalju eriti salajasi toimikuid üle maailma ja agente ka. Lugu oli siis ühest mehest kellele tehti tapmiskatse kusagil Prantsusmaa ligidal merel väikse pargase peal, mees sai haavata ja kukkus üle parda ja kui kalurid kuti ära päästsid , selgus kohaliku joodikarsti juures, et tal pole mälu enam. A saladuslikult olid alles superspiooni oskused - noja siis nämmutati sitaks kaua selle "oi kes ma olen" teemaga, et juba ebahuvitav hakkas. Ok . Mingi 200 lehekülje peal juba hakkas selguma, et ju ta tähtis vend on ja kuidagi kohe hakati teda taga ajama ja tapmiskatseid tulema ja siis oli mingi minuarust eriti nõrk armastusliin ka veel sees kellegi suvalt hotellis tagaajamise käigus kokkupõrgatud naisega. Kutt siis ajabki oma "identeeti" taga ja kuna mäng hakkas käima üle minu mõistuse kõrgelt siis aru ma eriti ei saanud kes teda taga ajasid ja kuhu poolele nad kuulusid, põhikaigast veeti igatahes Carlosega - kes siis olevat maailma kõige ohtlikum palgamõrvar. Ei teagi, vaatan vast selle USA filmi ära, ehk seal variandis on selgem mis ja kes.

PHILIP REEVE Surelikud Masinad

Ohoho! see raamat oli küll väga meeldiv üllatus 2006 aasta lugemislaual mul. Vist esimene kokkupuude tegelikult aurupungiga kirjanduse kaudu ka. Liikuvatest piltidest Katsuhiro Otomo Steamboy animet näiteks olin juba olin näinud ( järjehoidjaks kasutasingi muuseas Steamboy postkaarti ) noja kindlasti on mingeid animesi veel mis aurupungi temaatikaga tihedalt flirdivad. Jaapani konsooli-RPG-d ka muidugi. Kunagi käisin eesti ulmelugejate kokkutulekul Aegviidus , kus oli kavas loeng steampunkist ja siis defineeriti minu mäletamist mööda steampunki kui väga huvitavat haru ulmekirjanduses, kus tehnika on jäänud aurumasinate aega. Ja õigus ka, vähemalt selle raamatuga jäin ikka väga rahule. Sisust : Tuleviku maal on liikuvad linnad kes ajavad üksteist taga ja London on enda kätte saanud MEDUSA - salapärase seadeldise millel tohutu purustusjõud ja kuri linnapea on muidugi aldis maailma vallutama selle abil. Tom ,kes oli linna arhiivi õpipoiss ja Heather - neiu kelle vanemad tapeti Medusa kättesaamiseks ning kes Londonisse tapjale kätte maksma tuleb satuvad mingi megaseiklusse nii maa peal kui õhus kui üldse. Mõnusalt sisutihedad peatükid olid ja lühikesed, lugesid suts , enne magamaminekut paar peatükki ja said loogilise koha peal lõpetada. Mõnus. Lasteraamat, seda küll, aga samas väga hardcore ju tegelikult, kes lugenud on need teavad ;).

DAN BROWN Pettepunkt

Juba siis kui ma raamatu esimest korda lahti lõin, tundsin kohe, et järjekordne Dan Browni page-turner alt ei vea, ilmselt jagub põnevust ja haaravaid seiklusi ka seekord ja õigus oligi. Mingi 2,5 päeva võttis aega need 500 lehekülge ja õhtul kui lugema hakkasid napilt käest ära panna ei tahtnud, aga mis sa teed kui tööpäev on ees. Igatahes jäin väga rahule, eesmärk oli just see - easy ja arusaadav põnevus ja minu tabelis saab Pettepunkt kolmanda koha Browni seniloetust. Da Vinci Kood ja Inglid ja Kangelased on aint eespool. Sisust ka, et mul meelest ei läheks - USA Presidendivalimised ukse ees, leitakse meteoriit ja NASA, ja mingi luureorganisatsioon NASA vastane ja senaatori tütar ja mereteadlane ja antartika ja DELTA eriti vihaste tapjate jõuk...siuke möll käib. Peaks mõne Ludlumi või Clancy ette võtma , räägitakse, et Brown olevat vaese mehe Ludlum, eks vaatame. Igatahes väga super ajaviiteks ja absoluutselt mõnus oli lugeda.