Showing posts with label kaasaegne. Show all posts
Showing posts with label kaasaegne. Show all posts

Wednesday, December 12, 2012

Mihhail Jelizarov Raamatuhoidja

Ulmeringkondades juba tükk aega tagasi sahistati, et on omapärane tükk se. Viimane meeletuletus oli hiljuti klm blogis märksõnadeks tiptop ja ulme. Õukei, tagakaanel olev Pelevini nime soovitusena kasutamine polnud ka vale võte. Mingi mütoloogiat oli lisaks  aretatud, et raamat kirjutatud kloostris ja skandaalid jms. Mulle sobib kõik kõmu ja positiivses meeleolus hakkasin siis otsast pihta - oligi nii nagu lubatud erinevates arvamustes -  raju algus ja pmtselt sõitis selle alguse hooga ka lõpuni välja,  lõpus hoog rauges ja täpselt nii nagu, kui lubate seoses talveajaga tuua paraleeli, siis nagu kelgutamisega jäi samamoodi  soiku lõpus ka  see lahe ja lõbus lugemisliug. A ma ei pahanda. Kui siis selle kujunduse pihta -  raamatukujundus vist veidi on jõhker, või no toores selline. Spetsiaalselt hüppasin selle kujunduse asja pärast võõrkeelse kirjanduse osak läbi ja palusin originaal välja otsida. No, et kaanepilti vaadata ja kergelt tuli nali peale sest - kõmm - vene originaalikaane peal oli lihtsalt üks punane kraanakonks, tuimalt. Kerge nali tuli peale muidugi sest ma olin eestik. tõlkega juba sealmaal, et sain aru  ja tänasin viisakalt raamatukoguhoidjat. Muidu raamatukoguhoidja  arvas, et tema vist ei taha ise seda üldse lugeda, hoolimata Bookeri  preemiast, et  tundub liiga karm teos ja õige tunne oli tal ma usun. Et kaanekujundus nagu vastab sisule tõepoolest aga nagu teada, ei hinnata raamatut kaane järgi, sedan'd küll. Sisusse mis puutub siis selle  tegi eriti lahedaks  tõlkija Veronika Einberg - ma ütlen, et Eestis on kuldne tõlk praegu vene keele osas annaks jumal nüüd ägedaid kaasaegseid asju ka talle rohkem, oleks rõõm. No ei kohta tänapäeval väga sellist sõnakasutust  tõlgetes  nagu " Vettinud maapinna kohal tuprus aur" ja "Kõrge värvitu taevas paistis otsekui läbi ihmja veekihi". Mulle väga meeldis, ei ole toorelt tõlgitud ja on loomingulisust tunda.   Muidu  põhiliselt Akuninit on tõlkinud ta, vaatasin järgi. Mulle sobib ka see variant. Aga jah, kui veel sellist kaasaegset vene kirjandust saaks tema tõlgituna... Üldse kahtlaselt  vene lainele sättis kuidagi väga salakavalalt see teos, kuidagi ootamatult läks Nautilus Pompiliuse  best of cd masinasse siin ükspäev   ja valge ROSSIJA kirjaga mingi punane T-särk ka iseenesest puges selga lugemise ajaks   - niiet mingil määral mõjus.

                                    

Saturday, December 08, 2012

Max Andersson/Lars Sjunnesson Bosnian flat dog

Tegelikult tahtsin ma samade autorite poolt tehtud "Pixy" nimelist koomiksit aaaaga kui ma nägin amazon.com hinda siis mõtlesin ümber -  72 lk koomiksi eest $1,045.26 on ulme mu jaoks, alternatiivina kasutatud eksemplari hind $123.31 ka  ei lähe mitte, 72 lk eest!!! Aga sellised need hinnad on koomiksimaailmas vahest, pikali ei kukkunud just, on hullemaid ( nüüd vaatan on juba normsi hinnaga aga toona oli tõesti selline hind ). Uudistasin siis niisama edasi, et mida veel pakkuda on neil Rootsi kuttidel oma loomingust  ja  Bosnia lamekoera koomiks oli nagu saadaval vabalt  ja okei hinnaga. Siis  lugesin veel moodsast raamatuportaalist goodreadsist arvamusi, mis enamus kasutasid selliseid iseloomustavaid sõnu nagu  : bizarre, unreal feel, cool weird blend of fiction and non-fiction, road trip movie, dream-like journey... Hmm, tundus juba täitsagi nokitav ning veel natuke rohkem süvenedes teemasse siis peale youtubes nähtud tulevase filmi ( sellesama koomiksi alusel teht ) trailerit, mis tõesti tundus suht sürr pluss ma ise ka Serbias käinud, olud enam-vähem tuttavad - karotse ( nagu venkud ütlevad ) oligi eelmine nädal postkastis! Formaadilt veidi ebatavaline - koomiksisõber saab aru, kui ütlen, et Priit Pärna "Tagurpidi" raamatu mõõdud. Et kui ma netist neid previewsi vaatasin ( nagu ikka amazoni link allpool  ja look inside abiks ) , siis veitsa nagu kahtlesin , sest tundus siuke kribu stiil  aga ei - ilusad suured paneelid ja tõepoolest, oligi weird ja sürr trip, isiklikuks lemmikuks jäi  Eurovisiooni kajastus aga eks seal oli muudki lahedat. Alternatiivkoomiksisõbrale nagu mina meeldis küll, saaks kuskilt selle Pixy ka kätte.

    

Tuesday, December 04, 2012

Matthias Lehmann HWY 115

Jällegi üsna harva kohatud  joonistustehnikaga tehtud koomiksiraamat. Inglise keeles on selle stiili nimi scratchboard technique. Eestikeelset täpset vastet ma ei teagi. Igatahes kerge nii koomiksit teha pole, HWY 115 võttis aega kaheksa aastat, 1997 - 2005! Prantsuse kultuuriministeerium toetas vahepeal oma saksa jalgpalluri nimega kunstnikku lausa, et see raaamat valmiks. Erinevates välismaistes arvustustes  võrreldakse päris palju  seda  noirilikku detektiiviseiklust, mis toimub kiirteel  nummer 115 ja mujal kõrvalteedel, prantsuse väikelinnade red light rajoonides ning psühhoneuroloogiahaiglas ja discosaalides ja  igast mujal kohtades, David Lynchi filmidega. No pea-aegu ütlen ma aga mitte päris. Omapärane on küll, kõik need sujuvad üleminekud narratiivilt unenägudesse ja hallutsinatsioonide maailma on hästi tehtud. Erinev, huvitav, võibolla natuke häiriv materjal on siin märksõnadeks kindlasti. Kõik see on mu lemmikkoomiksikirjastuse Fantagraphicsi poolt serveeritud eriti  kvaliteetsel paberil kõvakaanelises versioonis - ainus asi, et selline väikseformaadiline suuruselt aga mulle meeldis! Väikest eelvaadet ehk selle kummalise tripi algust saab näha allolevat amazoni linki kasutades ja sealt edasi  click to look inside.
 
/>

Saturday, December 01, 2012

Peeter Sauter Damoklese mõõk ja leivanuga

Et siis ongi mu Eesti lemmikkirjanik poeediks hakanud? Ei noh, eks ta ise teab ja ise ka nüüd tegelikult lugejana esimesest võõristusest olen üle saanud ja väidan, et jumala hea liin on see luuleteema tal. See esimene kogu, ma aru saan tal  ja tuleb järelsõnast välja, et mingeid tekste on veel, mis ei läinud sisse koostaja sõnul. Koostajaks on Jürgen Rooste, kelle poolt tore järelsõna kirjutatud sisse lõpus  ja väljaandjaks Sven Kivisildniku tänapäeva väärtluulesari "Ji".  Selles mõttes, et vast ei jää avaldamata ka need väljajäänud tekstid või jääbki Sauter vabavärsi peale - mulle sobib nii ja teisipidi. Ehkki tahaks just vanemaid tekste, sest "Märkmed..." oli kohati  sünge ja morbiidne veitsa aga vbla ma kujutan endale ette. Damokles ses mõttes tunduvalt mõnusam lugeda ja tahaks veel. Suht okei tutvustuse leiab siit, mis on siis  helifail 4.44 pikk - klassikaraadios Peeter Helme loeb mõne luuletuse ette  seal, sellised lihtsamad. Keerulisemaid leidub ka aga neid peab vist natuke muukima, mina pidin.

Friday, November 30, 2012

Marko Mägi Maitsestatud kanad

Legendaarset pealinna luuletajat nägin just hiljuti  kodulinnas poolteist nädalat tagasi kui silma jäi  väike seltskond kes purjetas täies purjes  Vanemuise mäest üles - M.M  kõige ees ja poolik  pomm näpus - kogu rühmitus kadus kirjanike maja uksest sisse lõpuks, kahjuks  ei olnud mahti uurida, mis sorti üritusega tegu oli. Igatahes tundus M.M. vormis olevat. Enamasti tegelt ma olengi teda kohanud üsna kreenis olekus Tlnas,  isiklikult teda ei tunne aga sõpru teal tean küll - nagu näiteks Rauli ja Tiinat, kes ka siin luulekogus ära mainitud, jei! Minuarust hakkas M.M superkuulsus luuletusest "Iraan ja Uraan", mis Eesti Ekspressis ära trükiti üks suvi, see oli ikka megapomm eesti luules ma ütlen.  Samas on see suht geniaalne luuletus - on au ja õnn seda ka lives kogeda olnud , autori poolt esitatuna, kell viis hommikul umbes, autobussis mis sõitis tagasi Teenage Kicksi sariürituselt Läti pealinnast Riiast-  see oli äge ettevõtmine, NLI Zõbin vist korraldas - nii, et buss tegi vahepeatuse Tartus ka ilusti ja sai kaasa sõita. Velbaum sõitis ja Sheltoni Valter sõitis ja K.O jpt. - võimas koosseis - no ja tagasituleku aeg Marko Mägi ronis sinna bussijuhi juurde trepile, haaras tolle bussiekskursioonimikri ja siis seal kügeles ning esitas "Iraan ja uraan".  Hästi esitas. No ma panen siia tema luulekogu esitluselt  liikuva ja rääkiva  pildi, siis saab aru, kes veel ei tea kui võimsalt Marko oma luulet etleb. Ja kui on olemas 3d prill kodus käepärast, siis saab seda kõike ka 3d-s nautida, klikates siia!  ( editing and cinematography by Marek Steiner )

                             
                              MARKO MÄGI & ZAHIR "ARMASTUS" from joe on Vimeo.

Tuesday, November 27, 2012

Peeter Sauter Märkmeid vaeste kirjanike majast

Algus oli soodne, olgu peale, et pooemivorm aga kuna ma tartlane siis vaatasin, et ohoo! siit  tuleb mõnus sauterlik chill aga entusiasm kadus kolme lk pärast ja asemele tuli kurbus ja kuskil seal 14 lk kandis juba kerge masendus. Miks masendus - sest Sauter mul üks lemmikkirjanik olnud alates Indigo esmatrükist 90ndal aastal ja väga halb oli nüüd lugeda, et ei ole elu  chill  enam  lemmikul. Täitsa ei tahtnudki jätkata lugemist, mitte, et halvasti kirjutatud vastupidi, väga hästi on kirja pandud meeleolud ning mõtted ja siis ikka võtsin kokku end. Aga väga hea, et läbi lugesin, eks aastad lähevad ja hea teada mis ees ootab. Kahju, et ei olnud võimalik minna Tartus Elektriteatrisse eelmise kuu lõpus, seal Manfred Vainokivi doku esikas toimus ja sellesama raamatu presentatsioon.  Pilte ürituselt  vaatasin - P.S. ise kohal oli ja pildi peal tundus ta ok olemiselt. Igatahes uus raamat on küll jube ilus väljanägemiselt, sisult on kah jubedalt liigagi aus. Film nagu ma aru saan tundub sama teema olema, tahaks näha väga.

                    

Monday, November 26, 2012

Wimberg Wabastatud wärsid

Ai valusalt tehti see luulekogu maha Loomingus,  muidugi eriti osavalt  lõpulausega sealne Kriitik  vabandab välja ennast ( tegelt vist ei vabandanud). Mulle isiklikult küll meeldis, no ma pole Loomingu tase ka. Meeldis juba kätte võtta raamat - raamatukujundus oli päris äge  - siin netis ei saa vbla aru aga  omapärane ja vaeva nähtud ( kujundaja Triinu Silla ). Sisu poolest oli lugemist ja elamusi pea terve kogu. Vbla nii umbes 7,5 luuletust ei olnud head.  Lõbus lugeda ja ei olnud kõik ainult nali, kõvasti elulisi mõtteid ja tähelepanekuid ka, mida isegi vahest  mõelnud. Üks eriarvamus siiski leidus - Kadri Bussovit ma ei paneks, ülejäänud - fine. Loomingu Kriitikuga  olen ühes asjas  nõus küll -  "ebaortodoksse orto­graafia" kasutamise vajalikkus, imelikk oli see lugeda kohatti. Ei harjund ära. Aga kuna mul pole etteantud tähemärkide kogust oma arvamuse väljaütlemiseks siis ei hakka pikalt ja sügavalt lahkama (kas peakski ) ja olen lihtsalt rahul ja kiidan laheda kogumiku eest. Kirjastus Pegasus on ka kvaliteetmärk tegelikult, ei tea miks nii hullult noriti seal Loomingus, tõenäoliselt puudub huumorisoon ma pakun sealsel  Kriitikul.

Wednesday, June 13, 2007

IRINA DENEZKINA Anna mulle

A sellest raamatust ma ei teadnud midagi, ega autorist - tuttav raamatukoguhoidja soovitas. Tsekkisin koora tagakaant ja seal oli kirjas, et peaks olema vene "pepsi-põlvkonna" jutud, jeah, huvitav ja sobis. Ega mulle vene teema meeldib, mis siin salata. Lugesin läbi kah - naiskirjaniku kohta polnud halb, sain teada mismoodi vene noored naised ennast tänapäeval armununa tunnevad. Esimesed jutud olid pikemad ja ägedamad, mingi peategelanna seal sebis ühe räpivennaga ja samas oli ka üks teine kutt tal ka. Siis keskel oli üks pikem stoori, kus palju tegelasi ja sebimist jagus, see jutt mulle meeldis. Lõpus olid pisikesed vinjetid. Üldiselt selline keskmine kogumik, 2 päevaga sai läbi, ei nurise.

Sunday, May 27, 2007

CHARLES BUKOWSKI Hollywood

Bukowskist ma esimene kord kuulsin siis kui hakkasid ilmuma EE TV kavas tema lühijutud.Postimehe fotograafi Pets oli fänn ja vist ka inglise keeles lugenud ja jutustas mulle ümber Zavoodi leti ääres loetut, mingi liivakastis väiksed inimesed tegutsesid oli üks jutt, mäletan. Mario kuulas ka ja valas õlut ja proovis natuke sõna sekka lüüa, kiites Bret Easton Ellise "Less than zero"-t, et on kah hea chill raamat - jah, mulle meeldisid need õhtud Zvoodis. A Bukowski fenomenile ma pihta ei saanud siiski, hoolimata säravatest Petsi ümberjutustustest. Siis ilmus esimesena lühijuttude kogumik "Põhjatuse piiril" , mis mul pooleli on siiamaani ( ka sealt on mulle jutte ümberräägitud - Martin just hiljuti meenutas Buffalo Billi lugu, kes olevat metsiku lääne kõige kõvem mees ja Alan kunagi fännis ühte suure munniga neegri köögilugu sealt ). Siis tulid "Naised" ja "Postkontor" - mis ma läbi lugesin aga jällegi erilist muljet ei avaldanud. Siis ilmus elulugu "Pöörase elu rüpes" - see mulle meeldis. Ja siis ilmus "Tavalised ogarused" - mis mulle lõpuks meeldis, ilmselt esimene eestikeelne, mis tõlgitud hästi. Ma kahtlustangi, et varasemad ei istunud just kohmaka tõlke pärast. Et ses mõttes on Martinil õigus - ilmselgelt tuleb Bukowskit inglise keeles lugeda. Noja "Hollywood" - see tuli läbi lugeda, et olla ikka hip, noh. Moevärk. Ajaa- "Pulp" on ka eestikeeles olemas ja ma ise pean seda parimaks tegelikult, väidetavalt Bukile endale meeldis samuti Pulp kõige rohkem mis ta on kirj. A Hollywoodis täpselt käis mulle kah pinda, et mingid imelikud pseudonüümid olid ja tõlge oli kahtlane, ma arvan. Pea valutas juba eestikeelsetest roppustest, mis tõlkija oma fantaasia piirides välja mõelnud oli. Filmi ma näinud pole, kunagi oli vabtsee kadunud, kui üks sõps tahtis a nüüd on olemas jälle ja eks lähiajal saab vaadataud.

Tuesday, May 08, 2007

PEETER SAUTER Vere jooks


Sauter mulle meeldib, no kellele ei meeldiks, onju. A raamatuid konkreetselt olen lugenud vist aind Indigot. Mitu korda. Kui Indigo ilmus omal ajal siis ma ise olin vabtsee EÕM-is, Peetri alevi ligidal ja kui tüdrukud linna läksid ükskord siis ma lasin spetsiaalselt tuua endale. Ütlesin, et vat selline väike sinine raamat peaks olema ilmunud, et kui raamatupood ette jääb tooge ära. Ülikõva! Vahepeal ostsin Luusi ka, aga seda ma lugenud pole. Seal peaks olema Indigo remake kerge ja siis veel midagi. ei tea miks ta mul lugemata on siin. No äkki ootab oma aega. Vahepeal muidugi niipalju kui Vikerkaartes või kuskil mujal asju on ilmunud siis need on ka läbi loetud. Anyway, see kõik on vana Sauter. Uus jutukogumik algas ka vanaviisi, no selline laadna kultuursete joodikute teema, ehkki esimeses jutus oli mingi homoteema sees, ma mõtlesin, et misasja? Tederi Onanistid algas ka räigelt ja nüüd Sauter ka miskipärast nii kirjutab. Tuju läks ära täitsa a jutu lõpp päästis. Järgmine lugu "Nuga" oli raju. Oi sa vana kurat kus Sauter on vihaseks läinud! Oli emotsioon. A ilusti kandis välja see lugu. Polanski maniakk Tenantist tuli meelde seoses selle kleiditeemaga. Igatahes kõva andmine! Ja siis oli vahepeal selliseid tavalisi lugusi, Jõulud ntx mul tuli tuttav ette. Pätt ja pihiisa ka , ma kindel pole kas ma olen varem lugenud, aga tundus tuttav, lõpus läks ülemõistuse rajuks Eesti kirjanduse kohta ( noh, Kivirähk oli ka vihane tegelt Ussisõnades, mingi sellised vaibid on üleval vist). Novat. Joonistused olid ka lisatud, tegelt on tal vist varasemates raamatutes ka illustratsioonid a ma ei teadnud, nüüd tean. Bukowski pealt maha vehitud vist a las olla pealegi. Äge raamat. Lisalugu tuli ka - detsembri Vikerkaarest, mis mul jaan saadik voodi kõrval vedeles, just Sauteri loo pärast ostetud ja seal oli Õnnepalu arvustus ka Vere jooksu kohta, kõik täpselt õige, samad mõtted mis mul lugedes.

Monday, November 20, 2006

DIMITRI GAIDUK Rastamanskie skaski


"Põhh-põhh-põhh kurit matros", on üks selline vana vene meremeeste lugu, päris naljakas - "põhh põhh põhh - ku- uu- rit matros".A selle matrosi asemel kuriitas Dimitri Gaiduk ja mitte vähe. Kurat, ma arvasin, et Matador, mis ma viiamati vene keeles lugesin oli selline narkokirjandus , et hullem enam olla ei saa. Aga tuleb välja, et eksisin , saab küll, no kas just hullem, mõnes mõttes hullem ka, aga samas kindlasti meeldivam. No ütleme nii, et oleks nagu noort Kivirähku lugenud, neid vigurjutte mis ta treis aga kõik tegelased suitsetavad marihuaanat pidevalt. Midagi umbes taolist oli see jutukogu. Phmtselt, mulle meeldis, selline vene lähenemine, omapärane aga minu jaoks huvitav ja lõbus. Nagu oleks aeg 10 aastat tagasi läinud :)



Dimitri Gaiduk

Friday, September 15, 2006

S.VITITSKI Selle ilma väetid


Kuulsate vene vendade Strugatskite tandemist on siis üks veel alles siin ilmas ja nagu mulle oli meeldiv üllatus, kirjutab Boriss Strugatski endiselt raamatuid. Märgati isegi eesti keelde tõlkida , suhteliselt uus vene ulme ka, 2003 ilmus esitrükk - alati tervitatav on vene ulme sest see on selline omapärane. Selle ilma väetid läbilugenuna pean tõdema, et kirjutada vana mõistab endiselt hästi. Raamat meenutas natuke vendade varasemat teost Miljard aastat enne maailmalõppu - no, et juuakse viina ja konkreetselt eriti ei toimu midagi peale vene intelligentide viinajoomise köögis aga siin oli konks selles, et neil intelligentidel olid kõigil mingid võimed, kes seal sai hästi putukatega läbi ja oli "Kärbeste Jumal" , kes oskas tulevikku muuta ja kes telekineesi valdas jne. Kogu punt oli Stalini aegse spetslaagri kasvandikud ja mingi kandev liin oli selles, et alguses vene maffia tahtis , et valimistel valitaks vajalik inimene ja siis külastati mägedes ühte sellest pundist ja üsna jõhkrate valuvõtetega anti mõista, et nalja pole. Mulle meeldis ikkagi, kohati läks igavaks, sest ega väga suurt annust sellist metapsühhoteksti vene moodi ikka välja ei kannata, aga ainult tsipa oli igav.

Saturday, August 19, 2006

MIKK PUHALAINEN Detektiivi märkmed


Lõin raamatu suva kohast lahti ja silma hakkasid umbes sellised read - "Aadu eitas kategooriliselt poevargust, kuid lahti tehes külmkapi, märkasin vorstijuppi millel nöör veel küljes, asi oli selge, sest nöör lõigatakse poes ikka ära küljest"! Muidugi ma tahtsin lugeda ja lugesingi pea ühe ööga läbi legendaarse provintsivõmmi autobiograafia. Mõnus lugemine oli, kuidas Elva parim miilits vene ajal oma deduktiivse meetodiga vorsti ja kaupluse ja muidu vargaid ning sulisi taga ajas. Mõnusalt ehtsalt vene võmmi stiiliga kirjutatud, puhas kuld ma ütleks. Kutt käis mööda punkreid ja Ülo Kiple võttis ka tema kinni näiteks. Lemmikuks jäi see, kui ta üks hommik Tartu turuvarblaste kogunemispaika läks infot hankima endal valevurrud ja habe ette kleebitud. Lõpus läks juba päris hulluks, kui ta moosivargaid ühes ajakirjas avaldatud artiklis sõimas täie vihaga ja naelutas häbiposti. Aga iseenesest müts maha visadust ja omamoodi sihikindlust mehes kahtlemata oli. Politseiaegadel näiteks Mikk bensiini ei raisanud vaid hoidis kokku ja tegi detektiivitööd sõites maaliinibussidega või siis juhuslike autodega, kusjuures "võeti peale päris hästi!"

Sunday, August 13, 2006

KURT VONNEGUT Hookuspookus


Algus oli suht segane ajalugu aga peale paari esimest peatükki hakkas asi paika loksuma. Eugene Debts Hartke nimelise tegelase elulugu on see raamat, autobiograafia. Eugen oli Vietnami sõja veteran kes peale sõda töötas kolledzhiõpetajana ja vanglaõpetajana ja siis hiljem raamatut kirjutades oli juba vang sama kolledzi ruumides - kool oli hiljem raamatu lõpus juba vangimajaks ehitatud. Vonnnegut nagu Vonnegut ikka ütlen ma - lipsas läbi vihjeid teistele raamatutele ja tegelastele, ei puudunud Kilgore Trouti ulmelugu pornoajakirjast "Must Padrunivöö". Nagu ma aru saan , siis Vonnegut kirjutabki nii, et hakkab ühe asjaga peale aga sealt seda asja kirjeldades haakub mingi muu teema mida Kurt muheledes kohe jätkab ja kunagi hiljem, lehekülgede pärast tuleb jälle alustatud asja juurde tagasi, selline kihiline kirjutamisstiil, omapärane ja huvitav on ta. Muidugi see ka on mu nõrkus , et ta lühikesed sutsud teeb. A siiski midagi nagu jäi puudu või oli kerge virvendus sees, pärast lugesin üht arvustust kus tõlge tehti täiesti maatasa ja õigusega ka tegelikult. Loodan siiski, et Vonneguti avaldamist jätkatakse ja see tõlkija leiab vast mõne muu töö.

Sunday, July 23, 2006

MUUMIA Vene ulme antoloogia


Alguses rõõmustasin, et vene ulmet eesti keeles avaldatakse. Pärast läbilugemist selgus, et avaldada oleks võinud ainult Aleksander Gromovi jutustuse "Arvestaja", aga eks Skarabeus on eluaeg oma rida ajanud ja peab tänulik olema sellegi eest , et ma esimest korda sain paljukiidetud vene ulmeautorit lugeda. No oli äge tõesti ja vist tsekin midagi veel välja Gromovilt kindlasti. Eriti hea oleks olnud noorena Pioneeris järjejutuna lugeda seda jutustust, Edgar Valteri illustratsioonidega a hea küll, eks ma sain omal ajal Põrnikas Sipelgapesas sedaviisi lugeda. Ühesõnaga, Gromov rokkis, Mihhail Velleril oli ka ladus jutt , kuidas üks mees vene ajal Pariisi fännis, eks ta oskab laadnalt kirjutada muidugi, siis lõpus oli loomaaiajutt mis oli ka huvitav a vahepealsed anekdoodid pole vist meeldejätmist väärt. Illustratsioonid ja raamatukujundus - jube! A siiski - vene ulmekirjanduse kogumik eesti keeles!

Wednesday, June 28, 2006

Вячеслав Курицын - Матадор на Луне

Vjatseslav Kuritsõni kaks raamatut on kõige hullem kirjandus mis ma lugenud olen. Heas mõttes. Ekstremaalne romaan on esikaanel kirjas ja tagakaanel oli, et alla 18 rangelt keelatud. Õige ka, niipalju matte ja ebapoliitilist korrektsust ja fantaasialendu ma pole kusagil kohanud. Ehkki esimene osa mulle rohkem meeldis, kus vene julgeolekutöötaja hüüdnimega Matador ajas taga Moskva tänavatele ilmunud supernarkootikumi Akvarell ( heroiini ja maagiliste seente segu + veel mingi keemia) valmistajaid , siiski ka teine oli loetav. Niivõrd üle võlli ikka on lihtsalt Kuritsõnil kõik aetud, loed ja naudid venna mõttelendu. "Matador kuu peal" algas sellega, et kolm vene ja kolm ameerika kosmonauti saavad kuu peal kokku aga selle asemel et plaanipäraselt lippe vahetada hoopis ameeriklased keeravad sealsamas venkudele naturell taha. Esialgu oli see veel mittesündinud lugu, vaid videosalvestus. Aga ameerika ühel hullul teadlasel on plaanis see video TV eetrisse anda just sel hetkel, kui kuu peal tõesti kosmonautide kokkusaamine toimub...Matador ja Co hakkavad uurima teemat ja peaaegu esimese osa tasemel on kõik kirjapandud , NHL-i vene staarhokimängijad, julgeoleku töötajatel käib kogu aeg mingi LSD ja kanepitegemine, 100 % lausporno on vahest lehekülgedel ja matte on ohtralt igasugustes variatsioonides. Kuritsõn ise on tegelt uuema vene kirjanduse kriitik ja tark inimene a kirjutas meelega ilmselt sellised sopakirjandus kuubis teosed


Matador pruudiga lõbustuspargis lõbutsemas

Monday, April 10, 2006

HARUKI MURAKAMI Norra mets


Tykk aega juba arutasin endamisi siin, kuna eesti keeles seda jaapanlast lugeda saab, venekeelse kirjanduse riiulid uputasid kuti tõlgetest juba ammu ja üsna ägedate pealkirjadega tundusid. Tõsi, midagi on eestikeelsena varem ka ilmunud, ma veel kaotasin ühe kihlveo selle peale :)
Nojah, kerge pettumus oli alguses, sest ootasin miskipärast mingit raju asja a selgus, et on mingi jube realism. Tavaline realism. A siis võtsin ennast kokku, sest elan ka ise tudengilinnas ja siukseid noori on siin ma kujutan ette palju kes niiviisi kulgevad nagu Murakami raamatus, eks ta siuke kuristik rukkis jaapani variant on, tegelikult päris okei lugemine, ega ma ei kahetse.