Venedikt Jerofejev - Moskva - Petuški

Raamatupoe Apollo aleleti leid, siis kui punkromaani "DS" käisin jahtimas. Väga tore, sest enda esimese trükieksemplari  kaotasin Tartu-Tallinn autobussi omal ajal ära ( hirmsa pohmakaga ). Nüüd siis  aastate pärast jälle isiklik koopia- soliidne kõvakaaneline, pmtselt 1 napsi hinnaga saadud, mulle sobis. See on kahtlemata ülemaailmne kultusteos, eestikeelse tõlke autoriks Ott Arder. Wikipedia lahterdas stiili poolest pseudoautobiograafiliseks postmodernistlikuks proosapoeemiks, hästi lahterdatud. Wiki artiklist sain teada veel, et raamatule on Moskvas lausa spets mälestusmärk püstitatud, kaheosaline selline,  ilus žest.

Venedikt Jerofejev

Kaaren

"Kaaren" on vene ulmejuttude antoloogia. Ilmunud ühemehekirjastuse "Skarabeus" märgi all. Selle ühemehekirjastuse taga on Soomes elav ja töötav ( reaalainete õpetajana ) Arvi Nikkarev, kelle hobiks on tutvustada eestlastele emakeelde tõlgituna kaasaegsemat välismaist ulmekirjandust. Põhimõtteliselt on tegu vist lausa heategevusega, ma küll ei usu, et ta siit mingit rahalist kasu saab. Raamatud on nii ja naa olnud - Ameerika new wave Sci-fi ehk siis 70ndate klassikuid, Soome ulmet ja Vene omast on siis kolmas jutukogumik see. Suht hästi vastu võetud seekord, kohalikust fandomist on juba tulnud tagasisidet, enamasti positiivset, mõned siiski  nurisevad ja heidavad ette, et paaris  kogumikus olevas loos tegeldakse viinaviskamise või pohmellide kirjeldustega. Halloo kosmos!!! Ei noh, andke andeks aga kui venelased ei kirjutaks  joomisest, kjes  siis  veel?! Nimilugu mulle sp meeldiski kõige rohkem, et seal leidus  üks korralik sürrealistlik korterijoomingu kirjeldus, kus osalisteks Aleksei Tolstoi loodud Buratino ja Dostojevskigi kirjandusteoste kangelased ning üleüldse mõnusalt sürr ning painajalik atmosfäär valitses terve loo vältel. Veel meeldinutest oli üks klassikaline venepärane  filosofeerimine omadest ja võõrastest ning kolmas lugu mis täitsa istus sellest  Arvi valikust  oli üks tulevikumiilitsa juhtum. Natuke  meeldis tegelt ka viimane, läänelikuma setupi kuid siiski venepärase inimhinge  kirjeldamisega tegelev zombiemutantküttide lugu, kahjuks ei leidnud tollele netist illustratsiooni juurde, hellalt oleks taht  näha miuksed nood ex-eriüksuslased  välja nägid? Kogumiku  koostajat Arvi Nikkarevi sai näha sel aastal äsja olnud Estconil, tal oli seal lausa ettekanne, teemal - "Vene ulmekirjandus läbi huumoriprisma" - sealt  jäi meelde üks juhtum, kus keegi Vene kuulsatest ulmekirjanikest oli ennast mesilaseks joonud, niiet ma kardan/loodan küll, sellest joomiseteemast vene (ulme)kirjanduse puhul väga ei pääse lugeja edaspidigi.

    

                                

Arkadi ja Boriss Strugatski Hääbuv Linn

Alguses nagu olin veidi skeptiline. Kahtlane tundus eelreklaam, et tegu olevat parima romaaniga nendelt kuulsatelt ulmekirjanikvendadelt? Aaaaga kui füüsiliselt ramsi kätte sain ja tagakaanelt lugesin, et varem on  ilmunud kunagi Vikerkaare ajakirjas katkendeid siis oli kohe "ohsapoiss!ohsapoiss! emotsioon. Oh jah, ma ise siis veel napilt  riiulini ulatusingi - Tartu 1kk raamatukogust mäletan, et vist isegi proovisin lugeda, sttgi aru ei saanud aga tundus jube kõva teema. Arusaamise koha pealt tõlkija Veiko Belials on seda probleemi juba ennetavalt ette näinud  ja tublit tööd teinud igast joonealuste märkustega. Mulle küll meeldis see, et oli ära seletatud asju niiviisi vanakoolikalt ja minu arust  näitab see  tõlkija tublit tööd ja pühendumust. No tegelt Veiko on tuntud oma põhjalikkusega isegi juba veitsa legendaarne oma Estconil esitatud loengutega ulmeteemadel. Tõlge oli muidu mõnus, ühtegi etteheidet ei ole, 5 + töö! Tekst ise raske kohati, alguses mitte - algus oli tore, lõpus läks jap, väga sügavaks filosofeerimiseks aga sain hakkama ka nende lehekülgedega ( ei olnud palju, seda pole mõtet karta ). Üldiselt kogu raamatu atmosfäär ja taust, kus tegevus toimus väga meeldis,  parim raamat  siiamaani sel aastal mis lugenud  - no kui nuriseda siis illustratsioone polnud aga kuna tänapäeval  on internet siis ei ole probleem ju illustratsioonid ise välja otsida, pealegi saab siis  valida miuksed peale lähevad endale. Noh, mulle sobisid ühe vene naiskunstniku omad  ja siis veel siin kolm pilti. Boonus illustratsioonide otsimisel oli see, et leidsin lõpus ometi  üles Strugatskite "Põrnikas sipelgapesas" skännid ja muidu ka kullasoone kui vendade looming visuaalse pildina huvi pakub!  Lisaks visuaalidele kujunes veel selline  lugu nagu "Экспериментатор" mul täitsa  omamoodi "Hääbuva Linna"  hümniks, eriti esimene pool raamatust  ja selgus Baasi arvustusi lugedes, et polnud ainuke, kellel  "Алиса" taustaks käis lugemise ajal :p. Noja viimasel Tartu ulmikute kogunemisel sai isiklikult Veikoga baarileti taga  trehvatud ja selgus, et need joonealused märkused pole veel kõik, mis tal öelda on ning see aasta Estconil on  veel eriti huvitavat ettekannet-projekti oodata seoses selle raamatuga! Estcon toimub see aasta 14-16 juuli, Saarjärvel. Kõigi maade ulmikud, ühinege!

Алевтина Грунина - Квартира Воронина

Mihhail Jelizarov Raamatuhoidja

Ulmeringkondades juba tükk aega tagasi sahistati, et on omapärane tükk se. Viimane meeletuletus oli hiljuti klm blogis märksõnadeks tiptop ja ulme. Õukei, tagakaanel olev Pelevini nime soovitusena kasutamine polnud ka vale võte. Mingi mütoloogiat oli lisaks  aretatud, et raamat kirjutatud kloostris ja skandaalid jms. Mulle sobib kõik kõmu ja positiivses meeleolus hakkasin siis otsast pihta - oligi nii nagu lubatud erinevates arvamustes -  raju algus ja pmtselt sõitis selle alguse hooga ka lõpuni välja,  lõpus hoog rauges ja täpselt nii nagu, kui lubate seoses talveajaga tuua paraleeli, siis nagu kelgutamisega jäi samamoodi  soiku lõpus ka  see lahe ja lõbus lugemisliug. A ma ei pahanda. Kui siis selle kujunduse pihta -  raamatukujundus vist veidi on jõhker, või no toores selline. Spetsiaalselt hüppasin selle kujunduse asja pärast võõrkeelse kirjanduse osak läbi ja palusin originaal välja otsida. No, et kaanepilti vaadata ja kergelt tuli nali peale sest - kõmm - vene originaalikaane peal oli lihtsalt üks punane kraanakonks, tuimalt. Kerge nali tuli peale muidugi sest ma olin eestik. tõlkega juba sealmaal, et sain aru  ja tänasin viisakalt raamatukoguhoidjat. Muidu raamatukoguhoidja  arvas, et tema vist ei taha ise seda üldse lugeda, hoolimata Bookeri  preemiast, et  tundub liiga karm teos ja õige tunne oli tal ma usun. Et kaanekujundus nagu vastab sisule tõepoolest aga nagu teada, ei hinnata raamatut kaane järgi, sedan'd küll. Sisusse mis puutub siis selle  tegi eriti lahedaks  tõlkija Veronika Einberg - ma ütlen, et Eestis on kuldne tõlk praegu vene keele osas annaks jumal nüüd ägedaid kaasaegseid asju ka talle rohkem, oleks rõõm. No ei kohta tänapäeval väga sellist sõnakasutust  tõlgetes  nagu " Vettinud maapinna kohal tuprus aur" ja "Kõrge värvitu taevas paistis otsekui läbi ihmja veekihi". Mulle väga meeldis, ei ole toorelt tõlgitud ja on loomingulisust tunda.   Muidu  põhiliselt Akuninit on tõlkinud ta, vaatasin järgi. Mulle sobib ka see variant. Aga jah, kui veel sellist kaasaegset vene kirjandust saaks tema tõlgituna... Üldse kahtlaselt  vene lainele sättis kuidagi väga salakavalalt see teos, kuidagi ootamatult läks Nautilus Pompiliuse  best of cd masinasse siin ükspäev   ja valge ROSSIJA kirjaga mingi punane T-särk ka iseenesest puges selga lugemise ajaks   - niiet mingil määral mõjus.

                                    

IRINA DENEZKINA Anna mulle

A sellest raamatust ma ei teadnud midagi, ega autorist - tuttav raamatukoguhoidja soovitas. Tsekkisin koora tagakaant ja seal oli kirjas, et peaks olema vene "pepsi-põlvkonna" jutud, jeah, huvitav ja sobis. Ega mulle vene teema meeldib, mis siin salata. Lugesin läbi kah - naiskirjaniku kohta polnud halb, sain teada mismoodi vene noored naised ennast tänapäeval armununa tunnevad. Esimesed jutud olid pikemad ja ägedamad, mingi peategelanna seal sebis ühe räpivennaga ja samas oli ka üks teine kutt tal ka. Siis keskel oli üks pikem stoori, kus palju tegelasi ja sebimist jagus, see jutt mulle meeldis. Lõpus olid pisikesed vinjetid. Üldiselt selline keskmine kogumik, 2 päevaga sai läbi, ei nurise.

DIMITRI GAIDUK Rastamanskie skaski

"Põhh-põhh-põhh kurit matros", on üks selline vana vene meremeeste lugu, päris naljakas - "põhh põhh põhh - ku- uu- rit matros".A selle matrosi asemel kuriitas Dimitri Gaiduk ja mitte vähe. Kurat, ma arvasin, et Matador, mis ma viiamati vene keeles lugesin oli selline narkokirjandus , et hullem enam olla ei saa. Aga tuleb välja, et eksisin , saab küll, no kas just hullem, mõnes mõttes hullem ka, aga samas kindlasti meeldivam. No ütleme nii, et oleks nagu noort Kivirähku lugenud, neid vigurjutte mis ta treis aga kõik tegelased suitsetavad marihuaanat pidevalt. Midagi umbes taolist oli see jutukogu. Phmtselt, mulle meeldis, selline vene lähenemine, omapärane aga minu jaoks huvitav ja lõbus. Nagu oleks aeg 10 aastat tagasi läinud :)

Dimitri Gaiduk

S.VITITSKI Selle ilma väetid

Kuulsate vene vendade Strugatskite tandemist on siis üks veel alles siin ilmas ja nagu mulle oli meeldiv üllatus, kirjutab Boriss Strugatski endiselt raamatuid. Märgati isegi eesti keelde tõlkida , suhteliselt uus vene ulme ka, 2003 ilmus esitrükk - alati tervitatav on vene ulme sest see on selline omapärane. Selle ilma väetid läbilugenuna pean tõdema, et kirjutada vana mõistab endiselt hästi. Raamat meenutas natuke vendade varasemat teost Miljard aastat enne maailmalõppu - no, et juuakse viina ja konkreetselt eriti ei toimu midagi peale vene intelligentide viinajoomise köögis aga siin oli konks selles, et neil intelligentidel olid kõigil mingid võimed, kes seal sai hästi putukatega läbi ja oli "Kärbeste Jumal" , kes oskas tulevikku muuta ja kes telekineesi valdas jne. Kogu punt oli Stalini aegse spetslaagri kasvandikud ja mingi kandev liin oli selles, et alguses vene maffia tahtis , et valimistel valitaks vajalik inimene ja siis külastati mägedes ühte sellest pundist ja üsna jõhkrate valuvõtetega anti mõista, et nalja pole. Mulle meeldis ikkagi, kohati läks igavaks, sest ega väga suurt annust sellist metapsühhoteksti vene moodi ikka välja ei kannata, aga ainult tsipa oli igav.

MUUMIA Vene ulme antoloogia

Alguses rõõmustasin, et vene ulmet eesti keeles avaldatakse. Pärast läbilugemist selgus, et avaldada oleks võinud ainult Aleksander Gromovi jutustuse "Arvestaja", aga eks Skarabeus on eluaeg oma rida ajanud ja peab tänulik olema sellegi eest , et ma esimest korda sain paljukiidetud vene ulmeautorit lugeda. No oli äge tõesti ja vist tsekin midagi veel välja Gromovilt kindlasti. Eriti hea oleks olnud noorena Pioneeris järjejutuna lugeda seda jutustust, Edgar Valteri illustratsioonidega a hea küll, eks ma sain omal ajal Põrnikas Sipelgapesas sedaviisi lugeda. Ühesõnaga, Gromov rokkis, Mihhail Velleril oli ka ladus jutt , kuidas üks mees vene ajal Pariisi fännis, eks ta oskab laadnalt kirjutada muidugi, siis lõpus oli loomaaiajutt mis oli ka huvitav a vahepealsed anekdoodid pole vist meeldejätmist väärt. Illustratsioonid ja raamatukujundus - jube! A siiski - vene ulmekirjanduse kogumik eesti keeles!

Вячеслав Курицын - Матадор на Луне

Vjatseslav Kuritsõni kaks raamatut on kõige hullem kirjandus mis ma lugenud olen. Heas mõttes. Ekstremaalne romaan on esikaanel kirjas ja tagakaanel oli, et alla 18 rangelt keelatud. Õige ka, niipalju matte ja ebapoliitilist korrektsust ja fantaasialendu ma pole kusagil kohanud. Ehkki esimene osa mulle rohkem meeldis, kus vene julgeolekutöötaja hüüdnimega Matador ajas taga Moskva tänavatele ilmunud supernarkootikumi Akvarell ( heroiini ja maagiliste seente segu + veel mingi keemia) valmistajaid , siiski ka teine oli loetav. Niivõrd üle võlli ikka on lihtsalt Kuritsõnil kõik aetud, loed ja naudid venna mõttelendu. "Matador kuu peal" algas sellega, et kolm vene ja kolm ameerika kosmonauti saavad kuu peal kokku aga selle asemel et plaanipäraselt lippe vahetada hoopis ameeriklased keeravad sealsamas venkudele naturell taha. Esialgu oli see veel mittesündinud lugu, vaid videosalvestus. Aga ameerika ühel hullul teadlasel on plaanis see video TV eetrisse anda just sel hetkel, kui kuu peal tõesti kosmonautide kokkusaamine toimub...Matador ja Co hakkavad uurima teemat ja peaaegu esimese osa tasemel on kõik kirjapandud , NHL-i vene staarhokimängijad, julgeoleku töötajatel käib kogu aeg mingi LSD ja kanepitegemine, 100 % lausporno on vahest lehekülgedel ja matte on ohtralt igasugustes variatsioonides. Kuritsõn ise on tegelt uuema vene kirjanduse kriitik ja tark inimene a kirjutas meelega ilmselt sellised sopakirjandus kuubis teosed

Matador pruudiga lõbustuspargis lõbutsemas

BORISS AKUNIN Achilleuse Surm

Fandorini lood mulle meeldivad, mõnusalt kirjutatud ja huvitavast ajajärgust. Seekord aastas 1882 toimus tegevus. 26 aastane Fandorin tuleb tagasi Jaapanist, hotellis kus ta peatub leitakse kindral Sobolev surnuna, Fandorin hablab, et siin pole kõik õige ja siis hakkab pihta. Tegelikult need mõrvad polegi mu jaoks olulised vaid rohkem olustik ja inimesed keda Akunin eriti hästi mõistab kirja panna minu arust. Lihtsalt lust on lugeda, kerge intellektuaalne huumor käib ka asjaga kaasas ja üldse. 2 päeva võttis ja läbi saigi. Huvitav oli veel see, et poole raamatu pealt lõppes Fandorini vaatevinklist lugu ära ja tuli teine osa kus räägiti Achimese lugu, algul ma ehmatasin ära, et jamaks läheb, pealegi teine osa oli peenelt teise kirjashriftiga ka veel trükitud, aga lõpus harjusin Achimese teemaga ka ära ja ei olnud hull midagi. Lõpp tegelt valmistas mulle natuke pettumuse seekord, kui aus olla. A las jääb.