Joe Abercrombie - Kuningate viimane argument

Kirjastus Varrak suudab küll kui tahab. Esimese osa triloogiast avaldasid juunikuus 2013 ning jaanuaris 2014 kolmas osa ilmus! Normsid tellised kõik, viimane oli veel eriti tellis, 688lk. Väga paraja tempoga ilmusid, ei jõudnud meelest minna tegelased ega sündmused. Tõlge kenasti ladusalt loetav, originaalkujundus säilitatud - no väga hea töö ikka Varrakult. Hakkab täitsa see suur umbusaldus mis seoses nendepoolse  Robin Hobbi Farseeri -  sarja avaldamisega tekkis kunagi, taanduma - esimesest osast lahutas järgmist tõlget tookord vist pea 10 aastat? ja maeisaagi aru, kas kolmandast on siiamaani siiski vaid ainult esimene pool ilmunud? Üliloll komme neil selline vahepeal tekkis, G.R.R Martini Jää ja tule saagat kah ju poolekaupa ilmutatakse... Kirjastus Varrak võiks ju olla kl Eesti fantasykunn aga eks näis. Abercrombie puhul igatahes au ja kiitus ning sügav rahulolu, minu kui lugeja poolt!

Inkvisiitor Glokta (  art by MATArt )

A.Strugatski, B.Strugatski - Hukkunud Alpinisti hotell

Kuna hiljuti ilmus "järg" siis ennem tolle "järje" kallale asumist mõtlesin, et loen veelkord üle, hea lühike ju. Isuga ja mõnuga lugesin, olgugi, et ei teamitmes kord see oli aga ikka äge. Kuulasin ihukarvaturritavat samanimelise filmi soundträkki  kõrvale ning eelmise lugemise ajast lisandus ekstra visuaalset elamust sellega, et vahepeal avastasin ühe venekeelse Strugatskite loomingule pühendatud lk, kuhu on kogutud üle maailma Strugatskite eri teoste illustratsioone - päris coole leidus ka HAH-i omade seas. Jätkuvalt üks lemmikteostest, arvatavasti eelkõige tänu filmile, mis nüüd lõpuks on ka dvd-na ilmunud, kahjuks mitte loodetud luksusboxina, vaid Eesti Päevalehe filmisarja raaames. Stugatskeid on oodata veelgi, just ilmus "Tigu nõlvakul" täisversioon ja tean, et veel on lisa tulemas kirjastus Fantaasialt!

"See peab olema midagi sõjalist või kosmilist"

Joe Abercrombie - Raud ise

Selle aasta tõlkeüllatus number üks! Ulmeringkonnas sahistati ammu juba tunnustavalt ühest uuest ja vihasest fantasy-sarjast, et sellist vägivalda ja veristamist ei ole ennem loetud. Ning kui kirjastus Varraku leheküljel "ilmumas" rubriigis oli kirjas just see teos, siis see oli üks väga toreda uudise päev. Veel paremad olid need päevad ( ja ööd ) mil sai reaalselt loetud seda tellisemõõtu esimest osa. Kohe algusest haaras kaasa ja siuke vana hea raamatulugemismõnu kehtis - noh, et ootad lausa seda momenti, kui saaks lugema asuda ja elad tegelastele kaasa, omad lemmikud, maailmagi kujutad elavalt ette ja sobivalt hoogne tempo, ei olnd seda ludutamist ja mingeid diipe perekonnaintriige, parasjagu oli tegelasi. Eks aitas kaasa suurepärase elamuse saamiseks ka väga hea tõlge, kusjuures Varraku grand old lady Krista Kaer oli isiklikult toimetanud! Kvaliteet seega garanteeritud 100%! Kaanekujundus kah säilitatud originaal, niikaua, kui uut Maret Kernumeest pole tekkinud on vast see kõige mõtekam otsus tõesti. Nojah, eks kujutasin maailma ette küll oma vaimusilmas a läksin luurasin ka kirjaniku koduleheküljelt, et äkki mõni illustratsioon või midagi, mis abiks ja sealt leidsin lisaks alternatiivsetele kaanekujundustele veel online-koomiksi! Alguses vaatasin, et eh, ei tea, selline pehme  ja kegelt kommertslikult klantsitud joonistusstiil mulle küll peale ei lähe a siis lugesin koomiksi algusest teksti ja tundus, et vastas raamatus olevale ja oligi nii! See tekstitruudus väga andis juurde ja  lugesin suisa  kõik seniilmunud koomiksileheküljed ühejutiga läbi - üsna põhjalik tõepoolest  ja sisutihe - koomiks ilmub tempos kolm lk nädalas ja antud ajahetkeni  on 63 lk ilmunud, mis vastab umbes raamatust saja lk ja peale ringis. Lisaks sai Joe Abercrombie suured plusspunktid kirja mu silmis veel selle eest, et tal on seal kodukal eraldi  oma mängublogi, tuleb välja, et kutt on päris kirglik konsoolipelaja, kõik Skyrimid ja uuemad hitid arvustatud, mad respect selle eest.  Filme ning tv sarju arvustab ka, asjalikult.  Egas midagi, pöidlad pihku, et varsti saaks järgmist osa lugeda eestikeelsena, ootan väga!!!

Ed Brubaker/Sean Phillips - Sleeper

Sleeper on mul üks läbi aegade lemmiksarju koomiksimaailmas. Ainuke sari, mis cbr failidena kunagi täielikult sai arvutiekraanilt loetud. Kannatas lugeda küll aga süda ei andnud rahu ja ostsin ikka TB paberivariandi ka ja lugesin  veelkord üle. Lugu ennast nii hästi ei mäletanudki ja nii oli jälle põnevust täie raha eest. Lugu muidu läheb võrreldes eeloo Point Breakiga sügavamaks ja on selline topeltagentide noir olemuselt. Nojah, peategelasteks juhtumisi on Wildstormi koomiksiuniversumi  tegelased ehk siis superkangelased. Aga siin on žanriuuenduslik lähenemine ja väga väga palju on kiitust saanud see sari üle maailma tõsisemate koomiksihuviliste poolt. Õigusega. Sellest sarjast hakkas ka arenema suurepärane koostöö (  mis kestab siiamaani  ) koomiksikirjutaja Ed Brubakeri ja kunstniku Sean Phillipsi vahel. Sean  Phillips hea valik ja ta on siin stiilselt  paneelidega mänginud, ebatraditsiooniliselt on need asetatud lehekülgedele  aga samas ei kao sul rütm ära. Filmiadaptsiooniga on hetkel asjalood sealmaal, et Sam Raimi ja Tom Cruise on nimed, mis Wikipedia annab aga sealsamas on ära toodud ka Brubakeri kommentaar, et see olla viies katse filmiks teha asja. Elame - näeme. Omavahel öeldes võiks mingid teised nimed selle ette võtta küll. Viimane uudis oli see, et märtsis ilmus 720 lk Sleeperi oversized hardcover versioon  - ahh, kui ma oleks mõned kuud kannataund aga ei teadnud ju.

                        

Arkadi ja Boriss Strugatski Hääbuv Linn

Alguses nagu olin veidi skeptiline. Kahtlane tundus eelreklaam, et tegu olevat parima romaaniga nendelt kuulsatelt ulmekirjanikvendadelt? Aaaaga kui füüsiliselt ramsi kätte sain ja tagakaanelt lugesin, et varem on  ilmunud kunagi Vikerkaare ajakirjas katkendeid siis oli kohe "ohsapoiss!ohsapoiss! emotsioon. Oh jah, ma ise siis veel napilt  riiulini ulatusingi - Tartu 1kk raamatukogust mäletan, et vist isegi proovisin lugeda, sttgi aru ei saanud aga tundus jube kõva teema. Arusaamise koha pealt tõlkija Veiko Belials on seda probleemi juba ennetavalt ette näinud  ja tublit tööd teinud igast joonealuste märkustega. Mulle küll meeldis see, et oli ära seletatud asju niiviisi vanakoolikalt ja minu arust  näitab see  tõlkija tublit tööd ja pühendumust. No tegelt Veiko on tuntud oma põhjalikkusega isegi juba veitsa legendaarne oma Estconil esitatud loengutega ulmeteemadel. Tõlge oli muidu mõnus, ühtegi etteheidet ei ole, 5 + töö! Tekst ise raske kohati, alguses mitte - algus oli tore, lõpus läks jap, väga sügavaks filosofeerimiseks aga sain hakkama ka nende lehekülgedega ( ei olnud palju, seda pole mõtet karta ). Üldiselt kogu raamatu atmosfäär ja taust, kus tegevus toimus väga meeldis,  parim raamat  siiamaani sel aastal mis lugenud  - no kui nuriseda siis illustratsioone polnud aga kuna tänapäeval  on internet siis ei ole probleem ju illustratsioonid ise välja otsida, pealegi saab siis  valida miuksed peale lähevad endale. Noh, mulle sobisid ühe vene naiskunstniku omad  ja siis veel siin kolm pilti. Boonus illustratsioonide otsimisel oli see, et leidsin lõpus ometi  üles Strugatskite "Põrnikas sipelgapesas" skännid ja muidu ka kullasoone kui vendade looming visuaalse pildina huvi pakub!  Lisaks visuaalidele kujunes veel selline  lugu nagu "Экспериментатор" mul täitsa  omamoodi "Hääbuva Linna"  hümniks, eriti esimene pool raamatust  ja selgus Baasi arvustusi lugedes, et polnud ainuke, kellel  "Алиса" taustaks käis lugemise ajal :p. Noja viimasel Tartu ulmikute kogunemisel sai isiklikult Veikoga baarileti taga  trehvatud ja selgus, et need joonealused märkused pole veel kõik, mis tal öelda on ning see aasta Estconil on  veel eriti huvitavat ettekannet-projekti oodata seoses selle raamatuga! Estcon toimub see aasta 14-16 juuli, Saarjärvel. Kõigi maade ulmikud, ühinege!

Алевтина Грунина - Квартира Воронина

Bryan Talbot Grandville

Inglase Bryan Talboti Grandville-sarja avaraamat oli küll väga vinge koomiksielamus  minu meelest. Algas juba kaanepildiga pihta - see on nimelt ägedalt  reljeefne  ja üldse raamatuga on vaeva nähtud  -  mõnus oversized formaat ning kõvakaaneline ja kvaliteetpaberil Dark Horse kirjastuse poolt väljaantud 2009 a esmatrükk on väga meeldiv kätte võtta, selline pidulik tunne tuleb peale kohe lausa. Sisu poolest on tegu aurupungi žanrisse kuuluva detektiivlooga. Mis on süžeeliselt vbla lihtne  aga joonistatud on ülihästi. Tegelasteks  on erinevat sorti loomad, inimkehade ja käitumisega. Peategelaseks on Talbotil valitud soliidne mäger, ehk siis vana hea  Scotland Yardi teenistuses olev inspektor Archibald LeBrock. Teisi tegelasi on ka päris hulgi, palju erinevaid loomi kohtab siin, üks ägedamalt, kui teine välja joonistatud. Grandville ongi tegelt austusavaldus ühele Prantsusmaa karikaturist-kunstnikule, kes sellist pseudonüümi kasutas kui omal ajal  loomapeadga inimesi aretas oma karikatuuridel ja samuti väga vingelt kukkusid need välja tal. Quentin Tarantinot tervitatakse kah inspiratsiooniallikana tiitellehe pöördel muide. Ja Sir Arthur Conan Doylet.  Eks ta oli mõnusalt Tarantinolik ning Sherlock Holmsilik jah, pean alla kirjutama lugejana. Ajaline taust oli ka huvitav välja mõeldud - Prantsusmaa ja Napoleon on ammu Inglismaa vallutanud ja uhke Briti saar on pmtselt mingi tähtsusetu provintsi staadiumis, riigikeeleks prantsuse keel. A lõviosa raamatust toimub siiski Pariisis ( aka Grandville's ) ja kuna aurupunk on ametlik stiil siis neid igast vastavaid vidinaid ja masinaid on kah Talbotil  mõnuga leiutatud ja ilusti välja joonistatud. Lust oli lugeda ja põnev ning see, et süžee lihtne oligi hea - kas me oleks tahtnud Talboti seda Luther misandoligi sisuga raamatut - vaevalt küll. Just eelmine kuu tuli välja ka kolmas osa sellel sarjal, niiet aktuaalne kraam. Kokku peaks esialgsetel plaanidel viis osa ilmuma seda sarja, mina olen käpp!

Вячеслав Курицын - Матадор на Луне

Vjatseslav Kuritsõni kaks raamatut on kõige hullem kirjandus mis ma lugenud olen. Heas mõttes. Ekstremaalne romaan on esikaanel kirjas ja tagakaanel oli, et alla 18 rangelt keelatud. Õige ka, niipalju matte ja ebapoliitilist korrektsust ja fantaasialendu ma pole kusagil kohanud. Ehkki esimene osa mulle rohkem meeldis, kus vene julgeolekutöötaja hüüdnimega Matador ajas taga Moskva tänavatele ilmunud supernarkootikumi Akvarell ( heroiini ja maagiliste seente segu + veel mingi keemia) valmistajaid , siiski ka teine oli loetav. Niivõrd üle võlli ikka on lihtsalt Kuritsõnil kõik aetud, loed ja naudid venna mõttelendu. "Matador kuu peal" algas sellega, et kolm vene ja kolm ameerika kosmonauti saavad kuu peal kokku aga selle asemel et plaanipäraselt lippe vahetada hoopis ameeriklased keeravad sealsamas venkudele naturell taha. Esialgu oli see veel mittesündinud lugu, vaid videosalvestus. Aga ameerika ühel hullul teadlasel on plaanis see video TV eetrisse anda just sel hetkel, kui kuu peal tõesti kosmonautide kokkusaamine toimub...Matador ja Co hakkavad uurima teemat ja peaaegu esimese osa tasemel on kõik kirjapandud , NHL-i vene staarhokimängijad, julgeoleku töötajatel käib kogu aeg mingi LSD ja kanepitegemine, 100 % lausporno on vahest lehekülgedel ja matte on ohtralt igasugustes variatsioonides. Kuritsõn ise on tegelt uuema vene kirjanduse kriitik ja tark inimene a kirjutas meelega ilmselt sellised sopakirjandus kuubis teosed

Matador pruudiga lõbustuspargis lõbutsemas

BORISS AKUNIN Achilleuse Surm

Fandorini lood mulle meeldivad, mõnusalt kirjutatud ja huvitavast ajajärgust. Seekord aastas 1882 toimus tegevus. 26 aastane Fandorin tuleb tagasi Jaapanist, hotellis kus ta peatub leitakse kindral Sobolev surnuna, Fandorin hablab, et siin pole kõik õige ja siis hakkab pihta. Tegelikult need mõrvad polegi mu jaoks olulised vaid rohkem olustik ja inimesed keda Akunin eriti hästi mõistab kirja panna minu arust. Lihtsalt lust on lugeda, kerge intellektuaalne huumor käib ka asjaga kaasas ja üldse. 2 päeva võttis ja läbi saigi. Huvitav oli veel see, et poole raamatu pealt lõppes Fandorini vaatevinklist lugu ära ja tuli teine osa kus räägiti Achimese lugu, algul ma ehmatasin ära, et jamaks läheb, pealegi teine osa oli peenelt teise kirjashriftiga ka veel trükitud, aga lõpus harjusin Achimese teemaga ka ära ja ei olnud hull midagi. Lõpp tegelt valmistas mulle natuke pettumuse seekord, kui aus olla. A las jääb.

JEFF SMITH Bone

Alguses ma seda Bone umbusuga vaatasin, et mingid mumpsud on. Kahtlane tundus. Noh, nüüd käisin poole lugemise pealt oma raamaturiiulis vaatamas kas senise aukohal olevale Tolkieni Sõrmuste isanda kõrvale ikka mahub. Sinna ta sobib ka nii temaatikalt kui ka paksuselt. Ikkagi mingi 1300 ja ülegi lehekülgi. Fantastiline töö ikka mr. Jeff Smithi poolt. Ei kujutagi ette mitu aastat see kõik tal kokku võttis joonistamine ja puha aga tänu jumalale tõesti, et valmis sai. Kõik ühtede kaante vahel, mumpsud! Tegelt olid need "mumpsud" bone-d , Fone Bone, Phoney Bone ja Smiley bone kes olid oma bonevillest sunnitud lahkuma sest va Phoney keeras seal mingi käki kokku ja siis nad sattusid orgu kus kohtusid tegelastega nagu noor ja kaunis tütarlaps Thorn ja tema vanaema ( ülikõva karakter muuseas) ja rott-elukatega ja draakonitega ja tavaliste külainimestega ja üldse tegelikult on see koomiks suurem kui elu, kes koomikseid armastab , ausalt, proovige! Panen siia ka ühe lk. scanni , see on see moment kui Fone Bone draakonit kohtab, draakon nagu küsib suitsu peale tuld. Tegelt on koomiks must-valge , see on sellepärast värviline, et on võetud 10 - juubeli special editionist.

FRANK MILLER Hardboiled

Ojeah, ma olin ikka väga -väga kaua oodanud, et seda koomiksit lugeda. Vahepeal oli ta pikalt out-of-print a peale Sin City teemat vist otsustati uustrükk teha ja saingi. Mis ma oskan öelda, hullumeelne kunstnikutöö artistilt nimega Geof Darrow. USA metropol tulevikus üles joonistatud ja millised detailid...Lugu ise on 3 vihikust koosnev ja ühest küborgist kes jookseb amokki aeg-ajalt. Peale esimest vihikut, kus küborg esimest korda segi pöörab ja ta arstide poolt jälle normaalseks kodanikuks ( my name is...NIXON....and...I...am....tax...collector) vormitakse läheb ikkagi täiesti käest ära ja kuni lõpuni. Meeldiv apokalüptiline Sci-Fi, lugu ise vast mitte, tavaline selline aga just joonistused! U-S-K-U-M-A-T-U!

DAN BROWN Pettepunkt

Juba siis kui ma raamatu esimest korda lahti lõin, tundsin kohe, et järjekordne Dan Browni page-turner alt ei vea, ilmselt jagub põnevust ja haaravaid seiklusi ka seekord ja õigus oligi. Mingi 2,5 päeva võttis aega need 500 lehekülge ja õhtul kui lugema hakkasid napilt käest ära panna ei tahtnud, aga mis sa teed kui tööpäev on ees. Igatahes jäin väga rahule, eesmärk oli just see - easy ja arusaadav põnevus ja minu tabelis saab Pettepunkt kolmanda koha Browni seniloetust. Da Vinci Kood ja Inglid ja Kangelased on aint eespool. Sisust ka, et mul meelest ei läheks - USA Presidendivalimised ukse ees, leitakse meteoriit ja NASA, ja mingi luureorganisatsioon NASA vastane ja senaatori tütar ja mereteadlane ja antartika ja DELTA eriti vihaste tapjate jõuk...siuke möll käib. Peaks mõne Ludlumi või Clancy ette võtma , räägitakse, et Brown olevat vaese mehe Ludlum, eks vaatame. Igatahes väga super ajaviiteks ja absoluutselt mõnus oli lugeda.