Showing posts with label noir. Show all posts
Showing posts with label noir. Show all posts

Sunday, May 12, 2013

Ed Brubaker/Sean Phillips - Sleeper

Sleeper on mul üks läbi aegade lemmiksarju koomiksimaailmas. Ainuke sari, mis cbr failidena kunagi täielikult sai arvutiekraanilt loetud. Kannatas lugeda küll aga süda ei andnud rahu ja ostsin ikka TB paberivariandi ka ja lugesin  veelkord üle. Lugu ennast nii hästi ei mäletanudki ja nii oli jälle põnevust täie raha eest. Lugu muidu läheb võrreldes eeloo Point Breakiga sügavamaks ja on selline topeltagentide noir olemuselt. Nojah, peategelasteks juhtumisi on Wildstormi koomiksiuniversumi  tegelased ehk siis superkangelased. Aga siin on žanriuuenduslik lähenemine ja väga väga palju on kiitust saanud see sari üle maailma tõsisemate koomiksihuviliste poolt. Õigusega. Sellest sarjast hakkas ka arenema suurepärane koostöö (  mis kestab siiamaani  ) koomiksikirjutaja Ed Brubakeri ja kunstniku Sean Phillipsi vahel. Sean  Phillips hea valik ja ta on siin stiilselt  paneelidega mänginud, ebatraditsiooniliselt on need asetatud lehekülgedele  aga samas ei kao sul rütm ära. Filmiadaptsiooniga on hetkel asjalood sealmaal, et Sam Raimi ja Tom Cruise on nimed, mis Wikipedia annab aga sealsamas on ära toodud ka Brubakeri kommentaar, et see olla viies katse filmiks teha asja. Elame - näeme. Omavahel öeldes võiks mingid teised nimed selle ette võtta küll. Viimane uudis oli see, et märtsis ilmus 720 lk Sleeperi oversized hardcover versioon  - ahh, kui ma oleks mõned kuud kannataund aga ei teadnud ju.
                        

Monday, May 06, 2013

Ed Brubaker/Colin Wilson - Point Blank

See on ühe mu kõigi aegade lemmikkoomiksisarja "Sleeper" eellugu. USA kirjastus Wildstorm on mulle teada, kui põhiliselt oma superkangelaste universumite  seeriate  ning  kassafilmide ja arvutimängude baasil loodud koomiksilugude kirjastajana. Eriti huvitav ei tundu, onju. Aga peale Alan Moore Watchmani ilmumist on superkangelastega koomiksimaailmas asjad hoopis teistmoodi, kui arvata võib. Siingi ei ole see supervärk niiväga oluline, rohkem on nagu urban-noir-crime lugu see. Goodreadsis toob üks tüüp võrdluse Memento-filmiga ja see on hästi võrreldud. Nojah, 1967 aasta John Boormani filmiga ka, mis kannab sama pealkirja a toda ma pole näinud ( watchlistis )."Violent little Möbius strip" iseloomustab järelsõnas Ed seda koomiksit ja selgitab, et mitte seda kuulsat prantsuse koomiksikunstnikku ei pea ta silmas vaid just originaalpõhimõtet - Möbiuse linti. Kiidaks ka kunstnikutööd - Colin Wilsoni stiil meenutas mulle meie oma Edgar Valteri raamatuillustratsioone, niiet ses mõttes väga meeldis.

                       

Saturday, April 20, 2013

Paul Pope - Heavy Liquid

Seda koomiksit kirjastuselt Vertigo olen tahtnud lugeda enam-vähem alates sellest ajast kui esmatrükk ilmavalgust nägi, ehk üle kümne aasta tagasi. Noh, eelmine nädal sai läbi :). Nii kusjuures veel, et ühe lugemisega, muidu tavaliselt  mölutan koomiksitega, nagu vana hipi võin mõnda lehekülge tundide kaupa tudeerida aga see siin läks leheküljepöörajana, Aga olgem ausad - oli ka selline intensiivne trall ja tagaajamine mida harva kohanud olen. Ei jäänud alla mõnele Hollywoodi pingelisele tagaajamisfilmile kõik see  action mis kujutatud. Kõik kiidung mis välismaistes arvustustes Paul Pope-le, kui underground koomiksigeeniusele on õigesti öeldud  ja kirjutan alla. Häid võrdlusi on ka leiutatud Heavy Liquidi kohta, näiteks sellised - "nagu William Gibson ( küberpungi isa )  piltides", "Snatchi ja Trainspottingu poeg",  zanrimääratluseks on pakutud cyberpunk-noir jne. Oh, oskaks ise ka nii häid võrdlusi tuua aga oma sõnadega ütleks, et minu jaoks oli väärtuseks see, et oli põnev, omapäraselt kunstilise stiiliga joonistatud ( ühed pätid seal kandsid picassolikke maske näiteks ja üldiselt  ekspressionistlikus toonides paneelid ),  kaasahaarav, parajalt muheda  paksusega ( pea 300 lk )  väärt lugemiselamus!

                    

Tuesday, December 04, 2012

Matthias Lehmann HWY 115

Jällegi üsna harva kohatud  joonistustehnikaga tehtud koomiksiraamat. Inglise keeles on selle stiili nimi scratchboard technique. Eestikeelset täpset vastet ma ei teagi. Igatahes kerge nii koomiksit teha pole, HWY 115 võttis aega kaheksa aastat, 1997 - 2005! Prantsuse kultuuriministeerium toetas vahepeal oma saksa jalgpalluri nimega kunstnikku lausa, et see raaamat valmiks. Erinevates välismaistes arvustustes  võrreldakse päris palju  seda  noirilikku detektiiviseiklust, mis toimub kiirteel  nummer 115 ja mujal kõrvalteedel, prantsuse väikelinnade red light rajoonides ning psühhoneuroloogiahaiglas ja discosaalides ja  igast mujal kohtades, David Lynchi filmidega. No pea-aegu ütlen ma aga mitte päris. Omapärane on küll, kõik need sujuvad üleminekud narratiivilt unenägudesse ja hallutsinatsioonide maailma on hästi tehtud. Erinev, huvitav, võibolla natuke häiriv materjal on siin märksõnadeks kindlasti. Kõik see on mu lemmikkoomiksikirjastuse Fantagraphicsi poolt serveeritud eriti  kvaliteetsel paberil kõvakaanelises versioonis - ainus asi, et selline väikseformaadiline suuruselt aga mulle meeldis! Väikest eelvaadet ehk selle kummalise tripi algust saab näha allolevat amazoni linki kasutades ja sealt edasi  click to look inside.
 
/>

Sunday, May 20, 2007

DASHIELL HAMMETT Daini suguvõsa needus

Hammeti "Punane lõikus" oli üks paremaid raamatuid, eelmine aasta mida lugesin. Niiet üsna hea meel oli, kui üks hommik ärkasin, teadmisega, et terve päev olen ilusasti kodus ja loen mõnusasti uut Hammetit. Noh, inimene mõtleb, jumal juhib - ei läinudki palju aega, nii umbes tund või nii, kui ma ennast avastasin hoopis kuskil linna ääres, taarapunkti luugi ääres tühje õllepudeleid kastidest välja tõstmas, kerget vihma ka veel sabistas krae vahele õrnalt. Nojah noh. Kets helistas ju ja kutsus oma maale chillima. A ennem oli see taaraäraandmispeatus. Algul ma kusjuures jäin nagu oma masterplanile kindlaks - et loen kodus a siis hel tagasi ja uurisin täpsemat kava, mis seal maal plaanis on ja jutt jäi , et õlut ei joo ( noh, väike nali vist oli see, aga ma ei pahanda) ja saab raamatut lugeda küll. See variant sobis mulle väga hästi. Tavaliselt ma raamatuga ringi ei käi a seekord tegin erandi ja täitsagi sai rahus lugeda mõnusasti. Esimese osa raamatust saingi Ketsi palkmaja teisel korrusel läbi - no nii raju gängsterite ja korruptsiooni möllu seekord ei olnud, kui Punases Lõikuses ( kahjuks, ehkki peategelane - Kontinentaalse Dektetiivibüroo ilma nimeta hardboiled uurija oli sama ) . Oli hoopis selline film-noirilik krimka, kolmes osas, igas osas mingi eri möll a kokkuvõtteks kõik ikka nagu üks jutt. Kusjuures, harva juhtub aga ma aimasin ära, kes segaduste taga oli.

Tuesday, August 29, 2006

DASHIELL HAMMET Punane Lõikus


Peale Sitsiilia maffia ajalugu oli väga hea kätte võtta ameerika kirjaniku Dahiell Hammeti "Punane lõikus" mis sobivalt käsitles maffiateemat USA kuiva seaduse aegu. Eks seda teost on kiidetud ka ning valitud lausa XX sajandi ameerika 100 parema raamatu sekka, olen nõus. Tõesti väga hea, küüniline, film noiri meeleoludega lugu. Et siis peategelane töötab ühes detektiivibüroos ja saabub ühte korrumpeerunud väikelinna ühele kokkusaamisele - paraku inimene kellega ta kokku peab saama tapetakse ja kutt, kelle nime terve romaani ajal ei avalda Dashiell, tõmmatakse kas just vastu tema enda tahtmist aga siiski sügavalt sinna kohaliku salaviinavedajate maffia, müüdavate politsinike ja linna suurmagnaatide tegemistesse. Ei puudu ka rikas vampprostituut ja üldse kõik on tipptasemel soparaamatu moodi. Mida mina peangi kirjanduseks. Esmatrükk 1929!

Monday, April 10, 2006

STEVE NILES/BEN TEMPLESMITH Criminal Macabre


Ben Templesmithi joonistusstiil on ikka midagi päris erilist. Nagu väikseid maalid on lehekülgedel olevad paneelid, kunstinäitus selline. Väga omapärane ja huvitav. Kohati meenutas mingi Poola noorteraamatu illustratsioone ähmaselt mida nooruses sai loetud. Autostopist oli see Poola rams veel ja päris hea, kahjuks pealkiri ei meenu. Criminal Macabre muidugi ei ole autostopist vaid hoopis detektiiv Cal MacDonaldi ühest juurdlusest. Ebatavalisest sellisest, sest Calil on see õnnetus, et ta näeb ja suhtleb selliste tegelastega nagu ghoulid, vampiirid , libahundid jms. Selline üksik Mulder, kes ainult ei ole nii korralik nagu x-filesi mees, ei ei vastupidi. Joob nagu Bukowski oma parimatel päevadel ja kasutab tsenseerimata sõnavara Raymond Chandleri dektetiivromaanide kangelaste stiilis. Criminal Macabre alguses ta läheb üht vampiiri baari vahistama , kuid see paneb plagama teda nähes, siiski vanakoolimehena Cal napsab talt rahakoti ja seal vahel on üks paber aadressiga...kuhu Cal joonelt suundub ja nagu ta ise ütles..."that was a first in a long series of bad moves" . Criminal macabre kohta on öeldud iseloomustuseks , et Max Payne vs. Underworld - nii on tõepoolest pluss Ben Templesmithi kunst ma rõhutaks!