Warren Ellis/Ben Templesmith - The Fell

Ostsin selle koomiksi väga kaua aega tagasi, Amsterdamist, legendaarsest Lambieki.poest. Ben Templesmithi kunstnikutöö pärast, ega Warren Ellisest ei teadnud midagi, vbla, kui Transmetropolitiani autorit teadsin  aga lugenud polnud. Nüüdseks  on Ellise-palavik lühidalt läbi põetud, lugesin päris palju tema kirjutatud koomikseid üksvahe. No ja seal lugemise käigus sain ta koduleheküljelt teada, et The Fell-i ta enam siiski edasi ei kirjuta, olevat olnud üks kõvem kõvaketta crash tal ja päris paljud sarjad jäid pooleli tüübil sellepärast. Nojah, TPB - köitel oli kirjas, et "vol.1" ja ootasin seda teist, aastaid.  Ellise puhul üks kõva downside ongi, et tal jäävad sarjad pooleli,  "Doctor sleepless" näiteks jpt. A egas midagi, võtsin nüüd siis ette - kõigepealt oli üllatus, et tegu polnudki väga vol.2 ootamisväärse järjelooga,   kaheksa ilmunud vihikut oli igaüks eraldi story, ühendas neid peategelane detektiiv  Richard Fell, kes lahendas juhtumeid. Lugesin ennem magamaminekut, ses mõttes viga, et sisu oli väga krõbe, ma teadsin kl, et pidi olema urban ja gritty ja noir aga et kohe nii hardboiled ja päris põhjakaapeks läheb kohati... Õnneks karastunud mees juba ja teadsin, et Ellise puhul pole see imestamiskoht, tuleb külma närvi säilitada aind. Beni kunst oli nauditav, nagu ikka ja üks tahe urban-crime-noir see koomiks on igatahes.

Ben Templesmith Singularity 7

See on esimene koomiks, tuleb välja, mis Austraalia päritoluga kunstnik Ben Templemith lisaks joonistamisele ka ise kirjutas. Üks parimaid töid minu arust talt. Välismaistes arvustustes natsa nurisetakse sisu üle aga ongi ju esimene töö, andke nüüd armu ja minu arust oli sisu tegelikult lausa väga hea - maale langeb mingi võõrkeha ja sellega koos "nanitid", mis kujutavad endast molekulimõõtu  mõtlevaid mateeriaosakesi mis suudavad inimkehasse tungida ja neid üle võtta. Samas on see ülevõtmine mitte sugugi garanteeritud 100%, et nanitid hakkavad uut peremeeskeha juhtima, vaid võib tekkida mutatsioone ja allumatust. Enamus inimkonnast ja maailmast siiski hävib ja ongi, nagu tuntud  kinofilmi Maatrix  triloogias, elu maa all linnadesse liikunud  ja siis saadetakse 7ene inim/mutant  grupp veel viimast korda välja, hävitamaks seda alget või mis iganes see seal Benil kujutatud oli. Ja kujutab  suurepäraselt, science fiction sobib talle, kõik see abstraktsionistlik post-apo maailm ja küberpunkilik atmosfäär ning sisu. Väga istus see 4 seeriane lugu mulle. IDW kirjastuse poolt välja antud tradepackis oli veel üks väike lisalugu ja algsete vihikute esikaaned ( esmatrükk 2004 )  ja mõned töövisandid. Eessõna kirjutas ansambli Fear Factory frontman, kes kah, nagu mina kiitis Beni kunsti, nagu peab, ülivõrdes. Amazoni linki kasutades saab näha ka, millest jutt ja mida nii hullult kiidetakse - look inside optsioon seal näitab koomiksi esimesi lehekülgi.

     

Ben Templesmith Welcome to Hoxford

Rubriigist "lugemata õuduskoomikseid koduriiulist" leidus otsides veel selline tahe tükk. A riiulisse sattus ta sellepärast, et surfates kunagi Amazoni lainetel oli bargain-pakkumiste all ja kuna tegu siiski ühe lemmiku koomiksikunstnikuga mul, siis korvi ta läks. Ja vaatan, et tabasin täitsa  momenti, sest nüüd on hind 2 korda kallim. Nojah, lugemata oli ta pikalt siiski, sest arvata oli, mitte kõige vingem töö Ben Templesmithil see on. Samas ta stiil on ikka nii omapärane, et see moodustab kolmveerand elamusest, loo suhtes võin  järeleandmisi teha iga kell. No lugu ise on libahuntidest - Ben eessõnas kirjutas kah, et tegelt talle kunagi pole väga meeldinud libakad, selline 2 sordi horrortegelased aga siis ükspäev tuli idee peale, et range režhiimiga vangla ja siis laseks hundid möllama...No jah, oligi siuke romp, eks ma kaifisin jälle Beni imelist stiili - see on mingi omaleiutatud segu tal joonistustest ja arvutigraafikast, ühes oma koomiksiraamatu lõpus ta seletas seda lahti, suurt ma aru ei saanud v.a.  et jube palju tööd. No vat siis, nagu oleks kõik öeldud kah nüüd  aga vaat mis välja tuli lisaks koomiksile -  väga okei  fan-based film on valmis tehtud! Youtube'i kommentaarides on öeldud, et üks parimaid fan-based filme üldse ja võib olla küll. Peaosas on juba suht kõva nimi - Lock Stock and Two Barrelsis ja Snatchis mänginud Jason Fleyming. Rrežhissööriks prantsuse päritolu kutt Julien Mokrani. Filmi ise, mis 20 minutit pikk ( ja teisi töid, mis pole ka mitte halvad ) saab näha siit. Mulle avaldas küll muljet, pean tunnistama. No ja üldse fanbase on kõva Benil - isegi koomiksile on meisterdatud eraldi trailer.  Ja raamatu esimesi lehekülgi saab näha siit või siis  amazoni linki kasutades ( look inside ).

STEVE NILES/BEN TEMPLESMITH Criminal Macabre

Ben Templesmithi joonistusstiil on ikka midagi päris erilist. Nagu väikseid maalid on lehekülgedel olevad paneelid, kunstinäitus selline. Väga omapärane ja huvitav. Kohati meenutas mingi Poola noorteraamatu illustratsioone ähmaselt mida nooruses sai loetud. Autostopist oli see Poola rams veel ja päris hea, kahjuks pealkiri ei meenu. Criminal Macabre muidugi ei ole autostopist vaid hoopis detektiiv Cal MacDonaldi ühest juurdlusest. Ebatavalisest sellisest, sest Calil on see õnnetus, et ta näeb ja suhtleb selliste tegelastega nagu ghoulid, vampiirid , libahundid jms. Selline üksik Mulder, kes ainult ei ole nii korralik nagu x-filesi mees, ei ei vastupidi. Joob nagu Bukowski oma parimatel päevadel ja kasutab tsenseerimata sõnavara Raymond Chandleri dektetiivromaanide kangelaste stiilis. Criminal Macabre alguses ta läheb üht vampiiri baari vahistama , kuid see paneb plagama teda nähes, siiski vanakoolimehena Cal napsab talt rahakoti ja seal vahel on üks paber aadressiga...kuhu Cal joonelt suundub ja nagu ta ise ütles..."that was a first in a long series of bad moves" . Criminal macabre kohta on öeldud iseloomustuseks , et Max Payne vs. Underworld - nii on tõepoolest pluss Ben Templesmithi kunst ma rõhutaks!