Rick Veitch - Can't Get No

Ka see koomiks oli "500 essential comics" raamatus olemas ning peab tunnistama, et midagi lugemis/vaatamisväärset on alati olnud sealsetes koomiksisoovitustes. Seekord rohkem just vaatamisväärset , sest nagu hoiatati, ebatavaline on "Can't get no" sellepoolest, et siin puuduvad tegelaste omavahelist teksti edastavad  jutumullid. Päris "wordless" siiski polnud - leidus paneelidel miski narratiiv aga see tekst jäi mulle suht segaseks, vahepeal sai lugeda juba vanakreeka filosoofiat. Lugu oli ka ilma narratiivi süvitsi süübimata arusaadav ja jälgitav. Peategelaseks on üks tüüp, kes on  "täiesti permanentsete markerite" firma omanik, kõik oli äge ja ilus kuniks ükspäev esitati kompaniile hagi seoses graffity levimisega igalpool, millede tegemiseks neid supermarkereid kasutati ja mida võimatu maha saada ehitistelt, niiet  firma aktsiad langesid sel hagipäeval kolinal nulli. Noh, peategelane läheb siis õhtul ühte kõrtsi, tõmbab nina täis ja maabub sealtsamast baarist landitud kahe boheemlasliku tsiki korterisse, kus ta peatselt peale ganjasuitsetamist  konkreetselt ära kukub. Aga tsikid mitte, nood märkavad kahte markeripliiatsiotsa tüübi taskust paistmas ja arvavad pilves peaga, et on pull mõte tüüp tribalimustreid täis sodida, pealaest jalatallani...meenutame siinkohas, et tegu oli ultimate eemaldamatu permanentsete vildikatega. Noja ärgates siis tüüp veel kuidagi proovib mingi puudriga makeuppi teha, et ühele ärikohtumisele jõuda aga kus sa saad, maha pudeneb see krohv ning ning siis lööb pmtselt käega oma uuele olukorrale ja alustab trippimist tänapäeva Usas - sealhulgas  satub  nägema kaksiktornide rünnakut, jõuab kuskile salareivile ja igast muid seiklusi. Eks see 9/11 kujutamine vast oli, mis koomiksikriitikutele väga meeldis, tõesti, kiita on see raamat saanud väga. Mulle endale jättis sellise, noh, okei, mulje. Ka formaadilt eristus, raamat on  ristkülikukujuline  ning  kes jagab matsu siis on ka see ehk eraldi esiletoomist väärt, et ilmus kirjastus Vertigo labeli all,  sellist tõsisema tooniga indiet see kirjastus harva ilmutab. 

Charles Bukowski - Notes of a Dirty Old Man

Martin ammu soovitas mulle Bukowskit originaalkeeles lugeda. Nojah, jumala õige soovitus, miskipärast kartsin aga nagu selgus pole siin midagi karta - Buk kirjutab nii nagu elu käib ja kõike seda enamasti väga lihtsate lausetega. See raamat on kogumik Bukowski  kolumnidest ühele underground ajalehele, täiesti vabad käed anti talle mida kirjutada. "Mis seal ikka, suits hambusse, õllepurk lahti ja kirjutusmasina klahve klõbistama!" Umbes nii ta ise kirjeldas enda loomeprotsessi sissejuhatuses. Eelmine aasta ujusid välja ka Buki enda joonistatud illustratsioonid  - 1974 aastal oli Los Angelese kirjastaja Michael C Ford oma lauda korrastades need leidnud ja pakkunud Bukowskile tagasi aga too olevat öelnud " “ah, you hang onto ‘em, kid, they might be worth something someday.” :) 

Rooste/Sinijärv/Pruuli - Rokenroll

Äärmiselt hea reisikirjeldusraamat. Meeldis, et pilte oli rohkelt, enamus neist väga ägedad. Tekst oli vastavalt autorite teada-tuntud stiilile mõnusmuhedalt kirjapandud. Kuskil veerandi lugemise peal ei pidanud vastu ja läksin otsisin oma ainsa ( teadaolevalt ainsa ) bluesiplaadi üles kapist - Muddy Waters " Hard Again " ning panin taustaks käima. Plaat läbi sai siis tuli meelde, et John Lee Hooker on ka ju mul olemas - niikui  plaadivahetus toimus ning lugema asudes uue lehekülje pöörasin, oba! oligi John Lee Hookeri teemaline foto. Niiet kõik klappis. Raamatul on ka kodukas, kus on võimalik natuke sisu ise uurida virtuaalselt, tasub uurimist, sest raamat on valitud 2013 aastal  Eestis ilmunud  25 ilusaima  teose hulka! ( Asko Künnapi kujundus)!

Stephen King - Lemmikloomasurnuaid

Alguses oli nagu rõõmus meel, et uus King maakeeles ilmunud! Lugemisplaan oli ka aus - hakkaks mingil õhtul peale ja kuna tagakaanel oli kirjas, et tegu kõigeõudsama teosega härra loomingust siis lootsin sellist terve öö läbi ärevalt leheküljepööramist. A nagu ikka elus, üks asi on eeldused ja lootused, reaalsus on kapitaalselt erinev. Oli oli üheõhtulugemine, mingi üle kuu närisin. Imelik, kas tõesti King enam ei tööta mu peal või oli selles asi, et tegelikult ju teadsin enamvähem mis toimuma hakkab, sest kunagi ammu on samanimeline film nähtud. Samas kindlasti pole ma ainuke, kellele raamat ei läinud peale - suvel ulmefännide kokkutulekul tuli Inderk Harglaga jutuks ning tema väitis, et raamat jäi  üldse pooleli tal - küll aga kiitis filmi, et üks paremaid Kingi ekraniseeringuid  ( kui mitte kõigeparem ei olnd : ) ) . Nojah filmi peaks üle vaatama, kaks osa on tehtud filmi, esimene osa on olemas kah ( esikukapist leidsin kogemata dvd, tore üllatus! ) Teist osa peab veel luurama, senikauaks muusikat :)

                                        

Daniel Donahue - Ultraviolet

Üks omapärasemaid raamatuid mis leidub koduriiulil. Omapäraseks teeb asjaolu, et kui tahtsin 100% nautida elamust siis tuli külastada lisaks raamatupoele ka tehnikapoodi, õnneks sain oma varustuse ehk siis ultravioletse pirni Tartu Lõunakeskusest ühest poest, nime kahjuks ei mäleta. No ega neilgi kohe võtta ei olnud, väike eeltellimine tuli teha ja kui küsiti, et milleks teil õigupoolest sellist võimsamat spets UV - pirni vaja läheb  siis vastasin ausalt - "tahaks pilte vaadata raamatust". Jap, tuleb välja, et hipiliikumise kõrgaegadel leiutati sellised tripipostrid, mis siis UV valguse olemasolul on eriti efektsed. Isegi nii efektsed, et reklaamiti neid kui võimalust ilma tolleaegseid liikvelolevaid keemilisi substanse pruukimata "reisile minna". Brooklynis elav amatöörajaloolane Daniel Donahue on oma erakogust välja valinud kõige ägedamad 69 postrit ja sellise undergroundse kunstialbumi üllitanud. Kõik kraam on tõesti nagu tolleaja vaimu illustratiivne käsiraamat, leidub nii ansamblite postreid, vietnamisõja ja rahuteemalisi, optilisi mandalaid jne. Kirjastaja koduleheküljel saab näha natuke stiilinäiteid ja Amazoni raamatupoest look inside optsioon abiks  aga täisefekti saab  UV valguses, seda'nd küll.

Stephen King Pärast päikeseloojangut

Vaatan, et kirjastus Pegasus on Stephen Kingiga vist miski diili teinud ja avaldab suurmeistri loomingut maakeeles järjepidevalt juba aastaid, mulle sobib. Alustas kah pegass oma avaldamisi Kingi jutukoguga "Kõik on mõeldav" , mis ei olnud just väga teravate tekstidega minu arvates aga samas meeldis mulle sisuväliselt, et too kogumik ilmus algul kõvakaanelisena ja siis hiljem uuesti pehmekaanelisena, seda kommet vist eriti Eesti kirjastuste poolt ei harrastata. Igatahes edaspidi on Pegasus suht ühtlase  kujundusega ilmutanud Kuninga uuemapoolseid asju ja Tumeda Torni sarja ka, originaalillustatsioonidega! Vat see oli kvaliteetkirjastamine ja kõva tunnustus selle eest mu poolt! Uus jutukogumik üllatas meeldivalt oma sisulise tasemega - vbla paar juttu olid sellised - "meh" aga enamus täiesti ägedad! Isiklikuks lemmikuks jäi "Velotrenažöör" - kui selle aasta Stalkeri hääletamiseks läheb, siis mul üks on olemas parima tõlkejutu kategoorias :p. Tahaks vbla ka  viimase jutu poolt ka hääletada, sest Kingi tekstidelt ootangi just seda peategelase mõtete ja emotsioonide edasiandmist, mis kaldkirjas tavaliselt ja mida King valdab vhasti aga see jutt on vist liiga vastik ja ei hakka promoma. King ise ka järelsõnas ütles, et tal endal kah oli vastik kirjutada :p. Ma lugesin veel hommikupoole, enne lõunat seda, võhh! A ja siis veel selline huvitav teema, et  ennem raamatu ilmumist korraldati fännide vahel raamatutraileri võistlus - jajah. just nimelt , traileri! Heaolumaa ikka see USA, olen varasemalt küll kuulnud, et  tehakse linastuvatele filmidele fänniposterikonkurrsse aga no mis siis ikka, võitnud tööd saab näha siit. Nojah, kui  algul mõtlesin, et kuidas saab üldse ennem raamatu ilmumist teha konkursi sellise, siis tegelt saab küll, sest  need jutud olid varem kuskil ilmunud -  kas Playboys või sci-fi/horrorajakirjades jms välja arvatud üks jutt - lovecraftliku hõnguga "N". Ja selle jutuga kah on huvitav teema, et nüüd ma väga ei ole süvenenud aga tundub, et Marvel koomiksifirma on tellinud 25 osalise iganädalase animatsiooniversiooni sellest, et promoda motion comic tehnoloogiat. Alex Maleev, tuntud koomiksikunstnik on visualiseerinud  - ja mulle ta stiil meeldib, ainuke jama on see, et tahaks ühe jutiga vaadata aga need on mingid 2 mintsased jupid.                    

Tim Lane Abandoned cars

Koduriiulil tuhnides, et mida  leiaks  lugemislauale,  arvestades, et ikka veel olen "On The Road" filmi ja biitliikumise mõju all ning lugedes tagakaanel olevat iseloomustust - "The stories take  place along a vaguely defined stretch of scenery haunted by the ghosts of Kerouac, Marlon Brando and Elvis, where visitors can probably hear strains of a Tom Waits song" - sain aru, et jea, teeme teise tiiru peale. Seekord siis just meeleolule rõhku pannes, mitte väga kunsti peale panustades. Koduriiulisse sattus see koomiks iseenesest just tänu autori joonistusstiilile mis meenutas kangesti ühte teist ameerika koomiksikunstniku - Charles Burnsi loomingut ja esmalugemisel olidki silmad stiili peal kinni, noh, kergelt ikka meeleolu ka viskas sisse. Kõige pikem lugu "Spirit", mis autoril oma elu ühest perioodist  ja train-hoppingust ja hobofilosoofiast pajatas oli  ainsana meeles, kui aus olla. Aga nüüd, teist korda lugedes oli kohe tunduvalt mõnusam. Ei teagi, kas sügis soodustab sellist kerget melanhooliat mis neis lühilugudes valitseb, tõenäoliselt. Tim ise iseloomustab kogu seda maailma, mis ta siin ( ja üldse oma loomingus ) genereerinud on " The great American mythological drama". Stiilne kraam on - selline film noirilik, melanhoolne ning samas kergelt sürreaalne vahest - lemmik oli kaheleheküljeline lugu, kui peategeane unes lendas nagu superkangelane, aind mitte trikoos vaid soliidselt  kaabu ja mantliga 1921 aasta Pariisi kohal, akordionimussi vaikselt oli kuulda, rahvas all kõik lehvitas ja veinipudelist sai lennu ajal rüübata - kui siis äkki mingi juhuslik kuri ühesilmaline ning tumm kääbus ta baquetiga alla viskas, kangelast tabas blackout ja "i never hit the ground". Kõik, kogu lugu, kaks lehekülge. Aga oli ka pikemaid lugusi ja eriliselt  samastusin peategelasega  loos "To be happy" -  35 aastasest tavalisest jorsist oli see lugu ( lõpus on veel järg, kui 41 on see jors ) . Arvatavasti tahab isegi kolmandat lugemist, kuna vahest viskas sisse mingid üheleheküljelised väga deebid stripid, noid ei hammustanud veel lahti. Mainin ära  veel omapärased paberkujud, 5 erinevat, läbi raamatu,  mida saaks välja lõigata aga ilmselgelt ei raatsi, üsna dope stuff on need. Dope  seegi, et softcover raamatut on valida kahe erineva kaanekujundusega. Okei - panen  nüüd ühe abiks lingi , mille pealt saab suuremalt vaadata kõike seda omapärast joonistuskunsti ja on ka intervjuu. Kahjuks pole tal enam peale seda debüütraamatut ilmunud midagi ja kodukal olev webcomics "Belligerent piano" ei funka ( või on lihtsalt viga mu arvutis? ). Samas on ta oma intekates rääkinud, et töötab "Folktales" nimelise koomiksikogumiku kallal - mina ootan!

Allen Ginsberg Ameerika

Üks väga hea sõber, nähes Ginsbergi luulekogu mul kodus tähendas, et tema arust on see mees ikka liiga pervert aga samas  üks tulisemaid neide , kes ööbima jäänud mu poissmehekorterisse oli hommikul öökapil  seda luulekogu märgates vägagi vaimustuses - "Ginsberg on mul elulemmik". Võta sa nüüd kinni. Ise ma arvan, et oli kohustuslik ost omalajal, kuna niivõrd kultuspoeediga tegu. Nüüdseks  kaks korda läbi lugenud. Vahepeal oli ikka päris krõbe tekst , sedan'd küll ja tahtis harjumist tema "pika rea stiil" veitsa.  Igatahes rõõmu tegi juba see, et vähemalt üks kirjastus on jäänud, mille peale võib kindel olla - Loomingu raamatukogu. Kvaliteet on see sari läbi aegade olnud ( järgmine kolmapäev, kellel pole napsuvõtmiseks ettekäänet siis 14 nov  võib võtta rahulikult - on 100 sünnipäev Otto Sammal - LR asutajal. ). "Ameerika" kogumiku põhitõlkija oli LR toimetuse kolleegiumi liige Hasso Krull ja tema poolt on kirjutet ka vhea järelsõna, selline 15lk  minibiograafia, ja Ginsbergi biograafia on isegi miniformaadis lugedes  mahedalt raju. Vihikus on ka kommentaarid lõpus luuletuste kohta ( abiks ikka ) ja mõned illustratsiooni moodi pildikesed vahepeal meeleoluks. Soliidne kogumik - täislikkusest puudu aind see kui oleks olnud originaalluuletused kohe  kõrval ära trükitud. Ja siis mainin veel ära, et nii umbes kuu aega saab eestikeelset  Ginsbergi kuulata Kaur Kenderi ja Olavi Ruitlase esituses - nende luulesaate  "Kuri karjas" järelkuulamise abiga R2-es. Check it out!

                                       

CHARLES BUKOWSKI Hollywood

Bukowskist ma esimene kord kuulsin siis kui hakkasid ilmuma EE TV kavas tema lühijutud.Postimehe fotograafi Pets oli fänn ja vist ka inglise keeles lugenud ja jutustas mulle ümber Zavoodi leti ääres loetut, mingi liivakastis väiksed inimesed tegutsesid oli üks jutt, mäletan. Mario kuulas ka ja valas õlut ja proovis natuke sõna sekka lüüa, kiites Bret Easton Ellise "Less than zero"-t, et on kah hea chill raamat - jah, mulle meeldisid need õhtud Zvoodis. A Bukowski fenomenile ma pihta ei saanud siiski, hoolimata säravatest Petsi ümberjutustustest. Siis ilmus esimesena lühijuttude kogumik "Põhjatuse piiril" , mis mul pooleli on siiamaani ( ka sealt on mulle jutte ümberräägitud - Martin just hiljuti meenutas Buffalo Billi lugu, kes olevat metsiku lääne kõige kõvem mees ja Alan kunagi fännis ühte suure munniga neegri köögilugu sealt ). Siis tulid "Naised" ja "Postkontor" - mis ma läbi lugesin aga jällegi erilist muljet ei avaldanud. Siis ilmus elulugu "Pöörase elu rüpes" - see mulle meeldis. Ja siis ilmus "Tavalised ogarused" - mis mulle lõpuks meeldis, ilmselt esimene eestikeelne, mis tõlgitud hästi. Ma kahtlustangi, et varasemad ei istunud just kohmaka tõlke pärast. Et ses mõttes on Martinil õigus - ilmselgelt tuleb Bukowskit inglise keeles lugeda. Noja "Hollywood" - see tuli läbi lugeda, et olla ikka hip, noh. Moevärk. Ajaa- "Pulp" on ka eestikeeles olemas ja ma ise pean seda parimaks tegelikult, väidetavalt Bukile endale meeldis samuti Pulp kõige rohkem mis ta on kirj. A Hollywoodis täpselt käis mulle kah pinda, et mingid imelikud pseudonüümid olid ja tõlge oli kahtlane, ma arvan. Pea valutas juba eestikeelsetest roppustest, mis tõlkija oma fantaasia piirides välja mõelnud oli. Filmi ma näinud pole, kunagi oli vabtsee kadunud, kui üks sõps tahtis a nüüd on olemas jälle ja eks lähiajal saab vaadataud.

DASHIELL HAMMETT Daini suguvõsa needus

Hammeti "Punane lõikus" oli üks paremaid raamatuid, eelmine aasta mida lugesin. Niiet üsna hea meel oli, kui üks hommik ärkasin, teadmisega, et terve päev olen ilusasti kodus ja loen mõnusasti uut Hammetit. Noh, inimene mõtleb, jumal juhib - ei läinudki palju aega, nii umbes tund või nii, kui ma ennast avastasin hoopis kuskil linna ääres, taarapunkti luugi ääres tühje õllepudeleid kastidest välja tõstmas, kerget vihma ka veel sabistas krae vahele õrnalt. Nojah noh. Kets helistas ju ja kutsus oma maale chillima. A ennem oli see taaraäraandmispeatus. Algul ma kusjuures jäin nagu oma masterplanile kindlaks - et loen kodus a siis hel tagasi ja uurisin täpsemat kava, mis seal maal plaanis on ja jutt jäi , et õlut ei joo ( noh, väike nali vist oli see, aga ma ei pahanda) ja saab raamatut lugeda küll. See variant sobis mulle väga hästi. Tavaliselt ma raamatuga ringi ei käi a seekord tegin erandi ja täitsagi sai rahus lugeda mõnusasti. Esimese osa raamatust saingi Ketsi palkmaja teisel korrusel läbi - no nii raju gängsterite ja korruptsiooni möllu seekord ei olnud, kui Punases Lõikuses ( kahjuks, ehkki peategelane - Kontinentaalse Dektetiivibüroo ilma nimeta hardboiled uurija oli sama ) . Oli hoopis selline film-noirilik krimka, kolmes osas, igas osas mingi eri möll a kokkuvõtteks kõik ikka nagu üks jutt. Kusjuures, harva juhtub aga ma aimasin ära, kes segaduste taga oli.

DASHIELL HAMMET Punane Lõikus

Peale Sitsiilia maffia ajalugu oli väga hea kätte võtta ameerika kirjaniku Dahiell Hammeti "Punane lõikus" mis sobivalt käsitles maffiateemat USA kuiva seaduse aegu. Eks seda teost on kiidetud ka ning valitud lausa XX sajandi ameerika 100 parema raamatu sekka, olen nõus. Tõesti väga hea, küüniline, film noiri meeleoludega lugu. Et siis peategelane töötab ühes detektiivibüroos ja saabub ühte korrumpeerunud väikelinna ühele kokkusaamisele - paraku inimene kellega ta kokku peab saama tapetakse ja kutt, kelle nime terve romaani ajal ei avalda Dashiell, tõmmatakse kas just vastu tema enda tahtmist aga siiski sügavalt sinna kohaliku salaviinavedajate maffia, müüdavate politsinike ja linna suurmagnaatide tegemistesse. Ei puudu ka rikas vampprostituut ja üldse kõik on tipptasemel soparaamatu moodi. Mida mina peangi kirjanduseks. Esmatrükk 1929!

KURT VONNEGUT Hookuspookus

Algus oli suht segane ajalugu aga peale paari esimest peatükki hakkas asi paika loksuma. Eugene Debts Hartke nimelise tegelase elulugu on see raamat, autobiograafia. Eugen oli Vietnami sõja veteran kes peale sõda töötas kolledzhiõpetajana ja vanglaõpetajana ja siis hiljem raamatut kirjutades oli juba vang sama kolledzi ruumides - kool oli hiljem raamatu lõpus juba vangimajaks ehitatud. Vonnnegut nagu Vonnegut ikka ütlen ma - lipsas läbi vihjeid teistele raamatutele ja tegelastele, ei puudunud Kilgore Trouti ulmelugu pornoajakirjast "Must Padrunivöö". Nagu ma aru saan , siis Vonnegut kirjutabki nii, et hakkab ühe asjaga peale aga sealt seda asja kirjeldades haakub mingi muu teema mida Kurt muheledes kohe jätkab ja kunagi hiljem, lehekülgede pärast tuleb jälle alustatud asja juurde tagasi, selline kihiline kirjutamisstiil, omapärane ja huvitav on ta. Muidugi see ka on mu nõrkus , et ta lühikesed sutsud teeb. A siiski midagi nagu jäi puudu või oli kerge virvendus sees, pärast lugesin üht arvustust kus tõlge tehti täiesti maatasa ja õigusega ka tegelikult. Loodan siiski, et Vonneguti avaldamist jätkatakse ja see tõlkija leiab vast mõne muu töö.

JEFF SMITH Bone

Alguses ma seda Bone umbusuga vaatasin, et mingid mumpsud on. Kahtlane tundus. Noh, nüüd käisin poole lugemise pealt oma raamaturiiulis vaatamas kas senise aukohal olevale Tolkieni Sõrmuste isanda kõrvale ikka mahub. Sinna ta sobib ka nii temaatikalt kui ka paksuselt. Ikkagi mingi 1300 ja ülegi lehekülgi. Fantastiline töö ikka mr. Jeff Smithi poolt. Ei kujutagi ette mitu aastat see kõik tal kokku võttis joonistamine ja puha aga tänu jumalale tõesti, et valmis sai. Kõik ühtede kaante vahel, mumpsud! Tegelt olid need "mumpsud" bone-d , Fone Bone, Phoney Bone ja Smiley bone kes olid oma bonevillest sunnitud lahkuma sest va Phoney keeras seal mingi käki kokku ja siis nad sattusid orgu kus kohtusid tegelastega nagu noor ja kaunis tütarlaps Thorn ja tema vanaema ( ülikõva karakter muuseas) ja rott-elukatega ja draakonitega ja tavaliste külainimestega ja üldse tegelikult on see koomiks suurem kui elu, kes koomikseid armastab , ausalt, proovige! Panen siia ka ühe lk. scanni , see on see moment kui Fone Bone draakonit kohtab, draakon nagu küsib suitsu peale tuld. Tegelt on koomiks must-valge , see on sellepärast värviline, et on võetud 10 - juubeli special editionist.

ROBERT LUDLUM Bourne'i identiteet

07.06.2006 - täpselt kuu aega võttis selle tellise läbilugemine. Oeh! Ei ole minu tassike teed Ludlum. Liiga palju tegelasi, spioone ja salaorganisatsioone. Omaarust võtsin veel kõige kergema asja ette või vähemalt ühe tuntuimast tänu Hollywoodi filmile ma usun, aga kahjuks pettusin. Hea põnevik peaks ikka kutsuma lugema ja näiteks Dan Brown tegi seda - pakkus meelelahutust lihtsat aga Ludlum on keeruline tegelt siiski. CIA ja eri riikide valitsused ja korruptsioon ning ülemõistuse on minu jaoks kuidas ikka valitsustel on niipalju eriti salajasi toimikuid üle maailma ja agente ka. Lugu oli siis ühest mehest kellele tehti tapmiskatse kusagil Prantsusmaa ligidal merel väikse pargase peal, mees sai haavata ja kukkus üle parda ja kui kalurid kuti ära päästsid , selgus kohaliku joodikarsti juures, et tal pole mälu enam. A saladuslikult olid alles superspiooni oskused - noja siis nämmutati sitaks kaua selle "oi kes ma olen" teemaga, et juba ebahuvitav hakkas. Ok . Mingi 200 lehekülje peal juba hakkas selguma, et ju ta tähtis vend on ja kuidagi kohe hakati teda taga ajama ja tapmiskatseid tulema ja siis oli mingi minuarust eriti nõrk armastusliin ka veel sees kellegi suvalt hotellis tagaajamise käigus kokkupõrgatud naisega. Kutt siis ajabki oma "identeeti" taga ja kuna mäng hakkas käima üle minu mõistuse kõrgelt siis aru ma eriti ei saanud kes teda taga ajasid ja kuhu poolele nad kuulusid, põhikaigast veeti igatahes Carlosega - kes siis olevat maailma kõige ohtlikum palgamõrvar. Ei teagi, vaatan vast selle USA filmi ära, ehk seal variandis on selgem mis ja kes.

STEVE NILES/BEN TEMPLESMITH Criminal Macabre

Ben Templesmithi joonistusstiil on ikka midagi päris erilist. Nagu väikseid maalid on lehekülgedel olevad paneelid, kunstinäitus selline. Väga omapärane ja huvitav. Kohati meenutas mingi Poola noorteraamatu illustratsioone ähmaselt mida nooruses sai loetud. Autostopist oli see Poola rams veel ja päris hea, kahjuks pealkiri ei meenu. Criminal Macabre muidugi ei ole autostopist vaid hoopis detektiiv Cal MacDonaldi ühest juurdlusest. Ebatavalisest sellisest, sest Calil on see õnnetus, et ta näeb ja suhtleb selliste tegelastega nagu ghoulid, vampiirid , libahundid jms. Selline üksik Mulder, kes ainult ei ole nii korralik nagu x-filesi mees, ei ei vastupidi. Joob nagu Bukowski oma parimatel päevadel ja kasutab tsenseerimata sõnavara Raymond Chandleri dektetiivromaanide kangelaste stiilis. Criminal Macabre alguses ta läheb üht vampiiri baari vahistama , kuid see paneb plagama teda nähes, siiski vanakoolimehena Cal napsab talt rahakoti ja seal vahel on üks paber aadressiga...kuhu Cal joonelt suundub ja nagu ta ise ütles..."that was a first in a long series of bad moves" . Criminal macabre kohta on öeldud iseloomustuseks , et Max Payne vs. Underworld - nii on tõepoolest pluss Ben Templesmithi kunst ma rõhutaks!

FRANK MILLER Hardboiled

Ojeah, ma olin ikka väga -väga kaua oodanud, et seda koomiksit lugeda. Vahepeal oli ta pikalt out-of-print a peale Sin City teemat vist otsustati uustrükk teha ja saingi. Mis ma oskan öelda, hullumeelne kunstnikutöö artistilt nimega Geof Darrow. USA metropol tulevikus üles joonistatud ja millised detailid...Lugu ise on 3 vihikust koosnev ja ühest küborgist kes jookseb amokki aeg-ajalt. Peale esimest vihikut, kus küborg esimest korda segi pöörab ja ta arstide poolt jälle normaalseks kodanikuks ( my name is...NIXON....and...I...am....tax...collector) vormitakse läheb ikkagi täiesti käest ära ja kuni lõpuni. Meeldiv apokalüptiline Sci-Fi, lugu ise vast mitte, tavaline selline aga just joonistused! U-S-K-U-M-A-T-U!

DAN BROWN Pettepunkt

Juba siis kui ma raamatu esimest korda lahti lõin, tundsin kohe, et järjekordne Dan Browni page-turner alt ei vea, ilmselt jagub põnevust ja haaravaid seiklusi ka seekord ja õigus oligi. Mingi 2,5 päeva võttis aega need 500 lehekülge ja õhtul kui lugema hakkasid napilt käest ära panna ei tahtnud, aga mis sa teed kui tööpäev on ees. Igatahes jäin väga rahule, eesmärk oli just see - easy ja arusaadav põnevus ja minu tabelis saab Pettepunkt kolmanda koha Browni seniloetust. Da Vinci Kood ja Inglid ja Kangelased on aint eespool. Sisust ka, et mul meelest ei läheks - USA Presidendivalimised ukse ees, leitakse meteoriit ja NASA, ja mingi luureorganisatsioon NASA vastane ja senaatori tütar ja mereteadlane ja antartika ja DELTA eriti vihaste tapjate jõuk...siuke möll käib. Peaks mõne Ludlumi või Clancy ette võtma , räägitakse, et Brown olevat vaese mehe Ludlum, eks vaatame. Igatahes väga super ajaviiteks ja absoluutselt mõnus oli lugeda.