Brian K Vaughan/Pia Carrera - Y The last man

60 numbrit ilmus seda post apo seiklussarja. Kirjutajaks ameerika kutt ja joonistas üles kanadalanna. Hästi joonistatud, muidu mai salli eriti naiste loodud koomiksikunsti aga Pia Garrera stiil oli mõnusalt realistlik. Sisu poolest  kah täitsa okei - oli  seksi, actionit, kurbust, huumorit, eriti ägedad olid vihikute lõpu cliffhangerid, mida esines palju ja tõesti need olid head. Kujutan ette, kuidas fännid küüsi närisid kogu selle viie aasta ilmumisaja jooksul, oodates järgmist osa. No vbla lõpus läks veidi käest ära ja keeruliseks, aga kuni kaheksanda TPBni oli korralikult põnev kogu aeg. Brian on tuntud veel, kui teleseriaali "Lost" üks stsenaristidest, niiet  täitsa läks vaatamisplaani see TV sari, tundub, et mees oskab küll lugusi jutustada. Lugedes tekkis veel selline mõte, et juhul, kui keegi algaja koomiksihuviline peaks küsima miskit soovitust, siis Y the last men oleks vast hea valik küll alustuseks, või mis? Lugu, kus peategelaseks üks siuke natuke luuserlik Washingtonis elav tüüp Yorrick Brown,  kellel on kodustatud ahv nimega Ampersand ja kes  alguses valmistab oma korteris lihtsaid kiirnuudleid, kuna kõik oma raha on tüüp just kihlasõrmuse alla pannud - pruut on tal muidu hetkel Austraalias matkamas - aga siis selgub, et  miski salapärane viiruslik katk on maailmas lahti läinud, mille tõttu Yorick ja tema ahvipärdik on ainsad meessoo esindajad, kes ellu jäänud, naisi viirus ei puudutanud...ja seiklus algab.

Rick Veitch - Can't Get No

Ka see koomiks oli "500 essential comics" raamatus olemas ning peab tunnistama, et midagi lugemis/vaatamisväärset on alati olnud sealsetes koomiksisoovitustes. Seekord rohkem just vaatamisväärset , sest nagu hoiatati, ebatavaline on "Can't get no" sellepoolest, et siin puuduvad tegelaste omavahelist teksti edastavad  jutumullid. Päris "wordless" siiski polnud - leidus paneelidel miski narratiiv aga see tekst jäi mulle suht segaseks, vahepeal sai lugeda juba vanakreeka filosoofiat. Lugu oli ka ilma narratiivi süvitsi süübimata arusaadav ja jälgitav. Peategelaseks on üks tüüp, kes on  "täiesti permanentsete markerite" firma omanik, kõik oli äge ja ilus kuniks ükspäev esitati kompaniile hagi seoses graffity levimisega igalpool, millede tegemiseks neid supermarkereid kasutati ja mida võimatu maha saada ehitistelt, niiet  firma aktsiad langesid sel hagipäeval kolinal nulli. Noh, peategelane läheb siis õhtul ühte kõrtsi, tõmbab nina täis ja maabub sealtsamast baarist landitud kahe boheemlasliku tsiki korterisse, kus ta peatselt peale ganjasuitsetamist  konkreetselt ära kukub. Aga tsikid mitte, nood märkavad kahte markeripliiatsiotsa tüübi taskust paistmas ja arvavad pilves peaga, et on pull mõte tüüp tribalimustreid täis sodida, pealaest jalatallani...meenutame siinkohas, et tegu oli ultimate eemaldamatu permanentsete vildikatega. Noja ärgates siis tüüp veel kuidagi proovib mingi puudriga makeuppi teha, et ühele ärikohtumisele jõuda aga kus sa saad, maha pudeneb see krohv ning ning siis lööb pmtselt käega oma uuele olukorrale ja alustab trippimist tänapäeva Usas - sealhulgas  satub  nägema kaksiktornide rünnakut, jõuab kuskile salareivile ja igast muid seiklusi. Eks see 9/11 kujutamine vast oli, mis koomiksikriitikutele väga meeldis, tõesti, kiita on see raamat saanud väga. Mulle endale jättis sellise, noh, okei, mulje. Ka formaadilt eristus, raamat on  ristkülikukujuline  ning  kes jagab matsu siis on ka see ehk eraldi esiletoomist väärt, et ilmus kirjastus Vertigo labeli all,  sellist tõsisema tooniga indiet see kirjastus harva ilmutab. 

Warren Ellis/Colleen Doran - Orbiter

Maal on kosmoselennud juba pikemat aega soikus, viimasest stardist on aastakümme juba möödas kui äkki maabub  mahajäetud ja slummistunud Kennedy nimelise kosmosekeskuse territooriumile ammuilma teadmata kadunuks kuulutatud kosmosesüstik "Venture"! Egas midagi, parimad spetsialistid komandeeritakse  uurima kiiresti teemat. Kuidas üldse on võimalik, et 10 aastat hiljem nii lambist tullakse Maale tagasi, 7 liikmelisest meeskonnast ainult kapten järgi ( kellega hakkab tegelema parim kosmosepsüholoog ), maabumisratta küljest avastatakse Marsi päritolu liiva ( pmtselt on võimatu Marsil maandumine selle süstikumudeli puhul, nuputamist füüsikule) ning kogu laeva katab orgaaniline nahast kiht ( ! ). Salapära ning küsimusi jagub. Kiitvaid arvustusi jagus kah suht palju  sellele natsa üle sajaleheküljelisele Warren Ellise kirjutatud ja naiskunstniku Colleen Dorani joonistatud koomiksile internetis - näiteks see kena arvustus ja eestikeeleski leidus rada7 koomiksithreadis kiitev iseloomustus kasutajalt Rene13 - Minu jaoks on Ellise põhitrump kosmoselaevaulme ja "Orbiter'is" kõik ühe salapäraselt kaduma läinud süstiku ümber keerlebki. Sissejuhatus on kena puändiga, algab nagu oleks tegemist mingisguse post-ap värgiga aga siis sõidab tänapäev sisse.  Siiski Goodreadsis on keskmine hinne üle kolme poole ja olen  ise ka seda meelt, et umbes sinnakanti  hinne ongi õiglane. Vanakoolikas, tekstilt vbla isegi natsa liiga hard sci - fi ( see on miinuseks mu silmis). Joonistatud korralikult aga mitte midagi väga erilist. Ellisel on veel kosmoseulmet - Ocean ja  Switchblade Honey on suht samasugused - vanakoolikosmos koos  enam-vähem korraliku storyga  aga mitte miskit väga raputavat ei maksa loota : )

Brian Wood - Northlanders

Loomingu Raamatukogu Islandi saagad läbi oli kerge viikingiduhh sees - vaikselt hakkasin juba meenutama, et mis tolle sinise kaane ja viikingilaeva pildiga kunagi eestikeeles ilmunud Erik Punase Gröönimaa avastamisest  pajatava raamatu pealkiri võis olla? Aga siis  tuli raamaturiiuli ees seistes meelde tõsiasi, et Northlanders on ju lõpuni lugemata!!! Võibolla ootaski seda õiget momenti see kirjastus Vertigo poolt väljaantud sari. Kokku ilmus 50 numbrit, mis siis TPB ( trade paperback ) -dega mõõtes teeb kuus köidet lugemist. Oleks vist rohkemgi a miskipärast Vertigo känseldas ära sarja. Ei tea, mu arust oleks võinud veel tulla vabalt mõni lugu. Brian Wood  ise suht optimistlikult võttis seda lõpetamist, öeldes ühes intekas, et 50 numbrit on kõva tulemus ja tema on rahul. New Yorgi kutt ta ise ja üsna põhjalik vend - ei pidanud paljuks spetsiaalselt Islandil elada mõni aeg ja lausa aasta oli võtnud spets ajalookursuse omale viikingite ajastu kohta. Seda oli aru ka saada, et mütsiga lööma ei ole hakatud  -  koomiksis oli autentsetest Islandi saagadest pärit  tsitaate  ja isegi Tallinn oli ära mainitud ühes loos! Alguses lugema hakates ja teise TPB kallale asudes  oli tegelt üllatus  päris suur, kui selgus et see Northlandersi sari  koosneb  eraldi  lugudest, ma harjunud, et kui siuke suurem sari on, siis üks suur lugu kokku kõik kokku  a seekord olid kõik kuus köidet  eraldi iseseisvad  ja vahest üldse paarinumbrised lühilood. Samas oligi huvitavam, eri kohad ja riigid  kus sündmused toimusid, ega viikingid  päris suurel territooriumil terroriseerisid ja möllasid - isegi Venemaal, Volga kallastel olevatesse küladesse ulatusid nende vallutusretked tuleb välja. Lisaks erinevatele lugudele olid ka kunstnikud erinevad, mõned kõvemad, mõned lahjemad a üldpildis läbivalt  ma ütleks  akvarellilikud toonid valitsesid. Paber aind oli niru, ei tea mis see Vertigo koonerdama on hakanud, selline matt paber, fuu. Brian Woodi kohta veel peab ütlema, et ta tegelt hoopis  kõva indiemees ( isegi indiekoomiksi kuningaks tituleeritud). Local ja  Demo kõige kuulsamad indieasjad tal. Vertigo kirjastusele on ta kirjutanud veel ühe deep runniga actionlikuma sarja DMZ  - toda ilmus 70 osa ja seal tegevus NY Manhattani saarel toimub, lähitulevikus, suht solid lugemine seegi. No ja see ka vast tore teada, et ta respektaabli videomängude firma Rockstars tiimis on aidanud  kujundada selliseid mänguhitte nagu GTA:Vice City, Max Payne, Manhunt ja teisigi. Üks uus koomiksisari on ka käimas tal praegu,, mis tundub, et on okei -  The Massive  ( see aasta märtsis ilmus just esimene TPB ).

Paul Pope - Heavy Liquid

Seda koomiksit kirjastuselt Vertigo olen tahtnud lugeda enam-vähem alates sellest ajast kui esmatrükk ilmavalgust nägi, ehk üle kümne aasta tagasi. Noh, eelmine nädal sai läbi :). Nii kusjuures veel, et ühe lugemisega, muidu tavaliselt  mölutan koomiksitega, nagu vana hipi võin mõnda lehekülge tundide kaupa tudeerida aga see siin läks leheküljepöörajana, Aga olgem ausad - oli ka selline intensiivne trall ja tagaajamine mida harva kohanud olen. Ei jäänud alla mõnele Hollywoodi pingelisele tagaajamisfilmile kõik see  action mis kujutatud. Kõik kiidung mis välismaistes arvustustes Paul Pope-le, kui underground koomiksigeeniusele on õigesti öeldud  ja kirjutan alla. Häid võrdlusi on ka leiutatud Heavy Liquidi kohta, näiteks sellised - "nagu William Gibson ( küberpungi isa )  piltides", "Snatchi ja Trainspottingu poeg",  zanrimääratluseks on pakutud cyberpunk-noir jne. Oh, oskaks ise ka nii häid võrdlusi tuua aga oma sõnadega ütleks, et minu jaoks oli väärtuseks see, et oli põnev, omapäraselt kunstilise stiiliga joonistatud ( ühed pätid seal kandsid picassolikke maske näiteks ja üldiselt  ekspressionistlikus toonides paneelid ),  kaasahaarav, parajalt muheda  paksusega ( pea 300 lk )  väärt lugemiselamus!