Brian K. Vaughan/Tony Harris - Ex Machina

"Ex Machina" ilmus USA  suure kommertskirjastuse DC Comics tütarharu Wildstorm märgi all 2004 - 2010 ning kokku kestis see sari 50 numbrit + mõned ekstra lisad. Kirjutas EM käsikirja tuntud ja auhinnatud  Brian K Vaughan ( kaks lehekülge  #40ndas on autoriks märgitud Garth Ennis ) ning joonistas üles Tony Harris. Just kunstipool oligi eelkõige, mis meeldis ja pani lugema/vaatama. Selline realistlik joonistusstiil kehtis - New York põhitegevuskohaks, selle linna visuaalne kujutamine on mul ka filmides üks lemmikutest läbi aegade olnud. "Ex Machina" põhitegelaseks on nooremapoolne NY linnapea Mitchell Hundred, kes tegelt oli veel mõned aastad tagasi tavaline jõeinsener aga näppis ühe silla juures patrullis olles ühte kahtlast agregraati, sai säraka kirja ja ühes selle särakaga ka omandas supervõime igasuguste masinate "mõtteid" lugeda  ja neid oma tahtele allutada. A nii umbes kolmeaastase superkangelase karjääri lõpuks läks Mitchell hoopis poliitikasse, valiti linnapeaks ja ühtlasi uue ametiga seoses andis lubaduse, et enam iialgi oma supervõimeid ei kasuta. Ja ongi ülesehitatud nii, et iga storyarki alguses on mõned leheküljed varasemast ajast flashbäkke ja siis tagasi tänapäeva, kus läheb enamasti hoopis poliitikategemiseks erinevate probleemide lahendamisel. Kohati oli nagu meh aga samas jälle oli  täitsagi põnev ja nagu ma esile tõin - joonistusstiil hoidis kinni kõik need 50 osa. Arvustustes anti hindeks enamasti sinna nelja kanti, viiepallisüsteemis ja ega olen nõus, ongi täitsa loetav kraam aga mitte enamat ( kas ongi vaja, et alati oleks the best stuff  ? ). 9/11 teema oli ka siin sees peenelt - nimelt  ameeriklaste lohutuseks jäi üks torn siiski  püsti Vaughani versioonis.

  

Ed Brubaker/Sean Phillips - Sleeper

Sleeper on mul üks läbi aegade lemmiksarju koomiksimaailmas. Ainuke sari, mis cbr failidena kunagi täielikult sai arvutiekraanilt loetud. Kannatas lugeda küll aga süda ei andnud rahu ja ostsin ikka TB paberivariandi ka ja lugesin  veelkord üle. Lugu ennast nii hästi ei mäletanudki ja nii oli jälle põnevust täie raha eest. Lugu muidu läheb võrreldes eeloo Point Breakiga sügavamaks ja on selline topeltagentide noir olemuselt. Nojah, peategelasteks juhtumisi on Wildstormi koomiksiuniversumi  tegelased ehk siis superkangelased. Aga siin on žanriuuenduslik lähenemine ja väga väga palju on kiitust saanud see sari üle maailma tõsisemate koomiksihuviliste poolt. Õigusega. Sellest sarjast hakkas ka arenema suurepärane koostöö (  mis kestab siiamaani  ) koomiksikirjutaja Ed Brubakeri ja kunstniku Sean Phillipsi vahel. Sean  Phillips hea valik ja ta on siin stiilselt  paneelidega mänginud, ebatraditsiooniliselt on need asetatud lehekülgedele  aga samas ei kao sul rütm ära. Filmiadaptsiooniga on hetkel asjalood sealmaal, et Sam Raimi ja Tom Cruise on nimed, mis Wikipedia annab aga sealsamas on ära toodud ka Brubakeri kommentaar, et see olla viies katse filmiks teha asja. Elame - näeme. Omavahel öeldes võiks mingid teised nimed selle ette võtta küll. Viimane uudis oli see, et märtsis ilmus 720 lk Sleeperi oversized hardcover versioon  - ahh, kui ma oleks mõned kuud kannataund aga ei teadnud ju.

                        

Ed Brubaker/Colin Wilson - Point Blank

See on ühe mu kõigi aegade lemmikkoomiksisarja "Sleeper" eellugu. USA kirjastus Wildstorm on mulle teada, kui põhiliselt oma superkangelaste universumite  seeriate  ning  kassafilmide ja arvutimängude baasil loodud koomiksilugude kirjastajana. Eriti huvitav ei tundu, onju. Aga peale Alan Moore Watchmani ilmumist on superkangelastega koomiksimaailmas asjad hoopis teistmoodi, kui arvata võib. Siingi ei ole see supervärk niiväga oluline, rohkem on nagu urban-noir-crime lugu see. Goodreadsis toob üks tüüp võrdluse Memento-filmiga ja see on hästi võrreldud. Nojah, 1967 aasta John Boormani filmiga ka, mis kannab sama pealkirja a toda ma pole näinud ( watchlistis )."Violent little Möbius strip" iseloomustab järelsõnas Ed seda koomiksit ja selgitab, et mitte seda kuulsat prantsuse koomiksikunstnikku ei pea ta silmas vaid just originaalpõhimõtet - Möbiuse linti. Kiidaks ka kunstnikutööd - Colin Wilsoni stiil meenutas mulle meie oma Edgar Valteri raamatuillustratsioone, niiet ses mõttes väga meeldis.