Sel päeval, kui Patti Tallinnas esines, istusime Kolbaga ühes Tartu välikohvikus ning Kolp teadis lugu rääkida, et siis kui Patti Londonis tuuril käis omalajal, esines ühes klubis Sex Pistols ja Patti läks ka vaatama oma ansambliga ning oli just sel hetkel saali sisenenud, kui Rotten jauras mikrisse, et "mis kuradi hobused...hobused...hobusesitt!" see siis käis Patti debüütalbumi pihta, mis inglise keeles kandis pealkirja "Horses". Ameerika pungiemmeks tituleeriti teda meie ajakirjanduses, seda maiteadnudki, et selline staatus tal. Raamatki ilmus kuidagi salaja mu jaoks aga niikui teada sain, siis tahtsin lugeda, sest see väga huvitav ajastu mu arust - 70ndate lõpp New Yorgis ja väga elevil olin. Jutuks olnud debüütplaat cd kujul oli ka valmis kuulamiseks, sama pildiga nagu raamatukaas kusjuures, mis nagu eeldas, et muusikast ja bändist tuleb rohkem juttu a võta näpust, plaadi sain masinasse lükata alles raamatu lõpus ja siis ka oli ainult pool lehekülge praktiliselt selle albumi kohta. A noh,huvitav oli ikka. Elati tüüpilist boheemielu, süüa pole, poisssõps teeb narkot ja müüb enda perset. Patti ise tundus ka suht ambient mutt - eriti meeldis, kuidas ta Pariisis Jim Morrisoni haual käis, see palverännak on endalgi ette võetud, äratundmist oli kõvasti tegelt, ka selle boheemielu koha pealt ( v.a perse müümine ). Chelsea hotelli valitsenud melust oli ägedaid kirjeldusi, ma varasemalt olen näinud tipprežhissööri Abel Ferrara dokfilmi "Chelsea on the rocks" sealsete elanike kohta. Väga teretulnud igatahes, et eestikeeles on avaldama hakatud ka alternatiivsemate muusikute/kunstnike biograafiaid. Kahjuks oli tõlge üsna puine kohati, leidus trükivigu, mõni täht oli puudu või üle, see kõik kiskus lugemiselamust alla. Aga kui Patti debüütplaati kuulasin lõpus, siis muutus ka mulje temast - täitsa äge hääl on tal ju ning youtube'i on üles pandud vinge 1976 aasta Rootsis toimunud kontsert, väikse eelintervjuuga!
Showing posts with label New York. Show all posts
Showing posts with label New York. Show all posts
Monday, February 02, 2015
Saturday, December 20, 2014
Brian K. Vaughan/Tony Harris - Ex Machina
"Ex Machina" ilmus USA suure kommertskirjastuse DC Comics tütarharu Wildstorm märgi all 2004 - 2010 ning kokku kestis see sari 50 numbrit + mõned ekstra lisad. Kirjutas EM käsikirja tuntud ja auhinnatud Brian K Vaughan ( kaks lehekülge #40ndas on autoriks märgitud Garth Ennis ) ning joonistas üles Tony Harris. Just kunstipool oligi eelkõige, mis meeldis ja pani lugema/vaatama. Selline realistlik joonistusstiil kehtis - New York põhitegevuskohaks, selle linna visuaalne kujutamine on mul ka filmides üks lemmikutest läbi aegade olnud. "Ex Machina" põhitegelaseks on nooremapoolne NY linnapea Mitchell Hundred, kes tegelt oli veel mõned aastad tagasi tavaline jõeinsener aga näppis ühe silla juures patrullis olles ühte kahtlast agregraati, sai säraka kirja ja ühes selle särakaga ka omandas supervõime igasuguste masinate "mõtteid" lugeda ja neid oma tahtele allutada. A nii umbes kolmeaastase superkangelase karjääri lõpuks läks Mitchell hoopis poliitikasse, valiti linnapeaks ja ühtlasi uue ametiga seoses andis lubaduse, et enam iialgi oma supervõimeid ei kasuta. Ja ongi ülesehitatud nii, et iga storyarki alguses on mõned leheküljed varasemast ajast flashbäkke ja siis tagasi tänapäeva, kus läheb enamasti hoopis poliitikategemiseks erinevate probleemide lahendamisel. Kohati oli nagu meh aga samas jälle oli täitsagi põnev ja nagu ma esile tõin - joonistusstiil hoidis kinni kõik need 50 osa. Arvustustes anti hindeks enamasti sinna nelja kanti, viiepallisüsteemis ja ega olen nõus, ongi täitsa loetav kraam aga mitte enamat ( kas ongi vaja, et alati oleks the best stuff ? ). 9/11 teema oli ka siin sees peenelt - nimelt ameeriklaste lohutuseks jäi üks torn siiski püsti Vaughani versioonis.
Subscribe to:
Posts (Atom)



