Sel päeval, kui Patti Tallinnas esines, istusime Kolbaga ühes Tartu välikohvikus ning Kolp teadis lugu rääkida, et siis kui Patti Londonis tuuril käis omalajal, esines ühes klubis Sex Pistols ja Patti läks ka vaatama oma ansambliga ning oli just sel hetkel saali sisenenud, kui Rotten jauras mikrisse, et "mis kuradi hobused...hobused...hobusesitt!" see siis käis Patti debüütalbumi pihta, mis inglise keeles kandis pealkirja "Horses". Ameerika pungiemmeks tituleeriti teda meie ajakirjanduses, seda maiteadnudki, et selline staatus tal. Raamatki ilmus kuidagi salaja mu jaoks aga niikui teada sain, siis tahtsin lugeda, sest see väga huvitav ajastu mu arust - 70ndate lõpp New Yorgis ja väga elevil olin. Jutuks olnud debüütplaat cd kujul oli ka valmis kuulamiseks, sama pildiga nagu raamatukaas kusjuures, mis nagu eeldas, et muusikast ja bändist tuleb rohkem juttu a võta näpust, plaadi sain masinasse lükata alles raamatu lõpus ja siis ka oli ainult pool lehekülge praktiliselt selle albumi kohta. A noh,huvitav oli ikka. Elati tüüpilist boheemielu, süüa pole, poisssõps teeb narkot ja müüb enda perset. Patti ise tundus ka suht ambient mutt - eriti meeldis, kuidas ta Pariisis Jim Morrisoni haual käis, see palverännak on endalgi ette võetud, äratundmist oli kõvasti tegelt, ka selle boheemielu koha pealt ( v.a perse müümine ). Chelsea hotelli valitsenud melust oli ägedaid kirjeldusi, ma varasemalt olen näinud tipprežhissööri Abel Ferrara dokfilmi "Chelsea on the rocks" sealsete elanike kohta. Väga teretulnud igatahes, et eestikeeles on avaldama hakatud ka alternatiivsemate muusikute/kunstnike biograafiaid. Kahjuks oli tõlge üsna puine kohati, leidus trükivigu, mõni täht oli puudu või üle, see kõik kiskus lugemiselamust alla. Aga kui Patti debüütplaati kuulasin lõpus, siis muutus ka mulje temast - täitsa äge hääl on tal ju ning youtube'i on üles pandud vinge 1976 aasta Rootsis toimunud kontsert, väikse eelintervjuuga!
