Showing posts with label boheemielu. Show all posts
Showing posts with label boheemielu. Show all posts

Tuesday, February 10, 2015

Rainer Jancis - Valgus tunneli lõpus

Metro Luminali kohta öeldust on läbi aastate meeldejäänud kõige eredamalt ühes Eesti Ekspressis? ilmunud arvustuses kirjutatu, et Metro Luminal on selline vana klassivenna või sõbraga, köögis istumise ja võtmise taustamuusika - jumal tänatud, mul on nii mitugi sõpra kellega taolist kuulamist orgunnida annab! Eks noorusajal oli Metro Luminali kaks kassetti pidevas rotatsiooonis, nii see mustatoonilise kestaga, kui spreyga kujundatud....sai supilinnas ühes squatkorteris elatud... Nüüd raamatut lugema hakates tuli välja, et üks mulle tundmatu plaat on uuemal ajalgi ilmunud - "Reboot"  - parem oleks kui oleks tundmatuks jäänudki, suht loodusõnnetus oli see. Rainer läbi raamatu propageeris küll oma ideed, et areng peab toimuma, teoorias oli ilus seda lugeda, praktikas kuulata mitte. Album "Sinus" oli  okei, eriti kui täpselt nonde peatükkideni jõudmisel, kuidas see plaat sündis, sai peale pandud, täitsa äge! Aga jah, ilma A.Vainola ja teiste tüüpideta pole minuarust enam Metro Luminaliga tegu, sry.  Raamat oli muidu väga huvitav algusest lõpuni. Ehe ja ausalt kirjapandud, sai igast asju teada - üks üllatavamaid oli näiteks see, et milline tegelikult superhitt "Isa tuli koju " mõte ja sisu oli. Metro Luminali eelkäijast, ansamblist "Ükskõik" ei teadnud ka, mõned lood on youtube kaudu kuulatavad!  Youtube'i sattusin muidu sellepärast, et raamatutekstis mainiti ära, et nii mitugi vanemat kontserti on olemas videosalvestustena, a neid ei ole sinna vist ikka üles laaditud, kahju...

                         

Monday, February 02, 2015

Patti Smith - Kõigest lapsed

Sel päeval, kui Patti Tallinnas esines, istusime Kolbaga ühes Tartu välikohvikus ning Kolp teadis lugu rääkida, et siis kui Patti Londonis tuuril käis omalajal, esines ühes klubis Sex Pistols ja Patti läks ka vaatama oma ansambliga ning oli just sel hetkel saali sisenenud, kui Rotten jauras mikrisse, et "mis kuradi hobused...hobused...hobusesitt!" see siis käis Patti debüütalbumi pihta, mis inglise keeles kandis pealkirja "Horses". Ameerika pungiemmeks tituleeriti teda meie ajakirjanduses, seda maiteadnudki, et selline staatus tal. Raamatki ilmus kuidagi salaja mu jaoks aga niikui teada sain, siis tahtsin lugeda, sest see väga huvitav ajastu mu arust - 70ndate lõpp New Yorgis ja väga elevil olin. Jutuks olnud  debüütplaat cd kujul oli ka valmis kuulamiseks, sama pildiga nagu raamatukaas kusjuures, mis nagu eeldas, et muusikast ja bändist tuleb rohkem juttu a võta näpust, plaadi sain masinasse lükata alles raamatu lõpus ja siis ka oli ainult pool lehekülge praktiliselt selle albumi kohta. A noh,huvitav oli ikka. Elati tüüpilist boheemielu, süüa pole, poisssõps teeb narkot ja müüb enda perset. Patti ise tundus ka suht ambient mutt - eriti meeldis, kuidas ta Pariisis Jim Morrisoni haual käis, see palverännak on endalgi ette võetud, äratundmist oli kõvasti tegelt, ka selle boheemielu koha pealt ( v.a perse müümine ). Chelsea hotelli valitsenud melust oli ägedaid kirjeldusi, ma varasemalt olen näinud tipprežhissööri  Abel Ferrara dokfilmi "Chelsea on the rocks" sealsete elanike kohta. Väga teretulnud igatahes, et eestikeeles on avaldama hakatud ka alternatiivsemate muusikute/kunstnike biograafiaid. Kahjuks oli tõlge üsna puine kohati, leidus trükivigu, mõni täht oli puudu või üle, see kõik kiskus lugemiselamust alla. Aga kui Patti debüütplaati kuulasin lõpus, siis muutus ka mulje temast  - täitsa äge hääl on tal ju ning  youtube'i on üles pandud vinge 1976 aasta Rootsis toimunud  kontsert, väikse eelintervjuuga!