Metro Luminali kohta öeldust on läbi aastate meeldejäänud kõige eredamalt ühes Eesti
Ekspressis? ilmunud arvustuses kirjutatu, et Metro Luminal on
selline vana klassivenna või sõbraga, köögis istumise ja võtmise
taustamuusika - jumal tänatud, mul on nii mitugi sõpra kellega taolist
kuulamist orgunnida annab! Eks noorusajal oli Metro Luminali kaks kassetti pidevas rotatsiooonis, nii see mustatoonilise kestaga, kui spreyga kujundatud....sai supilinnas ühes squatkorteris elatud... Nüüd raamatut lugema hakates tuli välja, et üks mulle tundmatu plaat on uuemal ajalgi ilmunud - "Reboot" - parem oleks kui oleks tundmatuks jäänudki, suht loodusõnnetus oli see. Rainer läbi raamatu propageeris küll oma ideed, et areng peab toimuma, teoorias oli ilus seda lugeda, praktikas kuulata mitte. Album "Sinus" oli okei, eriti kui täpselt nonde peatükkideni jõudmisel, kuidas see plaat sündis, sai peale pandud, täitsa äge! Aga jah, ilma A.Vainola ja teiste tüüpideta pole minuarust enam Metro Luminaliga tegu, sry. Raamat oli muidu väga huvitav algusest lõpuni. Ehe ja ausalt kirjapandud, sai igast asju teada - üks üllatavamaid oli näiteks see, et milline tegelikult superhitt "Isa tuli koju " mõte ja sisu oli. Metro Luminali eelkäijast, ansamblist "Ükskõik" ei teadnud ka, mõned lood on youtube kaudu kuulatavad! Youtube'i sattusin muidu sellepärast, et raamatutekstis mainiti ära, et nii mitugi vanemat kontserti on olemas videosalvestustena, a neid ei ole sinna vist ikka üles laaditud, kahju...
Showing posts with label Eesti. Show all posts
Showing posts with label Eesti. Show all posts
Tuesday, February 10, 2015
Monday, June 09, 2014
Margo Vaino, Jaak Urmet - Tühjad pihud : Gunnar Grapsi elu ja muusika
Ebatavalises formaadis raamat, suur ja paks selline, teeb isegi tavatellistele silmad ette. Mis tähendas, et voodis selili lugedes isegi natsa raske ja ebamugav oli käes hoida ramsi mingi aja möödudes. Samas raske käest ära panna ning lugemishoogu sattununa ei pannud tähelegi, kui käsi ära suri mingi hetk. Arvata oli, et võib huvitav olla aga, et kohe nii okeilt kirja pandud, see oli kl heameel tõdeda, eks seda raamatusse süvenemist soodustas veel lisaks muusika - kuna majas hakati renoveerimistöid tegema siis ehitusmüra vastumeetmeks suskasin plaadimängijasse lugemise ajal Eesti Kullafondi sarjas välja antud Gunnar Grapsi kolmikcd. Ja kui see klopsimine süvenes, siis lausa kõrvaklapid tuli kasutusele võtta. Muidu ma üldiselt lugemise ajal muusikat ei kuula aga selle raamatu taustaks oli kl lisadimensioon kohe. Vbla peaksi muuskikakirjanduse puhul ka edaspidi nii tegema. Eniveis, Gunnar Grapsi kontserditel ma ise olen paarile-kolmele sattunud kunagi, ükskord suht tatikana, mingi tasuta vabaõhukas Vanemuise kõrval parkalas, mäletan olin veel oma Ereliukas rattaga ja kui Gunnar esines ( oma punase kostüümi ja salliga ) siis keegi kommenteeris selja taga laval toimuvat: "no on ikka eputrilla". Malevas tema "Oo, Tõmmu naine" lugu muutus omamoodi hümniks ja veel on seoses Grapsi loominguga ägedaid momente meenutada baari Zavood algusaegadest, kui sõber Raivo jokki jäi, siis võis tavaliselt mingi hetk kuulda leti ees teda laulmas "Öö on oma mantli, üle ilma laotanud, mina oma rahakoti, ära kaotanud, rahakoti vahel oli tütarlapse pilt...kaob kõik, kõik kaob..." nii umbes kella kahe-kolme ajal suht hümn meil see oli. Muidu ise hindan tegelikult kõige enam Grapsi reggae ( tõstke sülti, tädi Maimu! ) ning bluusilugusi, tema paduheavy pole kunagi niiväga peale läinud. Leidsin Facebookist ka koha, kus rohkelt veel lisamaterjali, ehk siis pilte mis raamatu koostajatel olid välja jäänud, haruldasi.
Wednesday, November 20, 2013
Indrek Hargla - Süvahavva
Raamatu mitteametlikul esitlusel Tults ja Raivo koheselt tunnustavalt noogutasid teose esikaant nähes, et jaa, kõva teema. Mõlemad olid telesarja näinud ja Tults tähendas veel lisaks õige huvitava kommentaari, et "see polnud niisama sari, seda kohe ootasid!". Novat, andis kohe indu juurde ja lootust, et olgugi eestimaine, võib olla tegu täitsagi taheda tükiga. Nu eks isegi natsa hooplesin sõprade ees, et tunnen isiklikult autorit ja too on selline suht muhe tüüp. Viimasel Estconil oli teise päeva hommikul lahkesti nõus oma autoga Põlva poodi ja tagasi sõitma, poes minu mäletamist mööda toimus veel kerge diskussioon, mis õlle sobilik on ja üleüldse joodav. ( Siin raamatus on Saku Heleda propaganda näiteks konkreetselt ning õllejuttu jätkus raamatuesitlusel kauemaks, sest see esitlus toimuski ühes õllekas - 3 h happy hour, 1€ kann, Tartu kesklinnas, beat that! ). Estconil sai räägitud Harglaga veel natsa Stephen Kingi Lemmikloomasurnuaiast ja kui ta ütles, et sorry, see jäi pooleli, siis mõtlesin endamisi, et eri ülbe. Aga pean tunnistama, et põhjust oli ülbe olla kl, sest antud juhul tegi Süvahavva lugemiselamuse mõttes väga pikalt ameerikamaa kuulsusele ära. Kõik see, mida ma ootasin Kingilt - noh, et oleks selline kergelt loetav ja kaasahaarav õuduslugu, mida oleks võimalik öösel lugeda nii, et ei märkagi, kui hommik käes, oli Indreku raamatus täiesti olemas! "Rahvakirjanik" - nii kutsutakse teda ulmefändomis juba pikemalt aega, se tiitel tegelikult on mind eemal hoidnud tema loomingust aga edaspidi miks mitte, mulle väga meeldis ja Apteeker Melchiori sari on sihikul järgmisena.
![]() |
| Indrek Hargla ( foto : Tiina Sulg ) |
Saturday, March 02, 2013
FS - 100% fs
Eelmine raamat oli selline rõõmu ja heatuju-jutlustus, FS ehk siis Francois Serpent ( mis on pseudonüüm ) tõi ilusti hipipilvedest maapeale tänasesse Eestisse tagasi. Kuskilt lugesin, et väga sünge luulekogu on see. Nohh, ei olnd ju väga sünge, vahepeal on kerget naljagi minuarust visatud. Aga tumedad ja realistlikud toonid valitsesid enamus aega, sedan'd küll jah. Selline moodne Juhan Liiv - "pikkade käistega rahvusrõivad", see oli hea. Kõige rohkem meeldis, et nii mitmedki tumekitarrimussi bändid olid tekstides sees - The Sisters Of Mercy ( ofc ) ja üks trammijuht meenutas Joe Strummerit ühes tekstis talle ja teisigi muusikavihjeid leidus, üks ägedamaid, et kakskümmend aastat on kuulatud köögilaua taga Joy Divisioni. Indrek Ryytlele ja J.Roostele pühendatud värsid olid ka hoogsad ja tabavad andmised. Eesti Ekspressis on väike lugemine lisaks selle luulekogu ilmumise puhul- seal saab näha ka FS fotot, minuarust on ta mu koolivend, paar aastat vanem, Tartu 1 kk ja tegin ise ka koolist poppi kui Navigaator Pirx-i telekast näidati, selles mõttes oli siin väga palju teemasi, millest sain aru ja samastusin. Kvaliteet luulesari see Jumalikud Ilmutused, 36 nummer juba ja uuemad pidid kirjastajahärral Kivisildnikul uue kujundusega tulema, eks näis.
Sunday, February 03, 2013
Andrus Kivirähk - Lood
Ilus raamat, järjehoidjapaelaga ja puha. Illustratsioonidega! Päris ei saanud muidugi pihta, kas need on originaalillustratsioonid või ei ole, vanasti märgiti tiitellehele eraldi ära illustraator a siin on aind kujundaja ja pealkirjade fondi autorid kirjas. Vbla kujundaja Andres Rõhu on ühtlasi ka illusteerinud, suht robustsed ja vanaaegsete juturaamatute moodi, igatahes sobisid hästi kivirähuliku absurdistiiliga. Lugude osas ei oska laita, igalpool kriitikud heidavad mingeid lugude lõpetamatusi ette ja et ei ole arengut autoril ja et on Kivirähk nagu ikka. Mina ei tea, pole kriitik, raamat meeldis esiteks juba kujunduse poolest, siis tema üks leivanumbreid ehk muinasjuttude remiksid olid tase, lugejana ma ei nurise, eriti meeldisid kaks lugu mis sai köögis taburetil loetud, jube harva köögitaburetil istudes loen ja just see lugu, mis kartsin peakirja järgi otsustades, et ei meeldi - "Gulliver" - oli üks neist taburetilugudest mis istus vaat, et kõige rohkem. Seal loos oli äge, et üks tegelane sai Austraalias elades papagoisid vaadata puu otsas, pmtselt säästes loomaaia raha. No ja koer Laika muidugi, asjalik ning abivalmis kuts. Egas midagi, võtab, vaatab mis veel rahvakirjanikult lugemata on jäänud, kvaliteet on ilmselt garanteeritud.
Wednesday, January 30, 2013
Mihkel Mutt - Kooparahvas läheb ajalukku
Mihkel Muti raamatud olen enamus läbi lugenud, aind artiklitekogusi ja nüüd hiljuti väljaantud mammutmemuaare mitte. Niiet suur heameel oli aastalõpus ilmunud uue raamatu üle. Normaalne tellis ka veel, eelmised teosed ikka kordades õhemad. A ei olnd pöördvõrdeline seekord sisu tummisusega see paksus. Esimene pool 200 lk oli päris vaevaline - raamat käsitleb pikka ajavahemikku ja alguses on kuuekümnendad, mis ei olnud mu jaoks huvitav, paraku, ise ka imestasin, et mismõttes Mutt ei meeldi - nagu vahepeal nagu oli seda irooniat ja lahedaid sõnu ning väljendeid aga vähe. Jürgen Rooste arutles klassikaraadio lühisaates "Uus raamat" et tema arust Mutt "hoidis" oma tegelasi seekord, oli empaatilisem, kui teistes ramsides. Võib-olla tõesti - enda isiklik lemmik on muidu "Pingviin ja Raisakass" Mutilt , seal ei hoitud ja "pandi" väga hästi, liikuvate piltide austajana meeldis väga ka P&R põhjal tehtud telefilm "1991". Okei, aga lõpuks kooparahva tegevus poole peal jõudis 80ndatesse ja siis läks oluliselt paremaks, eks oli tuttavam taust kah mulle. Kuigi ilmselgelt oleks kõik see nauditavam, kui ma teaksin, kes seal need prototüübid olid - ma siiski kaks generatsiooni taga, Mart Juurel muidugi oli lihtne ära tunda ja ütles oma "Kirjandusministeeriumi" saatevestluses, et raske käest pannagi teost. Kuku klubi tundsin ofc ära aga tõesti vist aind ühe isikunime suutsin tuvastada ja seegi oli episoodiline kõrvaltegelane. Aga jah, teises pooles oli seda mutilikku vaimukust juba rohkem ja tuli täitsa nostalgia peale, okei, ma ei käinud Kukus aga Tartu analoog Püssirohukeldri külglöövi ja Illegaardi algusaegade kujul meenus eredalt. Tartu omadest väga keegi ajalukku vist ei läinud, on üldse keegi Illegaardi ja Püssirohukeldri külglöövi aegu kirja pannud? Kivastik ehk?
![]() |
| Mihkel Mutt |
Saturday, December 01, 2012
Peeter Sauter Damoklese mõõk ja leivanuga
Et siis ongi mu Eesti lemmikkirjanik poeediks hakanud? Ei noh, eks ta ise teab ja ise ka nüüd tegelikult lugejana esimesest võõristusest olen üle saanud ja väidan, et jumala hea liin on see luuleteema tal. See esimene kogu, ma aru saan tal ja tuleb järelsõnast välja, et mingeid tekste on veel, mis ei läinud sisse koostaja sõnul. Koostajaks on Jürgen Rooste, kelle poolt tore järelsõna kirjutatud sisse lõpus ja väljaandjaks Sven Kivisildniku tänapäeva väärtluulesari "Ji". Selles mõttes, et vast ei jää avaldamata ka need väljajäänud tekstid või jääbki Sauter vabavärsi peale - mulle sobib nii ja teisipidi. Ehkki tahaks just vanemaid tekste, sest "Märkmed..." oli kohati sünge ja morbiidne veitsa aga vbla ma kujutan endale ette. Damokles ses mõttes tunduvalt mõnusam lugeda ja tahaks veel. Suht okei tutvustuse leiab siit, mis on siis helifail 4.44 pikk - klassikaraadios Peeter Helme loeb mõne luuletuse ette seal, sellised lihtsamad. Keerulisemaid leidub ka aga neid peab vist natuke muukima, mina pidin.
Friday, November 30, 2012
Marko Mägi Maitsestatud kanad
Legendaarset pealinna luuletajat nägin just hiljuti kodulinnas poolteist nädalat tagasi kui silma jäi väike seltskond kes purjetas täies purjes Vanemuise mäest üles - M.M kõige ees ja poolik pomm näpus - kogu rühmitus kadus kirjanike maja uksest sisse lõpuks, kahjuks ei olnud mahti uurida, mis sorti üritusega tegu oli. Igatahes tundus M.M. vormis olevat. Enamasti tegelt ma olengi teda kohanud üsna kreenis olekus Tlnas, isiklikult teda ei tunne aga sõpru teal tean küll - nagu näiteks Rauli ja Tiinat, kes ka siin luulekogus ära mainitud, jei! Minuarust hakkas M.M superkuulsus luuletusest "Iraan ja Uraan", mis Eesti Ekspressis ära trükiti üks suvi, see oli ikka megapomm eesti luules ma ütlen. Samas on see suht geniaalne luuletus - on au ja õnn seda ka lives kogeda olnud , autori poolt esitatuna, kell viis hommikul umbes, autobussis mis sõitis tagasi Teenage Kicksi sariürituselt Läti pealinnast Riiast- see oli äge ettevõtmine, NLI Zõbin vist korraldas - nii, et buss tegi vahepeatuse Tartus ka ilusti ja sai kaasa sõita. Velbaum sõitis ja Sheltoni Valter sõitis ja K.O jpt. - võimas koosseis - no ja tagasituleku aeg Marko Mägi ronis sinna bussijuhi juurde trepile, haaras tolle bussiekskursioonimikri ja siis seal kügeles ning esitas "Iraan ja uraan". Hästi esitas. No ma panen siia tema luulekogu esitluselt liikuva ja rääkiva pildi, siis saab aru, kes veel ei tea kui võimsalt Marko oma luulet etleb. Ja kui on olemas 3d prill kodus käepärast, siis saab seda kõike ka 3d-s nautida, klikates siia! ( editing and cinematography by Marek Steiner )MARKO MÄGI & ZAHIR "ARMASTUS" from joe on Vimeo.
Tuesday, November 27, 2012
Peeter Sauter Märkmeid vaeste kirjanike majast
Algus oli soodne, olgu peale, et pooemivorm aga kuna ma tartlane siis vaatasin, et ohoo! siit tuleb mõnus sauterlik chill aga entusiasm kadus kolme lk pärast ja asemele tuli kurbus ja kuskil seal 14 lk kandis juba kerge masendus. Miks masendus - sest Sauter mul üks lemmikkirjanik olnud alates Indigo esmatrükist 90ndal aastal ja väga halb oli nüüd lugeda, et ei ole elu chill enam lemmikul. Täitsa ei tahtnudki jätkata lugemist, mitte, et halvasti kirjutatud vastupidi, väga hästi on kirja pandud meeleolud ning mõtted ja siis ikka võtsin kokku end. Aga väga hea, et läbi lugesin, eks aastad lähevad ja hea teada mis ees ootab. Kahju, et ei olnud võimalik minna Tartus Elektriteatrisse eelmise kuu lõpus, seal Manfred Vainokivi doku esikas toimus ja sellesama raamatu presentatsioon. Pilte ürituselt vaatasin - P.S. ise kohal oli ja pildi peal tundus ta ok olemiselt. Igatahes uus raamat on küll jube ilus väljanägemiselt, sisult on kah jubedalt liigagi aus. Film nagu ma aru saan tundub sama teema olema, tahaks näha väga.
Monday, November 26, 2012
Wimberg Wabastatud wärsid
Ai valusalt tehti see luulekogu maha Loomingus, muidugi eriti osavalt lõpulausega sealne Kriitik vabandab välja ennast ( tegelt vist ei vabandanud). Mulle isiklikult küll meeldis, no ma pole Loomingu tase ka. Meeldis juba kätte võtta raamat - raamatukujundus oli päris äge - siin netis ei saa vbla aru aga omapärane ja vaeva nähtud ( kujundaja Triinu Silla ). Sisu poolest oli lugemist ja elamusi pea terve kogu. Vbla nii umbes 7,5 luuletust ei olnud head. Lõbus lugeda ja ei olnud kõik ainult nali, kõvasti elulisi mõtteid ja tähelepanekuid ka, mida isegi vahest mõelnud. Üks eriarvamus siiski leidus - Kadri Bussovit ma ei paneks, ülejäänud - fine. Loomingu Kriitikuga olen ühes asjas nõus küll - "ebaortodoksse ortograafia" kasutamise vajalikkus, imelikk oli see lugeda kohatti. Ei harjund ära. Aga kuna mul pole etteantud tähemärkide kogust oma arvamuse väljaütlemiseks siis ei hakka pikalt ja sügavalt lahkama (kas peakski ) ja olen lihtsalt rahul ja kiidan laheda kogumiku eest. Kirjastus Pegasus on ka kvaliteetmärk tegelikult, ei tea miks nii hullult noriti seal Loomingus, tõenäoliselt puudub huumorisoon ma pakun sealsel Kriitikul.
Tuesday, May 08, 2007
PEETER SAUTER Vere jooks

Sauter mulle meeldib, no kellele ei meeldiks, onju. A raamatuid konkreetselt olen lugenud vist aind Indigot. Mitu korda. Kui Indigo ilmus omal ajal siis ma ise olin vabtsee EÕM-is, Peetri alevi ligidal ja kui tüdrukud linna läksid ükskord siis ma lasin spetsiaalselt tuua endale. Ütlesin, et vat selline väike sinine raamat peaks olema ilmunud, et kui raamatupood ette jääb tooge ära. Ülikõva! Vahepeal ostsin Luusi ka, aga seda ma lugenud pole. Seal peaks olema Indigo remake kerge ja siis veel midagi. ei tea miks ta mul lugemata on siin. No äkki ootab oma aega. Vahepeal muidugi niipalju kui Vikerkaartes või kuskil mujal asju on ilmunud siis need on ka läbi loetud. Anyway, see kõik on vana Sauter. Uus jutukogumik algas ka vanaviisi, no selline laadna kultuursete joodikute teema, ehkki esimeses jutus oli mingi homoteema sees, ma mõtlesin, et misasja? Tederi Onanistid algas ka räigelt ja nüüd Sauter ka miskipärast nii kirjutab. Tuju läks ära täitsa a jutu lõpp päästis. Järgmine lugu "Nuga" oli raju. Oi sa vana kurat kus Sauter on vihaseks läinud! Oli emotsioon. A ilusti kandis välja see lugu. Polanski maniakk Tenantist tuli meelde seoses selle kleiditeemaga. Igatahes kõva andmine! Ja siis oli vahepeal selliseid tavalisi lugusi, Jõulud ntx mul tuli tuttav ette. Pätt ja pihiisa ka , ma kindel pole kas ma olen varem lugenud, aga tundus tuttav, lõpus läks ülemõistuse rajuks Eesti kirjanduse kohta ( noh, Kivirähk oli ka vihane tegelt Ussisõnades, mingi sellised vaibid on üleval vist). Novat. Joonistused olid ka lisatud, tegelt on tal vist varasemates raamatutes ka illustratsioonid a ma ei teadnud, nüüd tean. Bukowski pealt maha vehitud vist a las olla pealegi. Äge raamat. Lisalugu tuli ka - detsembri Vikerkaarest, mis mul jaan saadik voodi kõrval vedeles, just Sauteri loo pärast ostetud ja seal oli Õnnepalu arvustus ka Vere jooksu kohta, kõik täpselt õige, samad mõtted mis mul lugedes.
Thursday, May 03, 2007
TÕNIS KAHU Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik.
Kui see raamat välja tuli jõulude aegu siis nii mõnedki sõbrad arvasid, et ei tea... et kas ikka viitsib Kahu targutusi ja tekstijazzi lugeda. A nüüd ma usun on virisejatel vist kõigil see riiulis olemas, kindel pole, a ntx Ketsil ma nägin oli täitsa laua peal ükskord. Tema tegelt ei virisenud, vbla aint hinna üle, kallis on see raamat küll. Ise laenasin raamatukogust, paistis nagu keegi poleks lugenud, 4 kuuud hiljem. Evoli arvustust lugesin ka ennem sewercidist, noh, Evol oli vihane vist ja heitis ette Tõnisele, et mees ei rocknrolli üldse ja otsib lugudest taga sõnumit , mitte, "et pohhui see sõnum, peaasi, et lugu töötab". No, mu arust Kahu alguses juba teeb selgeks , et see on tõesti väga isiklik ja subjektiivne raamat, niiet mõttetu on sõna võtta. Igatahes, mulle algusest kuni umbes pooleni tundus, et tüüpilised Kahu muusikaarvustused a siis kuskil poole peal läks väga mõnusaks. Sege see, et kutt on juba 40 ja see peaks olema selline iga , et mees on enda jaoks kõik ilusti ära mõtelnud ja iga sõna eest võib vastutada. Väga mõnus. Ja Dallase "Raj Kapoor" kohta kirjutatu meeldis kohe väga. Üks üllatuslugu oli ka seal mu jaoks - Sue Darlingu indiekogumiku pealt üks lugu. Tore raamat. Üldse minu arvamus on, et rohkem võiks olla raamatuid kus cd-plaat kaasas on - kehtib ka juturaamatute kohta. Thursday, April 26, 2007
LEO KUNNAS Sõdurjumala teener
Eskimo kõva häälega kiitis seda ühel järjekordsel Trashi sünnipäeval, Elevandis ja jätsin meelde. A raamatusse kiikasin alles nüüd ja niikui lahti lõin tuli meelde, et see on ju sama jutt, mis kunagi, kas mitte 1989 või nii Loomingus ilmus. Läbi mitme numbri. Vanaema juures lugesin veel - tal oli tellitud. Üldse kõik see lugemisteema on tänu vanaemale mul. Memmel oli väga hea raamatukogu ja Looming ja Sirp ja Teater Muusika Kino oli tellitud ja üldse. Väga mõnus, enamus Lingreni ramse ja Naksitrallid ja Üle linna Vinski jne jne. A see jutt, mis ma tookord Loomingust lugesin, oli juba rajum, eks ma olin vanem kah. Teemaks oli vanglaelu Kunnasel, Patarei eeluurimiskambrid. Väga realistlikult kirjeldatud ja eriti mulle jäi meelde "propiska" koht ja küsimused mis seal küsitakse. Kuidagi ma mäletasin lõppu aind teisiti või sain valesti aru - igatahes Sõdurjumala Teener sisaldab ka järge mingil moel sellele esimesele jutule ja kohe heameel oli , et teises osas selgus, mis seal Patarei-jutu peategelasega edasi sai. Igatahes, huvitav lugemine. Vihane teema ka ju ja kirja pandud hästi.Wednesday, April 25, 2007
NARRATIIVSUS PILTIDES Eesti '00 aastate autorikoomiks
No arvata oli, et see pidu heade raamatute osas otsa lõpeb - a et ikka niuke käkk nüüd ette juhtus, aiaiaia! No ikka väga halb oli. Martin, kes ise küll lugenud/vaadanud polnud arvas MSN-is, et Eesti probleem on see, et siin läheb igasugune sitt läbi. Nagu kriitikat üldse eriti ei eksisteeri. Vist on küll nii. Nojah, koomiks nagu mina seda tean ja mõistan on way valguseaastate kaugusel sellest arusaamisest mis siin pakuti. Fui! Samas just tänu Martinile, kes eelmine kuu uuris mu käest "Wanted" - koomiksi kohta - ma ei teadnud midagi a siis internet aitas välja ning üldse sattusin hoogu ja viisin ennast kurssi , mis sünnib. Tagajärjeks , see, et mul on nüüd gigabaitides materjali kõvakettal ja nii mõnedki väga head uued sarjad lugemisel. Paberkandjal on kah tegelt päris viisakas virn, niiet ma kahtlustan, et varsti tuleb lisaks mängu ja filmiblogile ka koomiksiblog eraldi kohe. Sest tegelt infot pole ju koomiksitest mitte muhvigi ja tuleb oma panus anda, et enam selliseid käkke eestlased ei produtseeriks.Saturday, August 19, 2006
MIKK PUHALAINEN Detektiivi märkmed

Lõin raamatu suva kohast lahti ja silma hakkasid umbes sellised read - "Aadu eitas kategooriliselt poevargust, kuid lahti tehes külmkapi, märkasin vorstijuppi millel nöör veel küljes, asi oli selge, sest nöör lõigatakse poes ikka ära küljest"! Muidugi ma tahtsin lugeda ja lugesingi pea ühe ööga läbi legendaarse provintsivõmmi autobiograafia. Mõnus lugemine oli, kuidas Elva parim miilits vene ajal oma deduktiivse meetodiga vorsti ja kaupluse ja muidu vargaid ning sulisi taga ajas. Mõnusalt ehtsalt vene võmmi stiiliga kirjutatud, puhas kuld ma ütleks. Kutt käis mööda punkreid ja Ülo Kiple võttis ka tema kinni näiteks. Lemmikuks jäi see, kui ta üks hommik Tartu turuvarblaste kogunemispaika läks infot hankima endal valevurrud ja habe ette kleebitud. Lõpus läks juba päris hulluks, kui ta moosivargaid ühes ajakirjas avaldatud artiklis sõimas täie vihaga ja naelutas häbiposti. Aga iseenesest müts maha visadust ja omamoodi sihikindlust mehes kahtlemata oli. Politseiaegadel näiteks Mikk bensiini ei raisanud vaid hoidis kokku ja tegi detektiivitööd sõites maaliinibussidega või siis juhuslike autodega, kusjuures "võeti peale päris hästi!"
Subscribe to:
Posts (Atom)











