Showing posts with label muusika. Show all posts
Showing posts with label muusika. Show all posts

Monday, June 09, 2014

Margo Vaino, Jaak Urmet - Tühjad pihud : Gunnar Grapsi elu ja muusika

Ebatavalises formaadis raamat, suur ja paks selline, teeb isegi tavatellistele silmad ette. Mis tähendas, et voodis selili lugedes isegi natsa raske ja ebamugav oli käes hoida ramsi mingi aja möödudes. Samas raske käest ära panna  ning lugemishoogu sattununa ei pannud tähelegi, kui käsi ära suri mingi hetk. Arvata oli, et võib huvitav olla aga, et kohe nii okeilt kirja pandud, see oli kl heameel tõdeda,  eks seda raamatusse süvenemist soodustas veel lisaks muusika -  kuna majas hakati renoveerimistöid tegema siis ehitusmüra vastumeetmeks suskasin plaadimängijasse lugemise ajal  Eesti Kullafondi sarjas välja antud Gunnar Grapsi kolmikcd. Ja kui see klopsimine süvenes, siis lausa kõrvaklapid tuli kasutusele võtta. Muidu ma üldiselt lugemise ajal muusikat ei kuula aga selle raamatu taustaks oli kl lisadimensioon kohe. Vbla peaksi muuskikakirjanduse puhul ka edaspidi nii tegema. Eniveis, Gunnar Grapsi kontserditel ma ise olen paarile-kolmele sattunud kunagi, ükskord suht tatikana, mingi tasuta vabaõhukas Vanemuise kõrval parkalas, mäletan olin veel oma Ereliukas rattaga ja kui Gunnar esines ( oma punase kostüümi ja salliga ) siis keegi kommenteeris selja taga laval toimuvat: "no on ikka eputrilla". Malevas  tema "Oo, Tõmmu naine" lugu muutus omamoodi hümniks ja veel on seoses Grapsi loominguga ägedaid momente meenutada baari Zavood algusaegadest, kui sõber Raivo jokki jäi, siis võis tavaliselt  mingi hetk kuulda leti ees teda laulmas "Öö on oma mantli, üle ilma laotanud, mina oma rahakoti, ära kaotanud, rahakoti vahel oli tütarlapse pilt...kaob kõik, kõik kaob..." nii umbes kella kahe-kolme ajal suht hümn meil see oli. Muidu ise hindan tegelikult kõige enam  Grapsi reggae ( tõstke sülti, tädi Maimu! ) ning  bluusilugusi, tema paduheavy pole kunagi niiväga peale läinud. Leidsin Facebookist ka koha, kus rohkelt veel lisamaterjali, ehk siis pilte mis raamatu koostajatel olid välja jäänud, haruldasi. 

                                   

Thursday, October 24, 2013

Tarrvi Laamann - Minu Jamaica

Esimene raamat sellest kuulsast hittsarjast mis sai läbi loetud. Muidu see "Minu" seal sarja nimes  on peletanud pigem eemale. A seekord oli raamatu autoril Tartus suvel üks näitus ja raamat ilmus samal ajal ning oli plaan väisata näitust ja ramsi esitluselegi vbla minna aga ofc ei jõudnud :(. No vähemalt raamat sai siis nüüd ette võetud. Käima läks kohe algusest, juba  esimeses peatükis kutt üsna kartmatult sukeldus Kingstoni ( mis on üks maailma kriminogeensemaid linnu teadupärast ) kõrvaltänavate sügavustesse. Ülikõva! Nojah, kunagi, kui Tom käis seal siis too sattus kohe esimene päev skämmi otsa, muljed missugused  ( oligi ekstra boonus üllatus, et Tom ja Nastja olid täiesti  raamatus sees olemas, heh ). Tarrvi on tuntud  ka kui  Bashmenti regular DJ  mis on kõige kauem kestnud pidudesari vist Eestis üldse, reggaemuusika pidu selline. Ise olen külastanud harva, seda enam tahtsin teada mis vend se Tarrvi  siis õigupoolest on sest tundus ausalt öeldes natsa poose se reggaepushimine mulle üleüldiselt a raamatust lugesin, et reggaemuusikat ning dubplaate mees armastab küll väga  ja se kuidas ta oma plaadivarusi täiendas ühes plaadipoes oli vaat et kõige lemmikum peatükk üldse. A igast lahedat kraami oli seal lugeda, isegi se kraam, mis muidu tundus, et ei ole niiväga lahe lugemine - pean silmas seda Liviko Caribba rummi tehtud reklaamiklippide võtete kirjeldamist, sest hiljem avastasin youtubest, et seal ned klipid üleval kõik ja se andis kohe suure  lisaväärtuse, sest sai,  küll põgusalt ( lühikesed sutsud ) aga reaalselt näha mis siis toimus ja tausta näha. Tore lugemine, respect!

                                        

Thursday, November 22, 2012

Rob Vollmar, Pablo G. Callejo Bluesman

1920ndad, Arkansas,  Ameerika, Suur depressioon. Äge ajastu, omamoodi stiilne.  Huvitav stiil samuti valitud Hispaania kunstnikul Pablo Callejol -  nagu ma aru saan, pseudo puulõige on see, mis näeme siin raamatus. A mulle istub koomiksis selline stiil, väga ei viljeleta, kuid esindajaid on. Alguses esimesed peatükid olid kergemad aga siis hakkas musta tooni rohkem sisse viskama ja lugu tõmbas ka süngemaks ja  karmimaks. Loo eest vastutas USA oma poiss Rob Vollmar. Seal esimestes peatükkides kaks bluusimeest on rännuteel - vaatavad, kus saavad miskit öömaja või tööotsa, eks ta on nagu on - ööbivad talude lautades heinte peal  ja katsuvad kohalikes kõrtsides leivaraha teenida kitarri ( ja klaverit) mängides. Ikka kohe mõnusad kohalikud kõrtsid olid välja joonistatud. Seda alguseasja saab vaadata siit. Ja päris esimesi lehekülgi, kui meie kaks kangelast kaheraudse jahipüssitoru ees ärkama peavad saab näha alloleva  amazoni lingile klikates (  sealt edasi look inside  ).  Hardcover print, mis pidi olema kõige parema trükikvaliteediga igatahes oli soliidne, kollektsioneeris kõik ilmunud kolm osa ja mulle sobis väga hästi.

      

Thursday, May 03, 2007

TÕNIS KAHU Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik.

Kui see raamat välja tuli jõulude aegu siis nii mõnedki sõbrad arvasid, et ei tea... et kas ikka viitsib Kahu targutusi ja tekstijazzi lugeda. A nüüd ma usun on virisejatel vist kõigil see riiulis olemas, kindel pole, a ntx Ketsil ma nägin oli täitsa laua peal ükskord. Tema tegelt ei virisenud, vbla aint hinna üle, kallis on see raamat küll. Ise laenasin raamatukogust, paistis nagu keegi poleks lugenud, 4 kuuud hiljem. Evoli arvustust lugesin ka ennem sewercidist, noh, Evol oli vihane vist ja heitis ette Tõnisele, et mees ei rocknrolli üldse ja otsib lugudest taga sõnumit , mitte, "et pohhui see sõnum, peaasi, et lugu töötab". No, mu arust Kahu alguses juba teeb selgeks , et see on tõesti väga isiklik ja subjektiivne raamat, niiet mõttetu on sõna võtta. Igatahes, mulle algusest kuni umbes pooleni tundus, et tüüpilised Kahu muusikaarvustused a siis kuskil poole peal läks väga mõnusaks. Sege see, et kutt on juba 40 ja see peaks olema selline iga , et mees on enda jaoks kõik ilusti ära mõtelnud ja iga sõna eest võib vastutada. Väga mõnus. Ja Dallase "Raj Kapoor" kohta kirjutatu meeldis kohe väga. Üks üllatuslugu oli ka seal mu jaoks - Sue Darlingu indiekogumiku pealt üks lugu. Tore raamat. Üldse minu arvamus on, et rohkem võiks olla raamatuid kus cd-plaat kaasas on - kehtib ka juturaamatute kohta.