Junji Ito - Uzumaki

Jäi silma amazoni-veebipoes surfides Uzumaki eelkõige sellega, et tegemist "omnibus" versiooniga, niiviisi kutsutakse  "kogu-sari-ühes-köites"  raamatuvariante inglisekeeles. Kõvakaanelisus ning deluxe version ( midaiganes see peaks tähendama) tundusid kah sobivad argumendid pluss raamatu hind polnud üldse mitte kõrge ( nii 15€ ringis + saatmine ) ning ammu pole mangat lugenud...mõtlesin endamisi. Horrormanga žanrist üldse mitte midagi, ehkki hiljuti nende kohta vaikselt luurasin juba, et päris ägedad tunduvad - näiteks see lehekülg tekitas suurt huvi....Kui pakk kohale jõudis siis selgus, et vastavalt lubatule, oligi  igati soliidne, mahult üle 600 leheküljeline köide ning ka sisult polnud sugugi mitte halb - Jaapani weirdness pani oma maksma järjest enam ja enam. Joonistusstiil oli väga sümpaatne - detailne ja mitte üldse n.ö.klassikaliselt "suurte silmadega ja teravate juustega" mangalik, pigem ikka läänepoolsemale koomiksistiilile sarnanev. Kunstnik Junji Itol on inglisekeelsena veel ilmunud manga "Gyo" - samas joonistusstiilis ning ka sisu poolest mittevähem kreisi kraam :mingid mutanthiidtehiskalad ründavad inimesi. Uzumaki teemaks olid spiraalid, ega ei oskagi iseloomustada muudmoodi - jaapanipäraselt väga-väga hulluks keeras lõpuks aga samas oli see omamoodi veidralt äge. Film on ka tehtud, 2000 aastal - kuid mangat lugenuna ja filmi treilerit näinuna, ei ole küll mingit tahtmist filmi vaadata, see ju vana kuldreegel, et ega eriti ei taha õnnestuda koomiksite põhjal tehtud filmid. Küll aga tahaks näha "Gyo" põhjal tehtud animet, tundub täitsa okei olevat.

  

Nobuyoshi Araki - Tokyo lucky hole

See fotograaf Nobuyoshi Araki tellisemõõtu pildialbum on kordustrükina välja antud väga soliidse Euroopa kunstikirjastuse Taschen poolt. 708 lk paks ja sisaldab üle 800 must-valge foto mis saadud Araki külaskäikude tulemusena 80-ndate esimesel poolel Tokyo seksklubidesse ja ehkki nii mõnedki vist kvalifitseeruvad pornograafia alla siis üldkokkuvõttes on  nüüdseks need fotod kindlasti täiesti arvestatava ajaloolise väärtusega. Raamatus on lisaks põhiteemale ka  tänavamiljööst pilte ja ülevalt katustelt tehtud panoraamvõtteid Shinjukust - mis siis oli/on "punaste laternate" rajoon Tokyos, nagu ma aru saan. Mr. Araki tundub muhe sell üldiselt - eesõnas on kirjas, et käis ta sageli lustimas koos ühe tolleaja pinku-ajakirja  korrespondendiga ja päris ise ka on seal piltidel figureerimas. Ümmargused mustad Lennoni päiksekad ja kaval Aramise vunts ees tunneb ennast väga koduselt ja  muhedalt, nagu näha on läbi raamatu erinevatel piltidel. Endale meeldisid muidu kõige rohkem ülesvõtted, kui oli pildistatud lavashowle kaasaelamist ja esinejate  publikuga suhtlemist (kui nii võib öelda ). Peale showde ja klubimöllu oli väga palju ka üksiküritajatest pilte, eraldi privaatruumides mis toimus.  Imestama pani väga, et oli üldse lubatud pildistada, ega eriti varjatuks ei jäänud kuskil midagi. Araki oma kaameraga tundus igal pool olevat aktsepteeritud külaline. Tascheni kodukalt saab lugeda rohkem kogu teema kohta ja on võimalik vaadata fotosi raamatust.

LIAN HEARN Kuu hele valgus

Oeh, lõpuks ometi sai kolmas ja loodetavasti viimane osa Otori lugudest läbi.
Tõtt-öelda kolmanda osagi võtsin kätte puhtast kohusetundest, sest esimesed kaks olid läbi loetud, "Üle ööbikupõranda" - esimene osa mulle isegi meeldis, sest oli eriline - jaapani teema, samuraide aeg, pluss veel siukest pool ninja-värki, peategelane Takeo Otori nimelt kuulus salapärasesse "hõimu" ja oskas ennast nähtamatuks muuta ja muidki ägedaid ninjaassasini nippe ja kaart oli raamatu alguses ja Juhan Habicht tõlkinud - ühesõnaga tundus , et väga äge. 2 osa läks juba liiga naistekaks, sest tuli sisse rohkem naispeategelast Kaedet ja tema kurba lugu, kuidas teda solgutati eri klannide pealike vahel ja muidu hingeelu ja looduskirjeldusi oli ikka liiast palju. ( Tegelt Lian Hearn ongi naiskirjanik, selgus) Noja okei, et siis mitte saagat pooleli jätta võtsin ka kolmanda osa ette, tore siis , et Takeo Otori ikka võitis oma maad tagasi, aga teise osa tase jätkub siingi, keeruliseks läheb ka juba süzhee, ei ole seebiooperi fänn ning ei jaksa eri sugulasi ja kõrvaltegelasi meeles pidada nii palju. Täitsa kahju, et nii läks seekord loodetud jaapaniteemalise fantasyga - fantasyt nagu polnudki vaid suguvõsadedraama hoopis . A ilus raamat väljanägemiselt, seda peab kiitma meie eesti raamatukujundamise üldise pildi taustal.

HARUKI MURAKAMI Norra mets

Tykk aega juba arutasin endamisi siin, kuna eesti keeles seda jaapanlast lugeda saab, venekeelse kirjanduse riiulid uputasid kuti tõlgetest juba ammu ja üsna ägedate pealkirjadega tundusid. Tõsi, midagi on eestikeelsena varem ka ilmunud, ma veel kaotasin ühe kihlveo selle peale :)
Nojah, kerge pettumus oli alguses, sest ootasin miskipärast mingit raju asja a selgus, et on mingi jube realism. Tavaline realism. A siis võtsin ennast kokku, sest elan ka ise tudengilinnas ja siukseid noori on siin ma kujutan ette palju kes niiviisi kulgevad nagu Murakami raamatus, eks ta siuke kuristik rukkis jaapani variant on, tegelikult päris okei lugemine, ega ma ei kahetse.