Stanislaw Lem - Solaris/Eeden

Pärast vendade Strugatskite lugemist, et kuidas näeks välja kohtumised võõrtsivilisatsioonidega tuli tahtmine samal lainel jätkata ning siis meenuski  Lemi Eeden. Solaris oli loetud aga kuna üks haruldasem filmivariant tollest raamatust ootas kah ammu vaatamist siis lugesin Solarise ka läbi. Võib arvestada nüüd tegelt, et Solaris on mul kolmekordselt loetud sest korduvalt sai äsjaloetuid lõike üleloetud, kuna ei hablanud, stiilinäide :  Mina ju soovitasin esimesena neutriino hüpoteesi. Kas pole nii? Aga vaata, antivälja on võimalik erutada, tavalisele mateeriale on see ohutu. Õige. Kuid destabiliseerimise hetkel, kui neutriinostruktuur laguneb, vabaneb tema stabiliseerimisenergia ülejääk. Võttes ühe kilogrammi seisumassi kohta kümme kaheksandas ergi, saame ühe F-olendi jaoks viis seitsmendas astmes korda kümme kaheksandas. Tead mida see tähendab?  - einoh, vanakool on vanakool, kergelt ei antud, lõpuni jõudsin  Solarisega kell neli hommikul aga toda lõppu  pidi ka ikkagist veelkord üle lugema, sest kui tahtsin muljetada raamatust  ( paar päeva hiljem ) , selgus, et ei mäletagi kuidas lõppes. Eeden polnud ka kõige kergema minekuga, esialgu aitas maailma sisse elada Tsehhoslovakkia väljaande esikaas aga siis keeras veidi liiga abstraktseks ja pidi ikka kõvasti pingutama vahepeal. Aga lõppkokkuvõttes tasus ära, meeldis täitsagi, arvestades, et 50ndate lõpus kirjutatud kraam.

Läbi kogu maa-ala suundusid igale poole peened kitsad jooned. ( art : Alex )

Mark Hodder - A Red Sun Also Rises

Mark Hodder on inglise kirjanik kes aretab sellist  stiili ulmekirjanduses nagu aurupunk. Aurupunk on jällegi selline teema, nagu Ulmeguru oma loengus Estconil kunagi aastaid tagasi hästi defineeris - "tehnika areng on jäänud 19 sajandi algusepoole tasemele - aurumootorid jms on kasutusel ning fantaasia ja ulme elemendid on loos sees".Raamatu tagakaanelt saab lugeda väidet , et isegi kui sulle ei meeldi aurupunk, siis seda teost hindad ikka. Mulle meeldis nii see aurupunklikkus kui ka kreisid ideed mis kirjapandud - põhitegevus küll ei toimund päris viktoriaanliku ajastu Inglismaal, küll aga ühel planeedil, kus  kohalikud asukad suutsid tekitada sellise Jack the Ripperi aegse Londoni linna  keskkonna. Mõtete lugemise teel või midagi tekitasid. Nägid need planeediasukad välja kunstnik Lee Moyeri nägemuses softcover raamatu kaanekujunduses lõplikus versioonis sellised. Ma sisu ei tahaks ära rääkida - igatahes mul oli küll oli põnev ja täitsagi leheküljepöörajaks kiskus. Veider ja väga omapärane raamat aga tore lugemine.  Tartu linnaraamatukogust laenasin, uus hardcover versioon oli  neil kogus olemas, tase!

Mark Hodder

Clifford D Simak - Nagu õieke väljal

"Pikkmaad" lugedes tuli meelde kohe see raamat ;) Niiet vutt-vutt sai mindud vanematekoju ja sealt siis "Nagu õieke väljal" üles otsitud.  Klassikat on ikka tore üle lugeda, ehkki lehed hakkavad juba vaikselt kolletuma kergelt ma vaatan. Sisu mitte, sisu oli  hea vanakooli Simak. Et ei ole väga hardcore sci-fi, vaid selline jutustavlik ja inimlik alati ta olnud ja seda ma hindasin Simaki puhul ja tuleb tunnistada praegugi oli mõnus lugemine. Eraldi mõnu andis juurde ka tolleaja professionaalsus, nii teksti toimetamisel kui tõlkekvaliteedis, oli see nõuka aeg mista oli aga raamatute puhul  üle perse ei tehtud asju. ( Mirabiiliaosakonda oma koduriiulis võiks külastada tihedamini ja korduslugemisi teha ). Saimakit tegelt tahaks täitsa ka järjejutuna  kuulata, peaks tuhnima Eesti raadio arhiivis, ehk on midagi neil seal saadaval. Netis tuhnisin siis näed leidsin ühe illustratsioonigi - lisaks erinevatele raamatu kaanepiltidele ja misma näen, see ainuke illustratsioon mis google välja käis on Eesti oma kunstniku tehtud! Ülo Sooster tuleb välja on põnev persoon - 60ndate Moskva underground avangardkunsti üks juhtfiguure, seda teemat peab kohe eraldi edasi uurima!

Illustration from the story All Flesh is Grass, by Clifford D Simak, 1967. Artist: Ülo Sooster