Thomas Hodge - VHS video cover art

See on nüüd hetkeseisuga kõige viimane raamat, mis kodusesse filmiraamatute riiulisse oma auväärt koha sisse võtnud on. Thomas "The Dude Desings" Hodge poolt eesõnaga varustatud 80ndatel ilmunud videokassettide ümbrised, enamus neist pärit tema enda isiklikust  kogust, originaalsuuruses ning täisvärvides. 264 lehekülge puhast silmailu minusugusele vanakooli action ja sci-fi filmide austajale. Eessõnas tüüp natuke kirjedab omal ajal veedetud tunde videolaenutustes, kõigi nende meeletute kujunduste vahel valides ja meenutab, et tolajal ju ei olnud internetti käepärast sestap oma filmieelistus tuligi leida just eelkõige nende piltide põhjal. Raamat on jaotatud temaatika järgi osadeks - horror, comedy, kids,  sci-fi, action ja thriller.   Mainstream tiitleid siit ei leia, B-kategooria hoopis valitseb ja ongi hea. Ma juba näen ette kuidas ma neid tundmatuid filme jahtima hakkan tulevikus, jeah :) Youtube's leidub ka kaanest kaaneni lehitsusvideo sest raamatust, check it out!

www.vhsvideocoverart.com

Destroy All Movies!!! The Complete Guide to Punks on Film by Zack Carlson/ Brian Connolly

Viimasel ajal olen täheldanud tendentsi, et ei kisu enam  internetist otsima arvamusi ja ideid mida vaadata, vaid  hoopis  oma kodune filmiraamatute spets riiul on põhikoht. Jumala mõnus on tegelt nii, eriti peale äsjanähtud filmi vaikselt chillida ja lugeda mida ja kes on kirjutanud ( ja millises raamatus ). Neid ramse ikka leidub seal spetsriiulis - tutvustaks esimesena  lemmikirjastuse Fantagraphics poolt välja antud punkfilmide piiblit. Üsna soliidne teos, alguses ja lõpus on ca 30 lk värvilisi postreid ja screenshotte, sisu poolest valitsevad erinevate autorite  lühiarvustused  ning kuulsamatel filmidel on  lisaks suuremaid intervjuusi filmitegijate ja näitlejatega .Filme  peaks kokku olema kirjas üle 1100 ja ühine joon on neil filmidel siis see eksole, et seal peab figureerima mõni punkar. Vaatasin ise, et hiljuti nähtud tsehhi ja montenegro pungifilme polnud kirjas ja juba plaanisin kirjutada koostajatele et nänänää a siis märkasin klauslit, et kuni aastani 2000 on filmidel järge hoitud peal. Nüüdseks on DAM out of print ja suht krõbeda hinnaga saadaval. Sahistatakse uuest trükist aga need on kuulujutud esialgu.

                                   

Mark Hodder - The Curious Case of the Clockwork Man

Novat, otsisin ja lugesin igast kahtlaseid välismaiseid aurupungikoomikseid, et ennast rohkem vastavasse meeleollu saada a tegelt tuli lõpuks kõigeparem abi hoopis eestikeeles ilmunud pildiraamatust ( kui nii võib öelda ) - "Sajanditagused tehhnikaimed". Seal leidus lausa päris täpne pilt kellavärgimehes kirjeldatud Londoni tänavatel taksodena kasutusel olnud "Mecha -Drey Horse" masinatest mu arust. Hea leid see tehnikaimede rams, väga abiks meeleolu loomisel. Clockworkis oli ka illustratsioone, ei saa öelda, et ei olnud . peatükkide alguses olnud veidrate leiutiste või äriideede kuulutusi kaunistasid viktoriaanlikud ornamendid a väheks jäi nendest sest  raamat ikka  raskelt igast omapäraseid leiutisi täis pluss igast actionit ning stiili jagus, väga kahju, et illustratsioonidega kitsi ollakse Burton ja Swinburne maailmas. Ise sain inspi Mark Hodderi lugemiseks Meelis Sepa ulmekirjanduse baasi kuu parimaks valitud arvustusest ja lõplikult veenas ära Raul Sulbi oma blogipostitustega, et tegu ägeda sarjaga ja nemad on piisavalt hästi sarja tutvustusega hakkama saanud, et siin midagi veel lisada. Omaette muidugi on lugu, kuidas need raamatud üldse mu lugemislauale jõudsid....

"Sajanditagused tehhnikaimed" ja Mecha- Drey Horse

Dwayne Warris- John Henry: The Steam Age Graphic Novel

San Diego Comic Conil tasuta jagatud previewnumbrit uurides interneti vahendusel ei oodanud nagu eriti midagi. A kuna auruõhkkonda on moment vaja siis lugesin  esimese osa läbi ning üllatavalt  täitsa põnevaks kiskus, lõppes see sissejuhatav osa päris korraliku cliffhangeriga,  niiet sai ikka kõik ilmunud neli numbrit läbi loetud, viimane neist oli kusjuures topeltmahuga ( 48 lk ).  Nojah, eelmisest loetud aurupungikast saadud pettumust John Henry tõepoolest kuigipalju leevendas sest siin oli juba auruatmosfääri tabatud päris hästi -  leidus  maniakaalseid hullu teadlase tüüpi maailmavalitsejaid, leidus igast kavalaid seadeldisi, oli esindatud klassikaline  USA presidendi pea mis heljus marineerituna klaaspurgis, oli õhulaevu ja õhulahinguid ning salajasi allmaailmu, suht korralik pulpkraam. Ehkki vaikselt hakkab üle viskama, et originaalset stuffi ei satu lugema viimasel ajal sellest žanrist, kõik on miskised remiksid tuntudteatud  legendidest, mida  siis aurupungi kastmes serveeritakse. Seekord oli USA folkloorikangelane John Henry lugu see mis inspireeris - neegerorjast, kes legendi järgi võistles oma haamriga kuskil kaevanduses aurumasinaga,  kui need massinad tulid tööstusse inimtööjõu asemele. A nagu aurupunkilikke koomikseid otsides selgus - ongi kohe mingi trend viimasel ajal avaldada koomiksivormis erinevate ulmemaailmade  auruversioone : Battlestar Galaxy, Star Wars, Võlur Oz ja nii edasi - kõik sihukesed tuntud sarjad on saanud aurupungikuue...no ma ei tea...

Bill Willingham/Joe Benitez/Sergio Davilla - Legenderry: A Steampunk adventure

Loen parasjagu üht aurupungi-raamatut ja kuna seal illustratsioone napib siis mõtlesin teemasse rohkem tõmmata end ning  mõne auruse koomiksi kiirelt läbi töödata. Kuna mu enda (auru)koomiksid on parasjagu näitusel Tartu Linnaraamatukogus siis võtsin digitaalselt lugeda. Iseenesest autori nimi oli mulle väga  tuttav -  Vertigo kirjastuse hittsarja "Fables" looja Bill Willingham isiklikult! "Fables" on  klassikaliste muinasjututegelastega, kes toimetavad hoopis tänapäeva New Yorgis, aastast 2002 ilmuv suurepärane koomiksisari. Samamoodi on ka Legendarrys tegelt eri lugude kangelased koos - koomiksikirjastuse Dynamite universumi omad - Red Sonja, Vampirella, Green Hornet jt aurupunkilikus maailmas möllamas. Alguses tundus, et täitsa loetav aga mida osa edasi, seda rohkem hakkas  tunduma sellise kiire ja suht halva  haltuuraprojektina kõik see möll. Natuke päästis joonistusstiil aga tänu sisule kokkuvõttes väga keskpärane värk. TPB muidu sisaldas ohtralt iga osa lõpus ( kokku 7 nummert ) joonistussketshe ( exclusive for digital issue ) ja koomiksipaneelide skripte a nonde fänn ma väga pole...lisaks oli veel lõpulehekülgedel valik eri numbrite alternatiivesikaantest, mõned neist tõesti päris ägedad aga no üldiselt ikkagi jään selle juurde, et väga  kesine kraam, heameel kohe, et digitaalselt sai seekord ette võetud.

Dan Glimne - Maailma suurimad sulid

Eessõna lõpus leidus tõlkepomm - telesari X-files oli tõlgitud "X-arhiiv", uhh, natsa tuli hirm peale, et mis veel ees oodata võib aga ei olnud õnneks enam nii toorest nätakat. Täitsa muhedalt ülejäänud raamatu tekst jooksis igast sulide ja petiste hämmastavalt nutikatest petuskeemidest läbi aegade kuni tänapäeva Nigeeria kirjade ja müügipüramiidideni välja. Ajalooliselt mulle tundus, et skämmide kuldaeg jäi sinna eelmise sajandivahetuse paiku, kui telefone veel ei olnud ja seega ka info ei liikunud. Niiet sai näitks kaelkirjakut näidata rahvale laatadel, reklaamides looma välja kui kõige viimast elusolevat eksemplari maailmas! Rahvas tahtis ofc näha, väikse tasu eest muidugi sai ka ning kui mõni juhtuski piletimüüjale ütlema, et ta ntx. New Yorki loomaaias käis  ja seal oli selline loom täitsa olemas siis tehti kurba nägu ja öeldi, et jaa, oli aga see njuujorgi oma pani kõrvad pea alla kahjuks hiljaaegu just... No kuda sa kontrollid seda väidet, kui telefoni polnud, eksole. No ja kui telegraaf leiutati ega siis sulid seda kartnud, vastupidi - üks ettevõtlik tüüp pani ise telegraafiputka püsti  ja siis rahvas käis tema juures  sõnumeid  saatmas üle ameerika igast sugulastele, a la et "Mul läheb siin  hästi, kuidas teil onu Jack perega kulgeb?". Saadi ka vastus :  "Ka meil läheb toredasti, kõike paremmat soovides - Onu Jack perega". 5 dollarit sõnum. A mingi aeg avastati, et telegraafist lähevad juhtmed ligidalolevasse järve hoopis ja kogu muusika.... Legendaarsetest petistest meeldis mulle veel väga üks tüüp, kes sel ajal kui hakati teedele viitasi panema, sõitis ühest sihukesest mööda, millel kirjas "New York - 15 km" - tüüp sikutas selle välja ja sõidutas 5 km tagasi ning järgmine kord, kui semudega mööda sõitis, hakkas siis arutlema, et "kuulge, see küll 15 km linnapiirist pole, ma pakuks oma silma järgi ikka pigem 10 kanti!! A sõbsid vaidlesid vastu, et kui silt nii ütleb , siis nii ka on!", noh,  kiire kihlvedu pandi püsti  ja  voila, jälle raha nagu maast leitud! Sarnaseid tõmbekaid ja  juhtumeid ongi see raamat täis, mulle, kui kelmifilmide austajale väga hea lugemine - ühe klassikalise confilmi "The Sting" skeemi oli eraldi peatükina käsitletud, et täitsa päriselust maha viksitud tgelt. Omalt poolt oskaks soovitada lisamaterjalina tänapäevaseid skeeme demonstreerivat Inglise telesarja "The Real Hustle" mis jooksis 11 hooaega  ( mul kümnenda peal pooleli  ) too väga peen vaatamine, kui teema huvitab. 

Victor Lustig - mees kes müüs maha Eiffeli torni...kaks korda!!

J.O.Curwood - Point Fullerton

Mu üks n.ö. salaarmastus on "Eesti ajal" väljaantud ehe pulpkirjandus. Alguse sai see armastus lapsepõlves kui vanaema esikukapis tuhlates leidsin Loomingu Raamatukogude vahelt ühe veitsa räbaldunud  Rahvalehe maksuta kaasannete kogu köidetuna - ilma algusosadeta aga poisikesele nagu ma olin väga meeldis  ülipõnev järjejutt, hiina tolleaja krimimaffiast - andis kõigile teistele raamatutele silmad ette. Kooliajal sain ühelt klassikaaslaselt laenata lugemiseks veel eriti pakse ning hoolikalt hoitud Juturaamatute kogumikke ning hiljem olen alati, kui kuskile kirbuturule sattunud, jahtinud just neidsamu jutusabasi köidetud kujul. Ega need järjejutud kirjanduslikult midagi väärt ei ole aga mulle nad väga istuvad, sest  on mõnusalt põnevad, keelekasutus  armsalt arhailis-naljakas ning kõige vingem, et pea alati on iga osa juures illustratsioon! Point Fullerton oli lugu metsiku aja Kanada kangetest meestest. Koerarakenditega tagaajamised ning põgenemised polaaröös, salakavalad ja robustsed pahad tegelased, üliromantiline armastusliin ning traagilised surmad...kõike oli!

Eric & Jean Marc Stalner - Gold in the snow

Kolmest osast koosnev koomiksialbumisari mis põhineb Prantsuse seikleja/kirjaniku/filmirežhissööri Nicolas Vanieri romaanil kullapalaviku aegadest. Peategelaseks üks tavaline ameerika noormees, kes luges üht 15 juunil 1897 San Fransisco ajalehes ilmunud artiklit, et Alaskal on leitud kulda ning peale seda otsekohe  koos sadade teiste õnneküttidega sinnakanti siirdub. Ja sealkandis  kerge ei saa olema, see koomiksi kaks esimest osa heaks tegigi - karm realism. Kolmas osa mulle niiväga ei meeldinud, sest seal oli sündmusi ja tegevust vähem. Kuid üldine meeleolu ja olustik läbi terve sarja meenutas esiteks  Jack Londoni Smoke Bellow-lugusi ( mäletan, et ajakirjas Pioneer illustreeris neid lugusi Edgar Valter! ) ja teiseks meenus HBO kvaliteetsari "Deadwood" - eriti kohaliku lõbumaja melu ja interjööri kujutamisel.

Jean-Baptiste Andreae/Mathieu Gallié - Wendigo

Kaheosaline Prantsusmaal väljaantud koomiks, mis väga elavalt, eriti esimeses osas, kujutab seda karmi loodust ja  aega, mis valitses Ameerika kullapalaviku ajal. Kullaotsimist, kui sellist tegelt väga ei olegi, korraks on vihje, kui üks tegelane tuleb kohaliku küla kõrtsiuksest sisse uudisega, et "te ei usu mis praegu juhtus!". Kohe on mehed püsti ja vaid üks küsimus huulil : "mis, kas, leiti kulda?!!". A ei ole kuld seekord se,  mis siin loos teemat hoiab. Esimene osa oli väga hästi üles joonistatud -  karm  loodusvõitlus, selline jacklondonlik meeleolu, väga meeldis. Teine osa jäi esimesel lugemisel veidi arusaamatuks, kuna liiga müstikaks kiskus, aga korduslugemisel  taipasin ennem  järgi vaadata, mis se Wendigo õigupoolest tähendab ning saigi selgemaks see teise osa müstitsism - nimelt Wendigo on põliste Ameerika- Kanada põhjapiirkonna indiaanlaste, miski müütiline legendides tegutsev olend. Tuleb välja, et päris populaarne  - mitu horrorfilmi, (üks neist, Ravenous on endagi watchlistis juba mitu kuud olnud ), Stephen Kingi "Lemmikloomasurnuaias" mainitud,  mängumaailmates ( Warcraft, Final Fantasy), mainstreamkoomiksigigant Marvel on oma universumis seda tegelaskuju ohtralt kasutanud ja kui amazoni weebipoes  raamatuosakonnas otsida märksõna "Wendigo" siis tuleb suht palju eri raamatunimetusi, millede kaanekujunduses võib näha sünget põdrasarvedega ning inimkehaga olendit...

H.P. Lovecraft/Rotomago/Julien Noirel - Nyarlathotep

Õuduskirjanduse vanaisa Howard Phillips Lovecrafti kirjutistega on mul see probleem, et natuke nagu puiseks jääb, kõige austuse juures a samas on ligi 100 aastat need vanad ka, ses mõttes jällegi arusaadav.  Küll aga annab tugeva boosti juurde kui tema ideid ja kujutelmi saab joonistatud kujul nautida ja koomiksid on ses suhtes väga tänuväärt kraam. Siin lühikeses, 54 leheküljelises Prantsusmaal väljaantud  koomiksiadaptsioonis on täitsagi õnnestunult tabatud see kummaline meeleolu ja õhustik, mis Lovecrafti lugudes valitseb. Ilusti väljapeetud  tumedamapoolsetes toonides joonistatud, palju üleleheküljelisi suuri ja psühhedeelseid  koomiksipaneele ( kui lugu lõpupoole hakkab jõudma ) cool! Lugu siis ühest linnast, kuhu saabub Egiptusest keegi salapärane tundmatu ja ehitab miski spets kinoprojektori ja kui linnaelanikud seansile lähevad...siis...aga see pole mitte ainus lugu kus Nyarlathotep-i nimeline tegelane Lovecrafti loodud universumis tegutseb ja mitte ainult tema loodud, nende kirjanike/muusikute/koomiksite/mängudemaailma nimistu, kus antud tegelane eksisteerib on tõesti muljetavaldav - Stephen Kingi "Tume Torn", Roger Zelazny "Üksildane oktoobriöö", Metallica, Alan Moore koomiksites, Conani koomiksisarjas...tõepoolest, H.P. Lovecrafti maailm on andnud meeletult popkultuurile ainest ja saan täitsa aru "lovecrafistides"t ja Cthulu-maailma kummardajatest-uurijatest"!

Joseph Roth - Legend pühast joodikust

Ühes raamatublogis vilksas läbi see LR - sarjas ilmunud vihiku kaas, "ohoh, või et eestikeeles ilmunud" mõtlesin ning  kuna samanimeline film oli ammu vaatamisjärjekorras siis käisin käbedalt raamatukogus ära. No võibolla on mul endal ka olemas  aga kuna kodus on suht sorteerimata Loomingu Raamatukogud siis ei vinninud tuulata. Tjah, päris õhuke lugu - lugesin läbi ja mõtlesin, et huvitav, kuidas sai sellest materjalist kahetunnilise filmi vändata aga nüüd, filmi näinuna, võin öelda, et sai küll ja veel väga hea. Eks koos nad töötasidki mõjuvamalt, kui oleks eraldi emba-kumba ainult lugend/vaadand.

Joseph Roth

Max Harnoon Must-valge

Tauri köögis sai meenutatud nii mõnegi vana punkhiti sõnu ja üheks neist oli ABS-i "Yxindus", igatahes Taurile tegi palju nalja igakord kui hakkasin ümisema "Ma oma yksinduse õisi nopin, neid silmadesse kõrvadesse topin". Ei tea mis see nii nalja tegi  a no seda enam sai just see lugu hagu. Vbla see tegi nalja, et ta meenutas eelnevalt 8.KK pungikontserte, rääkis elavalt, kuidas  Kojameest nägi esimest korda, et tollel oli miski kett ninast kõrvuni olnud. Eniveis, järgmine päev väisasin Tartu uuskasutuskeskust -sealset raamatuvalikut ma ikka vahest inspekteerin aga ei jäänud seekord  midagi silma huvitavat ning hakkasin juba ära sättima kui mingi sisemine hääl käskis luuleraamturiiulit tsekkida, muidu pole toda üldse uurinud , noh,  lasin näpuga kuskile keskele ning vaatasin, et ühel õblukesel kogul huvitav autorinimi - võtsin  lahti suva kohast ja  oba! - ei uskunud silmi korra aga seal ta oli - seesama laulutekst mida sai eelmine päev meenutatud ikka tugevalt. Toon täies pikkuses ära : 

                                                   YHE NARKISSOSE KAEBED

                                                   Ma oma yksinduse õisi nopin.

                                                   Neid silmadesse, kõrvadesse topin.

                                                   Neid ninna,suhu, põskedesse tropin.

                                                   Hea, oma yksinduse õisi nopin.

                                                   Neilt musti häälmeid päiksetuulde kitkun.

                                                   Ma vaevalt nukrutsen, ma vaevalt itkun,

                                                   ma vaevalt habet rasin, juukseid katkun.

                                                   Jah, musti häälmeid päiksetuulde kitkun.

                                                   Surm seisab minu siseukse taga.

                                                   Ma lähen.Yksinduse õilmetega

                                                   end vaevalt ehin, musti karikakardega.

                                                   Surm ootab minu siseukse taga. 

Muidugi ostsin kohe selle luulekogu ära, autori päris isiku tuvastasin hiljem esikaane siseküljefoto järgi - pole midagi öelda, tegu siis ühe diibima kultuuritegelasega eestis, tema debüüt see. Lugesin läbi ka aga no ilmselgelt enamuses valitsenud vabavärsid käisid kergelt üle minu mõistuse, samas üht-teist meeleolu mõttes hablas välja küll.

                                       

Tony Blackplait & Cat Bloomfield - Eesti Punk 1976 – 1990 Anarhia ENSV-s

Istusime mõnusasti Tauri köögis, kuulasime Mülleri Sassi plaati ja tänu just äsja uuesti lugemisele läinud anarhia ENSV-s raamatule teadsin mainida fakti, et selle raamatu järgi oli kadund Sass üks esimesi punkareid Eestis! Tauril oli teos olemas, otsis välja ja nii on seal tõepoolest kirjas. Noja istusime jätkuvalt mõnusaste edasi, kui järsku Tauril telefon tirises! Kõne lõppedes selgus, et helistajaks oli Kass ning Tauri jälle teadis fakti,  et too on ju ka siin raamatus sees ning tuleb läbi kohe! Tuligi, ma veel küsisin, et kus täpsemalt sa oled - näita välja, Kass aga rehmas käega ja ütles, et igal pool. Nojah, piinlik lugu, tegelt ma olin sellest esimesest pildist kus ta Sid Viciusega seotud päeva  tähistas juba möödas, a no nõnna noor ta seal, ei tundnud ära. Lõpupoole  oli veel pilte   - ühe ja sama  pildiallkirjaga  - "koos tüdruksõbraga", muhelesin endamisi, sest tüdruksõbrad olid piltidel erinevad seega kõik õige, naistemagnet on ta olnud eluaeg.   Eks seal raamatus oli tuttavaid teisigi - pildimaterjal ikka 100% ülikuld! See vana nahktagide lõhn tuli lausa ninna vahepeal. Tekstiosa ma  teadsin, esimesest lugemisest, et  viskab väga tüütult juba olnud lõike jätkuvalt  kordusse, mida lõpupoole, seda enam - ei teagi, täis peaga kirjutatud ja toimetatud või mis? A ja veel üks müstiline juhtum, kui rams juba pea-aegu läbi, siis täitsa lampi üksõhtu FB chatikasti väike aken hüppas ette ja tekst seal sees  oli "Aptsih!" ja rohkem ei tulnud midagi. Saatjaks legendaarne Mikro-Pets, kellega selle meedia vahendusel oli mul viimane keskustelu 2011 aastal, hehe. Rääkis toona autobiograafiast, tsiteerin : "pagan...autobiograafiaga on natuke raske, sest 7 aastat on vahelt puudu:). ja need on tegelikult päris olulised aastad, raisk! ja freddy naine ütles, et mihkel raud juba kirjutas midagi taolist. mul on see must pori näos täitsa olemas:).kuidagi ropp...isegi minusugusele ex r6vetsejale:). samas... mul pole siin midagi r6vedat olnud. st. ei mäleta, raisk!".  A ja raamatule oli ideaalseks lisamaterjaliks kõrvale kuulata 3cd-list Eesti pungi kogumikku "Disko pole oluline, punk on põhiline"!!! 

                                   

Where Demented Wented - The Art and Comics of Rory Hayes

Ameerika esimese undergroundkoomiksibuumi väidetavalt kõige äkilisema kunstniku retrospektiiv. Pehmekaaneline aga see-eest mõnusalt suuremapoolse formaadiga -  Sammalhabemel oli õigus, kui ütles, et looduses peab valitsema tasakaal. Ses mõttes tasakaalustas eelmise taskuformaadis "Cola Madnes"-i lugemiselamuse ilusti ära. Ma ei mäleta täpselt, mis oli see esimene "ahha" - elamus alternatiivkoomiksi maailmas mul aga neid on väga äge lugeda mainstream omade vahele. Tavaliselt on need autorikoomiksid, suht küsitava joonistuskvaliteediga aga see-eest on nad tsensuurivabad ja ikka kohe väga-väga vabad. Nõrgema närvikavaga inimestele rangelt vastunäidustatud. Fantagraphicsi youtube's oleva raamatulehitsemisvideo  tegemisel ma vean kihla tehti mitu võtet, sest seal keskel on umbes 20 leheküljeline osa väga hulludest hardcore ettekujutustest seksi kohta, mida speedisõltlasest Rory Hayes omas ( ise ses teemas kogenematu ).  Raamatu esimene pool oli selline lahjem, pmtselt 50-60ndate EC horrorkoomiksite  remiksid, peaosas tema koomiksites läbiv põhikangelane - plüüšhkaru. Siis juba mainitud ultrahardcore/dementne 20 lk streak, pärit tema enda 70ndatel avaldatud koomiksivihikust "Cunt comics" mida ilmus üks number .Lõpupoole oli huvitavamat kraami, kus  enamasti ühe.kolmeleheküljelistes  lugudes seesama plüüšhkaru tavitas nii kergemaid ( joint ) ja raskemaid ( speed/heroiiin) narkootikume ja filosofeeris ning seikles.  Raamatu alguses oli  ka eessõna, kus räägiti tüübist, et Rory oli olnud  undergroundkooomiksi isa Robert Crumbi suur lemmik. Sealt jäi meelde ka  ühe kirjastaja memoir, et Rory taks oli 11.50 $ alati oma tööde eest, sest 10$ maksis doos ja 1.50 edasi-tagasi ühistranspordi pilet diileri juurde. Lõpus oli intervjuu Roryga ja pikemalt tema venna mälestusi, mis haigust ta põdes, seda ma aru ei saanudki ( inglisekeelsetes meditsiiniterminites pole just tugev ) aga jah...lõpuks suri ikkagi narkoüledoosi...

                                  

Cary Panter - Cola Madnes

Selle koomiksini jõudsin järjekordsel  amazoni veebipoe  surfiööl mil sattusin USA punkkunstniku  Gary Panteri üle  600 leheküljelise loomingu retrospektiivalbumi peale ning siis lõi lambi põlema, et jajaa ma tean küll ju seda kunstnikku. Koomiksikirjastus Fantagraphic kaudu, kes üleeelmine aasta reliisis ägedas pikas ristküliku formaadis raamatuna tema kaheksakümnendatel tehtud   koomiksistripi  "Dal Tokyo" ( ühele Jaapani reggaeajakirjale mõeldud ). A no natuke liiga sürr ja segane tundus esmapilgul, need alternatiivkoomiksid on tihtilugu kange kraam, ettevaatlikult doseerima peab. Ega tegelt koomikseid palju polegi talt ilmunud, need mis on, on enamus out of print. Eks ta on ka rohkem päris kunstiga tegelenud, kujundanud ntx väga palju plaadiümbriseid.  "Cola Madnes"siga oli veel see suur mure, et internetis eelvaateid väga ei leidnud, et oleks  skaneeritud,  mõned leheküljed, suht kahtlaste kritseldustega, a no kunstipool on neil undergroundi omadel mitte kõige olulisem, ongi vahelduseks ägedam siukest robustset autorikoomiksit lugeda. See-eest vaatasin Vice ajakirja videointekat mehega, peale seda tellisin ära... Kui raamat postkasti jõudis siis esiteks oli üllatus, et selline nirudalt väike, pmtselt taskuformaadis... kõvad kaaned ja armas punane järjehoidjapael siiski pehmendasid veidi esmamuljet aga kui lugema hakkasin, siis  jäi kiirelt katki - tundus, et seekord panin ikka võssa omadega. A nüüd võtsin uuesti riiulist välja  - algus jah on siuke udu , mingi pärismaalane kondab suvaliselt ringi, kaks paneeli per lehekülg, suht kribukritseldustena edasi antud, a siis annetab see pärismaalane ühe sea mingile suguharušhamaanile ja vajub lõkke ääres unelusse - nii, edasi läheb tegvus ühte majja, kus elab üks mutantnijakilpkonnapeaga härra ja kaks rüblikut - üks neist  Jimbo, kes hommikusöögiks võtab omale  külmkapist aind ühe coca ja saab manitseda härra käest, et ei tohiks juua hommikul ainult paljast cocat, muidu tuleb Cola Madnes...eino tegelt on suht raske seda sisu kirjeldada, järelsõnas seda tehakse ja seal lendavad juba sellised nimed nagu Philip K Dick, William Burroughs, William Gibson, J.G. Ballard - a need mitte ainult selle koomiksiraamatuga seotud vaid üldiselt G.P loominguga. Igatahes, esimesest võõristusest üle saades väga äge kraam ja tuli tahtmine jõuluvanale kirjutada, et ta selle aasta kingikotti Gary Panteri loodud tegelaskuju "Jimbo" koomiksite kogumiku suudaks organiseerida, palun!

Rainer Jancis - Valgus tunneli lõpus

Metro Luminali kohta öeldust on läbi aastate meeldejäänud kõige eredamalt ühes Eesti Ekspressis? ilmunud arvustuses kirjutatu, et Metro Luminal on selline vana klassivenna või sõbraga, köögis istumise ja võtmise taustamuusika - jumal tänatud, mul on nii mitugi sõpra kellega taolist kuulamist orgunnida annab! Eks noorusajal oli Metro Luminali kaks kassetti pidevas rotatsiooonis, nii see mustatoonilise kestaga, kui spreyga kujundatud....sai supilinnas ühes squatkorteris elatud... Nüüd raamatut lugema hakates tuli välja, et üks mulle tundmatu plaat on uuemal ajalgi ilmunud - "Reboot"  - parem oleks kui oleks tundmatuks jäänudki, suht loodusõnnetus oli see. Rainer läbi raamatu propageeris küll oma ideed, et areng peab toimuma, teoorias oli ilus seda lugeda, praktikas kuulata mitte. Album "Sinus" oli  okei, eriti kui täpselt nonde peatükkideni jõudmisel, kuidas see plaat sündis, sai peale pandud, täitsa äge! Aga jah, ilma A.Vainola ja teiste tüüpideta pole minuarust enam Metro Luminaliga tegu, sry.  Raamat oli muidu väga huvitav algusest lõpuni. Ehe ja ausalt kirjapandud, sai igast asju teada - üks üllatavamaid oli näiteks see, et milline tegelikult superhitt "Isa tuli koju " mõte ja sisu oli. Metro Luminali eelkäijast, ansamblist "Ükskõik" ei teadnud ka, mõned lood on youtube kaudu kuulatavad!  Youtube'i sattusin muidu sellepärast, et raamatutekstis mainiti ära, et nii mitugi vanemat kontserti on olemas videosalvestustena, a neid ei ole sinna vist ikka üles laaditud, kahju...

                         

Patti Smith - Kõigest lapsed

Sel päeval, kui Patti Tallinnas esines, istusime Kolbaga ühes Tartu välikohvikus ning Kolp teadis lugu rääkida, et siis kui Patti Londonis tuuril käis omalajal, esines ühes klubis Sex Pistols ja Patti läks ka vaatama oma ansambliga ning oli just sel hetkel saali sisenenud, kui Rotten jauras mikrisse, et "mis kuradi hobused...hobused...hobusesitt!" see siis käis Patti debüütalbumi pihta, mis inglise keeles kandis pealkirja "Horses". Ameerika pungiemmeks tituleeriti teda meie ajakirjanduses, seda maiteadnudki, et selline staatus tal. Raamatki ilmus kuidagi salaja mu jaoks aga niikui teada sain, siis tahtsin lugeda, sest see väga huvitav ajastu mu arust - 70ndate lõpp New Yorgis ja väga elevil olin. Jutuks olnud  debüütplaat cd kujul oli ka valmis kuulamiseks, sama pildiga nagu raamatukaas kusjuures, mis nagu eeldas, et muusikast ja bändist tuleb rohkem juttu a võta näpust, plaadi sain masinasse lükata alles raamatu lõpus ja siis ka oli ainult pool lehekülge praktiliselt selle albumi kohta. A noh,huvitav oli ikka. Elati tüüpilist boheemielu, süüa pole, poisssõps teeb narkot ja müüb enda perset. Patti ise tundus ka suht ambient mutt - eriti meeldis, kuidas ta Pariisis Jim Morrisoni haual käis, see palverännak on endalgi ette võetud, äratundmist oli kõvasti tegelt, ka selle boheemielu koha pealt ( v.a perse müümine ). Chelsea hotelli valitsenud melust oli ägedaid kirjeldusi, ma varasemalt olen näinud tipprežhissööri  Abel Ferrara dokfilmi "Chelsea on the rocks" sealsete elanike kohta. Väga teretulnud igatahes, et eestikeeles on avaldama hakatud ka alternatiivsemate muusikute/kunstnike biograafiaid. Kahjuks oli tõlge üsna puine kohati, leidus trükivigu, mõni täht oli puudu või üle, see kõik kiskus lugemiselamust alla. Aga kui Patti debüütplaati kuulasin lõpus, siis muutus ka mulje temast  - täitsa äge hääl on tal ju ning  youtube'i on üles pandud vinge 1976 aasta Rootsis toimunud  kontsert, väikse eelintervjuuga! 

                                         

Brian K Vaughan/Pia Carrera - Y The last man

60 numbrit ilmus seda post apo seiklussarja. Kirjutajaks ameerika kutt ja joonistas üles kanadalanna. Hästi joonistatud, muidu mai salli eriti naiste loodud koomiksikunsti aga Pia Garrera stiil oli mõnusalt realistlik. Sisu poolest  kah täitsa okei - oli  seksi, actionit, kurbust, huumorit, eriti ägedad olid vihikute lõpu cliffhangerid, mida esines palju ja tõesti need olid head. Kujutan ette, kuidas fännid küüsi närisid kogu selle viie aasta ilmumisaja jooksul, oodates järgmist osa. No vbla lõpus läks veidi käest ära ja keeruliseks, aga kuni kaheksanda TPBni oli korralikult põnev kogu aeg. Brian on tuntud veel, kui teleseriaali "Lost" üks stsenaristidest, niiet  täitsa läks vaatamisplaani see TV sari, tundub, et mees oskab küll lugusi jutustada. Lugedes tekkis veel selline mõte, et juhul, kui keegi algaja koomiksihuviline peaks küsima miskit soovitust, siis Y the last men oleks vast hea valik küll alustuseks, või mis? Lugu, kus peategelaseks üks siuke natuke luuserlik Washingtonis elav tüüp Yorrick Brown,  kellel on kodustatud ahv nimega Ampersand ja kes  alguses valmistab oma korteris lihtsaid kiirnuudleid, kuna kõik oma raha on tüüp just kihlasõrmuse alla pannud - pruut on tal muidu hetkel Austraalias matkamas - aga siis selgub, et  miski salapärane viiruslik katk on maailmas lahti läinud, mille tõttu Yorick ja tema ahvipärdik on ainsad meessoo esindajad, kes ellu jäänud, naisi viirus ei puudutanud...ja seiklus algab.

Brian K. Vaughan/Tony Harris - Ex Machina

"Ex Machina" ilmus USA  suure kommertskirjastuse DC Comics tütarharu Wildstorm märgi all 2004 - 2010 ning kokku kestis see sari 50 numbrit + mõned ekstra lisad. Kirjutas EM käsikirja tuntud ja auhinnatud  Brian K Vaughan ( kaks lehekülge  #40ndas on autoriks märgitud Garth Ennis ) ning joonistas üles Tony Harris. Just kunstipool oligi eelkõige, mis meeldis ja pani lugema/vaatama. Selline realistlik joonistusstiil kehtis - New York põhitegevuskohaks, selle linna visuaalne kujutamine on mul ka filmides üks lemmikutest läbi aegade olnud. "Ex Machina" põhitegelaseks on nooremapoolne NY linnapea Mitchell Hundred, kes tegelt oli veel mõned aastad tagasi tavaline jõeinsener aga näppis ühe silla juures patrullis olles ühte kahtlast agregraati, sai säraka kirja ja ühes selle särakaga ka omandas supervõime igasuguste masinate "mõtteid" lugeda  ja neid oma tahtele allutada. A nii umbes kolmeaastase superkangelase karjääri lõpuks läks Mitchell hoopis poliitikasse, valiti linnapeaks ja ühtlasi uue ametiga seoses andis lubaduse, et enam iialgi oma supervõimeid ei kasuta. Ja ongi ülesehitatud nii, et iga storyarki alguses on mõned leheküljed varasemast ajast flashbäkke ja siis tagasi tänapäeva, kus läheb enamasti hoopis poliitikategemiseks erinevate probleemide lahendamisel. Kohati oli nagu meh aga samas jälle oli  täitsagi põnev ja nagu ma esile tõin - joonistusstiil hoidis kinni kõik need 50 osa. Arvustustes anti hindeks enamasti sinna nelja kanti, viiepallisüsteemis ja ega olen nõus, ongi täitsa loetav kraam aga mitte enamat ( kas ongi vaja, et alati oleks the best stuff  ? ). 9/11 teema oli ka siin sees peenelt - nimelt  ameeriklaste lohutuseks jäi üks torn siiski  püsti Vaughani versioonis.

  

Rick Veitch - Can't Get No

Ka see koomiks oli "500 essential comics" raamatus olemas ning peab tunnistama, et midagi lugemis/vaatamisväärset on alati olnud sealsetes koomiksisoovitustes. Seekord rohkem just vaatamisväärset , sest nagu hoiatati, ebatavaline on "Can't get no" sellepoolest, et siin puuduvad tegelaste omavahelist teksti edastavad  jutumullid. Päris "wordless" siiski polnud - leidus paneelidel miski narratiiv aga see tekst jäi mulle suht segaseks, vahepeal sai lugeda juba vanakreeka filosoofiat. Lugu oli ka ilma narratiivi süvitsi süübimata arusaadav ja jälgitav. Peategelaseks on üks tüüp, kes on  "täiesti permanentsete markerite" firma omanik, kõik oli äge ja ilus kuniks ükspäev esitati kompaniile hagi seoses graffity levimisega igalpool, millede tegemiseks neid supermarkereid kasutati ja mida võimatu maha saada ehitistelt, niiet  firma aktsiad langesid sel hagipäeval kolinal nulli. Noh, peategelane läheb siis õhtul ühte kõrtsi, tõmbab nina täis ja maabub sealtsamast baarist landitud kahe boheemlasliku tsiki korterisse, kus ta peatselt peale ganjasuitsetamist  konkreetselt ära kukub. Aga tsikid mitte, nood märkavad kahte markeripliiatsiotsa tüübi taskust paistmas ja arvavad pilves peaga, et on pull mõte tüüp tribalimustreid täis sodida, pealaest jalatallani...meenutame siinkohas, et tegu oli ultimate eemaldamatu permanentsete vildikatega. Noja ärgates siis tüüp veel kuidagi proovib mingi puudriga makeuppi teha, et ühele ärikohtumisele jõuda aga kus sa saad, maha pudeneb see krohv ning ning siis lööb pmtselt käega oma uuele olukorrale ja alustab trippimist tänapäeva Usas - sealhulgas  satub  nägema kaksiktornide rünnakut, jõuab kuskile salareivile ja igast muid seiklusi. Eks see 9/11 kujutamine vast oli, mis koomiksikriitikutele väga meeldis, tõesti, kiita on see raamat saanud väga. Mulle endale jättis sellise, noh, okei, mulje. Ka formaadilt eristus, raamat on  ristkülikukujuline  ning  kes jagab matsu siis on ka see ehk eraldi esiletoomist väärt, et ilmus kirjastus Vertigo labeli all,  sellist tõsisema tooniga indiet see kirjastus harva ilmutab.