Jean-Baptiste Andreae/Mathieu Gallié - Wendigo

Kaheosaline Prantsusmaal väljaantud koomiks, mis väga elavalt, eriti esimeses osas, kujutab seda karmi loodust ja  aega, mis valitses Ameerika kullapalaviku ajal. Kullaotsimist, kui sellist tegelt väga ei olegi, korraks on vihje, kui üks tegelane tuleb kohaliku küla kõrtsiuksest sisse uudisega, et "te ei usu mis praegu juhtus!". Kohe on mehed püsti ja vaid üks küsimus huulil : "mis, kas, leiti kulda?!!". A ei ole kuld seekord se,  mis siin loos teemat hoiab. Esimene osa oli väga hästi üles joonistatud -  karm  loodusvõitlus, selline jacklondonlik meeleolu, väga meeldis. Teine osa jäi esimesel lugemisel veidi arusaamatuks, kuna liiga müstikaks kiskus, aga korduslugemisel  taipasin ennem  järgi vaadata, mis se Wendigo õigupoolest tähendab ning saigi selgemaks see teise osa müstitsism - nimelt Wendigo on põliste Ameerika- Kanada põhjapiirkonna indiaanlaste, miski müütiline legendides tegutsev olend. Tuleb välja, et päris populaarne  - mitu horrorfilmi, (üks neist, Ravenous on endagi watchlistis juba mitu kuud olnud ), Stephen Kingi "Lemmikloomasurnuaias" mainitud,  mängumaailmates ( Warcraft, Final Fantasy), mainstreamkoomiksigigant Marvel on oma universumis seda tegelaskuju ohtralt kasutanud ja kui amazoni weebipoes  raamatuosakonnas otsida märksõna "Wendigo" siis tuleb suht palju eri raamatunimetusi, millede kaanekujunduses võib näha sünget põdrasarvedega ning inimkehaga olendit...

Manu Larcenet - Ordinary Victories

See on üks suurepärane koomiks. Prantsuse elukutselisest fotograafist, nimega Marco, kuskil  kahekümnendate teises pooles tiksub eluaastaid. Tüüp loo alguses känseldab oma psühhoterapeudi juures teraapia ära ning  sõidab hoopis Pariisist jee,  venna juurde ja edasi sealt maale oma vanemate juurde, sest on suht kerge kriis nii oma fotograafitöö mõttes kui ka üldiselt elu kergelt sassis, igast filosoofilisi-ekstentsiaalseid probleeme on ju kõigil vahest  ja nii temalgi. Joonistatud oli mõnusalt, euroopa koomiks, sõna kõige paremas mõttes. Kõik need külamaastikud, väga ehedad vaated ning väiksed aga olulised  detailid paigas. Siis kui meie peakangelane venna juurde saabus ja talle kass sülle puges, vat siis sain koheselt aru, et see koomiks mulle meeldib! Amazoni veebipood pakub võimalust esimesi lehekülgi vaadata. ( click to look inside ;) ) Koomiksialbumi  esikaane  nurga peal asus suur  kiri, et ajakiri Time aasta 5 parima koomiksi sekka valitud! Lisaks sellele on Ordinary Victories võitnud ka koomiksiauhinna Fauve d'Or  ( Kuldne Metskass ). See väga kõva auhind, mida jagatakse igaastasel Euroopa suurimal koomiksifestivalil mis toimub  alates 1974dast, Prantsumaal, Anguolemnes. Jea, üle 200 tuhande külalise, 4 päeva jooksul. Eks ta ole, siin Eestis vist eriti ei hoomata koomiksikultuuri väga, arvatakse enamasti, et tegu mingi superkangelastega, kes lendavad ringi või siis mikihiirebisnis jms standard, aga vbla asi paraneb. Mõned siiski jagavad matsu väga hästi, näiteks sõps Opstops, kes oma koomiksinjuuhiga Helsingis käies tabas kümnesse. Ja tõi lugemiseks nii selle kui ka järje -  Ordinary Victories : "What is precious". Aitäh!

           

Luc & Francois Schuiten - The Hollow Grounds

Eelmine post põgusalt sai eurokoomiksi kättesaadavusest juttu tehtud, variante siiski leidub - mingi aeg kehtis Ameerika suurkoomiksikirjastuse DC ja Euroopa suurima Humanoids vahel koostöö ja DC USA-s ands välja paperbackidena inglise keelde tõlgitud lugusi. A see koostöö on nüüd katkenud, igatahes midagigi mis leevendas eurokoomiksinälga neil, kes ingliskeelest vaid aru said. Ja nagu ma aru saan, siis Humanoid hetkel juba ise tegeleb usinasti tõlkimisega inglise keelde. Vbla ongi parem nii, sest DC/Humanoids toodangule heideti kvaliteeti ette päris palju koomiksifännide poolt. Ega isegi lugesin jah, et päris kehv print on selgi vihikul aga samas jälle kiideti kunsti ja sisu, et olgu peale, mis ta ikka nii väga siis kehva saab olla see print ja võtsin ära. Aga ikka oli küll kehvake, olgem ausad - paber on niru ja lehekülgedel värvid tõesti nagu tuhmunud suht - "washed-out" kurdetakse välismaistes arvustustes. Aga sisu - tõepoolest on seda cooli 80ndate eurospace puudutust  tunda ja näha ning jääb aind õhata, et oleks vaid korralik,  originaalalbumi kvaliteet - uhh.  Raamat ise koosneb kolmest eri osast - esimeses 6 lühikest lugu - sellised 70ndate popkunsti meenutavad joonistused, siis teine osa oli ühest planeedist, kus elavad aiinult naised ja muidugi leidub üks machoplaneet, kes vallutama tõttavad, keskaegsetes turvistes (stiili pärast panid sellise outfiti endale selga moodsad konkistadoorid). Kolmas oli kõige keerulisem aga kõige rohkem oleks taht kvaliteetpilti just seal nautida, arhitektuuri pärast. Kuulasin meeleolu loomiseks ja  hoidmiseks lugemise kõrvale sellist  prantsuse bändi nagu  Air  ning pean ütlema, et sobisid nende  õhulised helid väga hästi Hollow Groundsi maailmadega. Ongi originaalis prantsuse päritolu ka see koomiksikunstnike duo Schuiten'ite  15 a looming ja nagu goodreadsis üks ütleb - seks, ökoloogia ja arhitektuur on need kolm märksõna mis  iseloomustavad kogu seda triloogiat ja vendade loomingut üleüldiselt. Nõus sellega  ja kogumiku esimest avalugu saab näha siit  (  täiskasvanud lugejale on see, hoiatus  edastatud ; ) )