Postimehes jäi üks intekas silma, kus oli kirjas, et raamat sai kõva tunnustuse Euroopas, ning et sündmused toimuvad 17 saj lõpus Tartus. Ohoo, mõtlesin, äge värk, Tallinnlastel on apteeker Melchiori sari, a nüüd siis oma kodulinna ajaloost selline auhinnatud raamat kohe. Aastake pärast artiklit oli mahti ka teos läbi lugeda, pagan võtaks, natuke oleks võinud veel oodata, kaks kuud. Seda sellepärast, et siis oleks tõenäoliselt sama vihm ja pori ja üleüldine sügiskaamos, mida raamatus kirjeldati ka reaalselt väljas toimunud ja see oleks juurde andnud atmosfääri. No mingit vihma sadas aga raamatu viimaste peatükkideni jõudes otsisin välja ja kuulasin lausa doom/stoner metalit meeleolu tarbeks lisaks. Polnudki tükk aega kuulanud taolist mussi, praadisin kartulit peekoniga kõrvale ja oli täitsa tore olemine. Kulinaariast rääkides, siis üks uus ja kuuldavasti väga okei jäätisesort on ka ju ilmunud, meega plombiir, see fakt meenus lõpupeatükkide aegu ning tuleks lähitulevikus ära proovida. Veel meenus lugemise käigus miskipärast kuskilt ajusoppidest, et kui Taavi käest ükskord küsisin, mis raamatuid ta loeb, siis kutt vastas, et "Vergiliust". Krt, tüüp on üks kõvemaid kõrisi mu sõprusringkonnast ja sihuke ootamatu vastus. Vergilius mainiti ära raamatu järelsõnas, isegi tsiteeriti, niiet rahuldusega konstateerisin, et kirjandusnjuuh funktsib endiselt. Järelsõna oli autori poolt kusjuures päris deep aga vajalik.
 |
| Tartu linnaplaan ( kaart siit ) |
No comments:
Post a Comment