Eelmine raamat oli selline, kus ma tundsin autorit aga mitte kohti, see oli nüüd vastupidine juhtum. Ses mõttes oli väga äge lugeda. Kohad, kus peategelane seikles 90ndate Tartus ringi olid väga tuttavad ja ka nii mõnedki tegelased. Väga okei, et ei olnud mingeid varjunimesi aretatud, nagu nt. Mihkel Mutt oma põlvkonnast kirjutades teeb. Tagakaanel lubati tuntud tegelaste poolt raamatu sisu kohta, et on hüsteeriliselt naljakas aga seda väga ei täheldanud, lihtsalt siuke oli elu tolajal, mõnus lugemine ja kiirelt sai läbi.
 |
| Daniel Vaarik ( pilt siit ) |
No comments:
Post a Comment