IRVINE WELSH Kõnts

Nagu lubatud, võtsin ka koduriiulist raamatu ette. Tjah, kui ma ükskord, mäletan oma riiulit silmitsesin, siis olid seal järjest sellised pealkirjad nagu "Ameerika psühhopaat" "Kõnts" "Saast" "Tung Tappa" "Oopium" - päris hirm tuli endalgi peale. Selline psühhopaadi riiul. A noh, mis teha. Igatahes riiulis seisis mingi 2 aastat mul see Welsh, lugemata. Ju ootas oma aega, sest ma kahtlustan, et oma mõõtme andis praeguse momendi lugemiselamusele juurde ka mu praegune töökoht, peaaegu sama teema, mitte küll politsei a riigitöö, administratiivne. Igatahes Christeri, kes on üsnagi Welshi fänn, ( ma kedagi rohkem ei tunne ka isiklikult, kes oleks enamus, kui mitte kõik Irvine asjad läbi lugenud ) kommentaar oli, kui kuulis , et praegu Kõnts käsil on - "Bruce Robertson is da man!". Jees - indeed. Väga kõva vend. Selline, kes ostab iga esmaspäeva hommikul The Suni, et kolmanda lehekülje peale pihku lüüa ja "Väravaid" lugeda. Krt, mulle ikka räigelt meeldis kogu raamat. Kui ma siin arvasin, et eelmine rams on siiani parim aasta lugemiselamus, siis näed - nüüd on uus lemmik! Ramsiga oleks võinud veel CD kaasas käia - Bruce - lemmiklugudega mis ta kuulas, need olid ikka eriti peened heavylood ja ballaadid. Welsh ise on üsna spets vend musa alal, ma nagu olen kuulnud ja kujutan ette kuidas ta mõnuga sellised lood pani Bruce automakki. Ise ma kuulasin esimene pool raamatust lugemise kõrvale Bargrooves sarja 6 ja 7 plaati ja teine pool ehk lõpp läks kuidagi nii, et Public Image Lmd. saatel. Ma räägin, oleks taht CD-d kaasa, mul endal pole. Krt, tee või ise siuke kollektsioon, netist ikka peaks saama, kõik tuntud lood. Mis veel - nüüd kui mul Amsterdami piletid bookitud ja elaminegi on olemas just nimelt RLD rajoonis - siis väga viis oli lugeda Robertsoni Amsterdami - elamusi. Igatahes, kindlust lisab asjaolu, et paar Welshi teost on mul veel, jube küll, see shoti keel milles ta kirjutab aga kuradi hea on, tuleb välja!

Сергей Жадан Депеш мод

Ukraina Irvine Welshiks on Sergei Zadani juba jõutud kutsuda, no ma ise Welshi lugenud pole palju, ainult Trainspottingu järge "Porno" a seda viga annab parandada, sest kodus on mingi 4 Welshi riiulis. Igatahes Zadan oli ülikõva, vaata, et parim mis ma see aasta lugenud olen. "Depesh mõud" algas ühe tegelase, hüüdnimi oli "Sobaka" Harkovi Metallisti jalgpallimängu külastusega, kutt on jumala segi ja mis toimub fänni sektoris elamustekirjeldus oli väga mõnus, umbes nagu Velbaumi moodi vend tundus, lõppes see vutimatsh nii, et Sobaka kukkus tibüünidelt alla a noh, joodikut jumal hoiab . Edasi oli väike teema, kuidas USA elusõnalane oma jutlust telgis pidas - tema jutlusi käisid isegi kohalikud kanepisuitsetajad kuulamas, tänu tõlgile, kes improviseeris vabatõlget - tõesti võrratu - jõudis niikaugele, et kui lektor küsis "Kes sa oled?" noh oodates vastust a la "jeesuse sulane" siis tänu tõlkele oli asi niikaugel, et publik vastas " ja osminog!". Siis tutvustati tegelast Vasjat, kellel tekkis bisniz-plan osta Venemaalt paar kasti odavat viina ja see siis Ukraina vaksalis kallimalt maha lükata, oijah. No need tegelased olid sellist Spudi tüüpi kõik, noh ( Trainspottingust siis) no ja siis lükati main line käima, kui sinna korterisse , kus need patsaanid kõik elasid tuleb Robert ja selgub, et ühel kambajõmmil nimega Karburaator on ta kasuisa ( ühejalgne jahimees) enesetapu teinud ja kutid hakkavad Karburaatorit otsima. Otsingute käigus ostetakse mustlaste käest kanepit ja no alkoholi juuakse pidevalt. Siis selle kanepisuitsetamise käigus, ühes tehase punkris tegelase Tsapai juures on eriti hea filosoofiline vestlus, kus teemadeks " Permanentse Pohuismi" teooria ja "polnõi Põhh" teooria. Üks eriti mõnus teooria oli veel, et kui sul on selline kosmonaudi tee valitud siis tuleb seda jätkata. selle eest ma annaks medali, puhas kuld! Siis edasi nad satuvad veel igast kohtadesse ja korteritesse ja ühes korteris on järgekordne ülim kirjeldus, kuidas kaks tegelast köögis ühe raadjojaama pealt Depesh Mode ansamblile pühendatut saadet kuulavad. No see oli uskumatu, kutid oli muidugi padupilves ja joogised ja vahepeal tundus neile, et mongoolia miilitsate koor laulab ja need mendid kes laulavad seal kuulavad omakorda pealt neid ja lõpus kõne saatejuhile...oijah, ma olin põrmus ja ikka väga hea, et vene keeles lugeda mõistan. Ülirahul olen raamatuga.

Владимир "Адольфыч" Нестеренко Чужая. Road Action

 Peale väikest "ikaldust" lugemislaual hakkab juba nagu paremaks kruttima. "Tshushaja" oli filmistsenaariumi vormis kirjutatud lugu. Tegevus toimus 90ndate alguses ( ehkki suurt ei olnud aru saada, et just sel ajal, peale põhibossi "Raspeli" välismaises autos Mercedes oleva kaasaskantava kolaka mobiili) Et, siis Raspel saatis 4 oma brigaadi pätti Tsehhi ühe naise järgi, kelle vend alguses kinni kukkus ja , et see naine, kelle hüüdnimi oli ka ramsi pealkiri teda mõjutaks vajalikus suunas tunnistusi andma. Noja siis see reis sinna ja tagasi. Ega ma palju pole Vene pätifilme vaadanud, kõik see Brigada TVsari jms. on mööda jooksnud minust ja Bumeri filmi esimest osa ma vaatasin vabtsee pudeli viina ja ühe vene neiuga hullates, rohkem ühe silmaga, aga ilmselgelt sinna auku see raamat oli. Põhiväärtus lugemisel oli see, et sain jälle lugemistunde kätte. No, et roheline tee mee ja sidruniga ja vaikselt loed. A ja ilmselt jällegi mattide ja huide poolest lõi jälle reksi üle - eelmine oli Matadori sari aga mulle tundub, et siin oli slängi ikka kõvasti rohkem. Mis on suht uskumatu. "Starõi pidor ushe vseh sajebal" - see oli mul lemmiklause lõpus. Ja siis oli veel üks äge dialoog, kui Malõsh lubas ise valepassid teha, siis üks kambakaaslane küsis, et kus sa seda veel õppinud oled? - "Armees" - siis see kambajõmm nagu imestab, et mind küll ei õpetatud. Ei tea, kuidagi tundus humoorikas. A jah kokkuvõttes tavaline sopakas, see, et filmistsenaariumi vormis oligi põhiväärtus. Niisama proosateksti vist ei viitsiks ette võtta samateemalist. Ja kaanepilt on mõnus pulp.

VIKTOR PELEVIN Õudusekiiver

Ülikiiresti sai läbi - eile õhtul hakkasin lugema , ennem magamaminekut ja mingi ei saanud arugi, kui olingi kolmveerandi peal. No siis jätsin hommikuks ka midagi ja läksin mängisin natuke Tom Clancy Splinter Celli - maailma raskeim mäng aga öösel on päris ok hiilida. Ehkki ma olen miljon korda surma saanud, tõesõna. A hommikul ärkasin, väike nisu mee ja piimaga ja läks aga edasi. No Pelevin on mul üks ever lemmikkirjanikke ja ilmselt jääb ka selleks. Ega ma sest Õuduste Kiivrist suurt aru ei saanud aga vorm, milles kirjutatud on mul üks lemmikuid - seda juba "Allakäiguspiraalist Üles" raamatust, mis on vbla üldse mu lemmiklemmiklemmik kõige kõigem. Muidu mul on originaal ka olemas a näed üllatavalt kiiresti tõlgiti eesti keelde , et siis läksin kergema vastupanu teed. Järjehoidjaks kasutasin originaaliga kaasapandud järjekat, temaatiline selline, noh, niipalju kui sai järge hoida sellega, sest raamat sai praktiliselt 14 tunniga läbi. A vähemalt oli ostust kasu. Ja eestikeelsele variandile oli mingi imelik eessõna ette pandud, autori nime polnud, venekeelses väljaandes sellist asja küll ei olnud.

MIHHAIL VELLER Legendid 2

Velleri Leningradi Legendid mullle meeldisid, esimene osa siis. Ega ma suurt ei mäleta sisu, aint üks moment on mälus, kui mingi rikas chick Mercedesega mööda öist Peterburi kimas , endal seljas ainult kasukas. Ja seda, et ma peale raamatu läbilugemist kelllegile üritasin neid lugusi ümber jutustada a kellele ja kuna, ei mäleta. Igatahes Legendid 2 on ka nüüd läbi ja ei olnud nii äge. Esimene jutt kuidas ühed noored Pushkini kuju ära vahetasid oli enam-vähem aga edasi olid lihtsalt anekdoodid. No et kuidas Jeltsin Jaapani peaministriga kalal käis ja neile akvalangistid kalu õnge otsa ajasid jms. Keskel läks päris hõlmamatuks Velleri suurejoonelised Venemaa arutlused a la Ivanhoe oli tegelt venelane. Siiski lõpus oli kaks kohalikku, Tallinna põhist legendi mis annavad vist SL Õhtulehele ka silmad ette. üks oli sellest, kuidas Eino Baskin pornopiltide tegemisega vahele jäi - Eve Kivi ja Georg Ots olid modelliks ja selle eest Eino kinni istuski Siberis, tuleb välja ja teine oli tennisist Toomas Leiuse kodutüli käigus tapetud naisekeiss. Tundub, et raha pärast kirjutatud ajaviitekirjandus. Veller olevat väga menukas Venemaal. Ei teagi, viimasel ajal pole häid raamatuid ette sattunud, peale Maradonat ja öökapil on kah sellised keskpärased asjad mis raamatukogust sai võetud, no ikka laenad midagi kui lähed, ehkki endal mul on kodusest raamaturiiulist oi kui häid teemasi võtta. Muf ka just eile kirjutas, et mu amazonist tellitud raamat on saabunud USA-st. A ma loen veel nii umbes 5 raamatukogu ramsi eest ära ja siis hakkan lugema oma isiklikust raamatukogust asju. Luban!

JAAN APS Tähtis kevad

Hale tüng oli see raamat! Täielik ämber mu jaoks. Kogu lugu sai alguse kui ma onju Konsumisse läksin, no et nosida miskit osta. Ja õhtune aeg oli, siis tsekkisin sealset raamaturiiulit - ja võtsin ning sirvisin natuke. Ja lahti lõin koha pealt, kus peategelasel oli ilmselge seenepohmakas, Prahas. Kuna Praha kuulub mu lemmiklinnade hulka ja tagakaanel lubati "põnevalt ja kaasakiskuvalt noorte välismaal töötavate eestlaste elu ja ellusuhtumist" siis tekkis huvi. Oh my! Oli oli Prahas elavatest noortest juttu. Algul paar peatükki oli a siis äkki - hops - läks jutt Eestis elavale ligi 50 aastase kirjandusõpetaja Taimi eluolu peale - 100 mu elu üht piinavamat lehekülge ja siis - hops - läks jutt jällegi mitte Prahasse, vaid selle õpetaja klassis õppivate noorte elu peale mis oli minu arust ikka ultra bullshit, no ma olen ise 33, eks, a nii ka need noored ei räägi.siis aretati veel noorema kirjandusõpetajanna teemat aga ma ei taha seda meenutada, nii halb oli see kõik. Nojah, läbi ma lugesin aga piin oli see raamat, tõesõna.