DIEGO MARADONA El Diego

Kule see oli küll kaasahaarav raamat. Maradona autobiograafia! Ei uskunud, et nii huvitav on a eks vana noorusaja spordihuvi mälestused lõid välja, MEXICO 86 on mu lemmik jalka-mm ja kangelane oli Diego seal ju. Ehkki ma olin ise Inglismaa poolt respektin Maradonat väga. Vanakooli mees - nagu ta ise kirjutas lõpus on ta. Üldse kirjutas ta igast huvitavaid asju, alates noorusest kui ta Argentiinas mängis, et nuttis lahinal kui ta välja arvati ikka 78 aasta koondisest, 82 libises väga põgusalt üle, no see oli läbikukkumine ka, siis Barcelonas hakkas ta kõuki panema - üldiselt seda teemat ta ka eriti ei harutanud lahti, mainis aint, et cocaine on pahe ja tema enda probleem. Siis muidugi Napoli ja Itaalia meistrivõistluste peatükid, kutil oli ikka uhiuued Mercedesed, akna alla toodi koos võtmetega ja Napoli tuli koos temaga meistriks ja karika võitsid, niiet eks ta oli seda väärt. Üsna selline ladinaameerika tüüpi lugu on, kui miskit välja ei tulnud, siis olid ikka vigastused süüdi ja enamus osast oli ikka jäi Maradonal õigust ülegi. Mexico 86 - "jumala käsi" , tunnistas ilusti üles, et jah oli muidugi, a "kohtunikega ma vaidlema ei hakka". See - eest see teine värav olevat ta karjääri kõige parem. Siis Italy 90 oli korruptsioon, et finaalis Saksa võitis ja juba hümni ajal saatis ta kõik vittu - "Hijos de puta" - laulis ta hümni ajal. Noja siis tuli USA 94 kus ta edefriiniga vahele jäi - muidugi tema oli apsaluutselt puhas ja ei teadnud midagi, omaarust ostsid koondise arstid asendusravimi kus mingid ained hakkasid sisi reageerima. A ja , et ennast vormi ajada siis mees võttis endale kiirendusjooksu treeneriks Ben Johnsoni. Eino naerda sai kõvasti ja väga lahe lugemine oli.

Hand of god