Kui Terence McKenna oli leebem sissejuhatus ja rohkem filosoofiline mõtisklus hallutsionigeensete seente ja taimede teemal, siis Jim DeKorne oli juba konkreetsem ja põhilised pajatused olid teemal, kuidas mees igast keeduseid tegi ( jumal küll, seal pidi keetma üle ööpäeva igast taimeleotisi ja kurnama ja sada imet tegema). Ja siis olid enamus sellised kirjeldused : "segu oli ilgelt vastik ja rõve sisse võtta, kuid kuidagi vägistasin sisse ( ei olnud harv juhus kui kutt välja oksendas ja siis okse uuesti ära sõi, appikene) siis poole tunni pärast hakkasin nägema värvidemaailma, aga ikka oli väga sitt olla ja oksendasin kogu aeg. No enamus oli selline teema. Huvitavad olid lõpupoole punase kärbseseene peatükid, et seenemehikeste käest saab igasuguseid asju küsida kui nad uima all su juurde tulevad, aga üldiselt olevat füüsiliselt vastik. No ma ei tea. Igast imeleotisi ja taimi oli seal tõesti kirjas. DMT -peaükk oli kah huvitav, ei saanudki aru ma täpselt a vist Eestiski mingi tavaline kõrreline sisaldab kah seda, tegin endale mindnote, et peab ettevaatlik suvel olema kui suva heinakõrt närid, :D. Kuldlause oli selline seal, et kui keegi kahtleb maavälise tsivilisatsiooni olemasolus siis piisab 2 minutist DMT -suitsetamisest ja kahtlused on hajutatud. Jah on kuulda, et see DMT tõmbab teise dimensiooni, kusjuures sarnasesse, ehkki inimesed on erinevad. A lõpuks jõudis kutt järeldusele, et kõige paremad on ikka psiloseened. LSD -st räägiti ka, tegelt päris huvitav teos omamoodi.
No comments:
Post a Comment