PHILIP REEVE Surelikud Masinad

Ohoho! see raamat oli küll väga meeldiv üllatus 2006 aasta lugemislaual mul. Vist esimene kokkupuude tegelikult aurupungiga kirjanduse kaudu ka. Liikuvatest piltidest Katsuhiro Otomo Steamboy animet näiteks olin juba olin näinud ( järjehoidjaks kasutasingi muuseas Steamboy postkaarti ) noja kindlasti on mingeid animesi veel mis aurupungi temaatikaga tihedalt flirdivad. Jaapani konsooli-RPG-d ka muidugi. Kunagi käisin eesti ulmelugejate kokkutulekul Aegviidus , kus oli kavas loeng steampunkist ja siis defineeriti minu mäletamist mööda steampunki kui väga huvitavat haru ulmekirjanduses, kus tehnika on jäänud aurumasinate aega. Ja õigus ka, vähemalt selle raamatuga jäin ikka väga rahule. Sisust : Tuleviku maal on liikuvad linnad kes ajavad üksteist taga ja London on enda kätte saanud MEDUSA - salapärase seadeldise millel tohutu purustusjõud ja kuri linnapea on muidugi aldis maailma vallutama selle abil. Tom ,kes oli linna arhiivi õpipoiss ja Heather - neiu kelle vanemad tapeti Medusa kättesaamiseks ning kes Londonisse tapjale kätte maksma tuleb satuvad mingi megaseiklusse nii maa peal kui õhus kui üldse. Mõnusalt sisutihedad peatükid olid ja lühikesed, lugesid suts , enne magamaminekut paar peatükki ja said loogilise koha peal lõpetada. Mõnus. Lasteraamat, seda küll, aga samas väga hardcore ju tegelikult, kes lugenud on need teavad ;).

LIAN HEARN Kuu hele valgus

Oeh, lõpuks ometi sai kolmas ja loodetavasti viimane osa Otori lugudest läbi.
Tõtt-öelda kolmanda osagi võtsin kätte puhtast kohusetundest, sest esimesed kaks olid läbi loetud, "Üle ööbikupõranda" - esimene osa mulle isegi meeldis, sest oli eriline - jaapani teema, samuraide aeg, pluss veel siukest pool ninja-värki, peategelane Takeo Otori nimelt kuulus salapärasesse "hõimu" ja oskas ennast nähtamatuks muuta ja muidki ägedaid ninjaassasini nippe ja kaart oli raamatu alguses ja Juhan Habicht tõlkinud - ühesõnaga tundus , et väga äge. 2 osa läks juba liiga naistekaks, sest tuli sisse rohkem naispeategelast Kaedet ja tema kurba lugu, kuidas teda solgutati eri klannide pealike vahel ja muidu hingeelu ja looduskirjeldusi oli ikka liiast palju. ( Tegelt Lian Hearn ongi naiskirjanik, selgus) Noja okei, et siis mitte saagat pooleli jätta võtsin ka kolmanda osa ette, tore siis , et Takeo Otori ikka võitis oma maad tagasi, aga teise osa tase jätkub siingi, keeruliseks läheb ka juba süzhee, ei ole seebiooperi fänn ning ei jaksa eri sugulasi ja kõrvaltegelasi meeles pidada nii palju. Täitsa kahju, et nii läks seekord loodetud jaapaniteemalise fantasyga - fantasyt nagu polnudki vaid suguvõsadedraama hoopis . A ilus raamat väljanägemiselt, seda peab kiitma meie eesti raamatukujundamise üldise pildi taustal.

STEVE NILES/BEN TEMPLESMITH Criminal Macabre

Ben Templesmithi joonistusstiil on ikka midagi päris erilist. Nagu väikseid maalid on lehekülgedel olevad paneelid, kunstinäitus selline. Väga omapärane ja huvitav. Kohati meenutas mingi Poola noorteraamatu illustratsioone ähmaselt mida nooruses sai loetud. Autostopist oli see Poola rams veel ja päris hea, kahjuks pealkiri ei meenu. Criminal Macabre muidugi ei ole autostopist vaid hoopis detektiiv Cal MacDonaldi ühest juurdlusest. Ebatavalisest sellisest, sest Calil on see õnnetus, et ta näeb ja suhtleb selliste tegelastega nagu ghoulid, vampiirid , libahundid jms. Selline üksik Mulder, kes ainult ei ole nii korralik nagu x-filesi mees, ei ei vastupidi. Joob nagu Bukowski oma parimatel päevadel ja kasutab tsenseerimata sõnavara Raymond Chandleri dektetiivromaanide kangelaste stiilis. Criminal Macabre alguses ta läheb üht vampiiri baari vahistama , kuid see paneb plagama teda nähes, siiski vanakoolimehena Cal napsab talt rahakoti ja seal vahel on üks paber aadressiga...kuhu Cal joonelt suundub ja nagu ta ise ütles..."that was a first in a long series of bad moves" . Criminal macabre kohta on öeldud iseloomustuseks , et Max Payne vs. Underworld - nii on tõepoolest pluss Ben Templesmithi kunst ma rõhutaks!

BRIAN AZZARELLO 100 BULLETS vol.1

Mingi kuu aega tagasi umbes Ops telefonivestluses mainis , et " no tellisin 3 osa 100 Bulletit Krisost ära", ja kuidagi sattus nii , et ma pidin talle Tallinnasse deliverima need. kasutasin kohe juhust ja lugesin esimese volli läbi...mnjaa, esimene lugu oli selline geto-hip-hop-hood teemaline, et üks latiinotsikk nimega Dizzy Cordova tuleb vangist välja ning juba metroos koju sõites keegi salapärane mees mustas, ehk nagu ta ise tutvustas - agent Graves - selgitab talle kes ta mehe ja lapse maha lasid. Ei olnud drug-lordide kättemaks vaid hoopis politseinikud...ja annab talle kohvri kus 100 kuuliga untraceable relv ja foto kahe võmmi pildiga...

Teine lugu haaras juba rohkem , sest oli süngem ja mõnusalt joonistatud. Lugu räpase nurgabaarimani persekukkunud saatusest, mitte ta omal süül vaid kunagi oli ta just-just avamas gurmeerestorani kui leiti ta koduarvutist lastepornot ning bye-bye karjäär ja armastav perekond ja sama Graves baarileti ääres selgitamas mehele, kes need fotod tegelikult tema arvutisse sokutas ning pakkudes esimesest osast tuttavat kohvrit ja koos sellega kättemaksuvõimalust...lõpp oli ettearvamatu minu jaoks ja mingi teema tundub, arenema hakkab...

HARUKI MURAKAMI Norra mets

Tykk aega juba arutasin endamisi siin, kuna eesti keeles seda jaapanlast lugeda saab, venekeelse kirjanduse riiulid uputasid kuti tõlgetest juba ammu ja üsna ägedate pealkirjadega tundusid. Tõsi, midagi on eestikeelsena varem ka ilmunud, ma veel kaotasin ühe kihlveo selle peale :)
Nojah, kerge pettumus oli alguses, sest ootasin miskipärast mingit raju asja a selgus, et on mingi jube realism. Tavaline realism. A siis võtsin ennast kokku, sest elan ka ise tudengilinnas ja siukseid noori on siin ma kujutan ette palju kes niiviisi kulgevad nagu Murakami raamatus, eks ta siuke kuristik rukkis jaapani variant on, tegelikult päris okei lugemine, ega ma ei kahetse.