Oeh, lõpuks ometi sai kolmas ja loodetavasti viimane osa Otori lugudest läbi.
Tõtt-öelda kolmanda osagi võtsin kätte puhtast kohusetundest, sest esimesed kaks olid läbi loetud, "Üle ööbikupõranda" - esimene osa mulle isegi meeldis, sest oli eriline - jaapani teema, samuraide aeg, pluss veel siukest pool ninja-värki, peategelane Takeo Otori nimelt kuulus salapärasesse "hõimu" ja oskas ennast nähtamatuks muuta ja muidki ägedaid ninjaassasini nippe ja kaart oli raamatu alguses ja Juhan Habicht tõlkinud - ühesõnaga tundus , et väga äge. 2 osa läks juba liiga naistekaks, sest tuli sisse rohkem naispeategelast Kaedet ja tema kurba lugu, kuidas teda solgutati eri klannide pealike vahel ja muidu hingeelu ja looduskirjeldusi oli ikka liiast palju. ( Tegelt Lian Hearn ongi naiskirjanik, selgus) Noja okei, et siis mitte saagat pooleli jätta võtsin ka kolmanda osa ette, tore siis , et Takeo Otori ikka võitis oma maad tagasi, aga teise osa tase jätkub siingi, keeruliseks läheb ka juba süzhee, ei ole seebiooperi fänn ning ei jaksa eri sugulasi ja kõrvaltegelasi meeles pidada nii palju. Täitsa kahju, et nii läks seekord loodetud jaapaniteemalise fantasyga - fantasyt nagu polnudki vaid suguvõsadedraama hoopis . A ilus raamat väljanägemiselt, seda peab kiitma meie eesti raamatukujundamise üldise pildi taustal.
Tõtt-öelda kolmanda osagi võtsin kätte puhtast kohusetundest, sest esimesed kaks olid läbi loetud, "Üle ööbikupõranda" - esimene osa mulle isegi meeldis, sest oli eriline - jaapani teema, samuraide aeg, pluss veel siukest pool ninja-värki, peategelane Takeo Otori nimelt kuulus salapärasesse "hõimu" ja oskas ennast nähtamatuks muuta ja muidki ägedaid ninjaassasini nippe ja kaart oli raamatu alguses ja Juhan Habicht tõlkinud - ühesõnaga tundus , et väga äge. 2 osa läks juba liiga naistekaks, sest tuli sisse rohkem naispeategelast Kaedet ja tema kurba lugu, kuidas teda solgutati eri klannide pealike vahel ja muidu hingeelu ja looduskirjeldusi oli ikka liiast palju. ( Tegelt Lian Hearn ongi naiskirjanik, selgus) Noja okei, et siis mitte saagat pooleli jätta võtsin ka kolmanda osa ette, tore siis , et Takeo Otori ikka võitis oma maad tagasi, aga teise osa tase jätkub siingi, keeruliseks läheb ka juba süzhee, ei ole seebiooperi fänn ning ei jaksa eri sugulasi ja kõrvaltegelasi meeles pidada nii palju. Täitsa kahju, et nii läks seekord loodetud jaapaniteemalise fantasyga - fantasyt nagu polnudki vaid suguvõsadedraama hoopis . A ilus raamat väljanägemiselt, seda peab kiitma meie eesti raamatukujundamise üldise pildi taustal.
4 comments:
Ohooo !!! Ma juba mõtlesin,et loedki ainult laste pildiraamatuid,neid koomukseid.
ongi jube venimus, mingi 100 lk on veel..
Ah, mis te selle Hearni kallal kraaksute... võõrkeeli oskaval inimesel pole ju põhjust kõike lugeda, mis eesti keeles ilmub.
Eks ta selline pretensioonitu lastekas on, aga populaarne, sest esimene osa on juba läbi müüdud...
Isiklikult arvan küll, et maakeeles oleks võinud midagi asjalikumat avaldada, aga mina pole ju Varraku toimetaja...
Ja kust sa selle välja loed ,et mul midagi koomiksite vastu on tarkpea Lauri ? Kes ise viriseb ,kui koomiks juhtub must-valge olema.
Post a Comment