Ebatavalises formaadis raamat, suur ja paks selline, teeb isegi tavatellistele silmad ette. Mis tähendas, et voodis selili lugedes isegi natsa raske ja ebamugav oli käes hoida ramsi mingi aja möödudes. Samas raske käest ära panna ning lugemishoogu sattununa ei pannud tähelegi, kui käsi ära suri mingi hetk. Arvata oli, et võib huvitav olla aga, et kohe nii okeilt kirja pandud, see oli kl heameel tõdeda, eks seda raamatusse süvenemist soodustas veel lisaks muusika - kuna majas hakati renoveerimistöid tegema siis ehitusmüra vastumeetmeks suskasin plaadimängijasse lugemise ajal Eesti Kullafondi sarjas välja antud Gunnar Grapsi kolmikcd. Ja kui see klopsimine süvenes, siis lausa kõrvaklapid tuli kasutusele võtta. Muidu ma üldiselt lugemise ajal muusikat ei kuula aga selle raamatu taustaks oli kl lisadimensioon kohe. Vbla peaksi muuskikakirjanduse puhul ka edaspidi nii tegema. Eniveis, Gunnar Grapsi kontserditel ma ise olen paarile-kolmele sattunud kunagi, ükskord suht tatikana, mingi tasuta vabaõhukas Vanemuise kõrval parkalas, mäletan olin veel oma Ereliukas rattaga ja kui Gunnar esines ( oma punase kostüümi ja salliga ) siis keegi kommenteeris selja taga laval toimuvat: "no on ikka eputrilla". Malevas tema "Oo, Tõmmu naine" lugu muutus omamoodi hümniks ja veel on seoses Grapsi loominguga ägedaid momente meenutada baari Zavood algusaegadest, kui sõber Raivo jokki jäi, siis võis tavaliselt mingi hetk kuulda leti ees teda laulmas "Öö on oma mantli, üle ilma laotanud, mina oma rahakoti, ära kaotanud, rahakoti vahel oli tütarlapse pilt...kaob kõik, kõik kaob..." nii umbes kella kahe-kolme ajal suht hümn meil see oli. Muidu ise hindan tegelikult kõige enam Grapsi reggae ( tõstke sülti, tädi Maimu! ) ning bluusilugusi, tema paduheavy pole kunagi niiväga peale läinud. Leidsin Facebookist ka koha, kus rohkelt veel lisamaterjali, ehk siis pilte mis raamatu koostajatel olid välja jäänud, haruldasi.
No comments:
Post a Comment