Üks ägedamaid raamatuid väljanägemiselt ja kujunduselt üleüldse mis eestikeeles ilmunud, arvan ma. Ameeriklase Howard Pyle originaalillustratsioonid kombineeritud peenete väikeste sisukokkuvõtetega iga lehekülje serval on üsna omapärane ning unikaalne vorming. ( Häguselt midagi meenub, et sellist lk veerel olevat sisututvustust läbi raamatu vist on on veel kuskil kasutatud aga kus ei tule meelde ). Howard Pyle-i tituleeritakse lausa Ameerika raamatuillustratsioonide isaks, väärikas tiitel! Illustratsioonid on kahtlemata antud teose puhul pool elamusest, teise poole lisab Joel Sanga lustlik tõlge mis lihtsalt perfektne. Ei olnud mitte esimene kord lugeda ja ilmselt ka mitte viimane. Kahju, et rohkem pole tema teoseid eestikeeles ilmunud, ta on kirjutanud/illustreerinud veel teisigi keskaegseid legende ja üks mereröövlite teemaline on ka. Õnneks saab vähemalt virtuaalselt lehitseda mõnda tema rariteeti - näiteks kuningas Arthuri ajastust pajatav romaan asub siin.
2 comments:
Ma mäletan, et see oli üks esimesi päris raamatuid, mille ma iseseisvalt läbi lugesin. Olin siis kuue aastane. Ema oli veel päris skeptiline ja arvas, et see on liiga keeruline minu jaoks. Lugemine läks ludinal, aga murekohad olid hoopis teised - ma olin ikka päris hädas kui sain aru, et meil sellist jugapuud ei kasva, millest härrade vibud tehtud olid. Küll ma käisin igalpool nillimas, et järsku siit leian selle õige puu, millest endalegi selline legendaarne vibu teha. Ega ei teagi paremat raamatut, mida enda lugejateed alustavale rüblikule soovitada. Siiani unistan sellest kuidas lõbusa lese sahvrist tuleb välja maitsev tuvipirukas ning õlu kihiseb rõõmsalt kannus nagu nendel tüüpidel seal.
Oijaa, väga südamelähedane raamat lapsepõlvest see mullegi ja pettumus oli tõesti suur, kui isa käest sai ääriveeri uuritud, kus need lähemad jugapuud võiksid kasvada. Huvi pakkusid veel mitmedki olulised nüansid, näiteks mis vahe on märtsi- ja oktoobriõllel ja kas tõesti saab aknalauale sittuvatest tuvidest hõrgutavat pirukat.
Post a Comment