Mihkel Muti raamatud olen enamus läbi lugenud, aind artiklitekogusi ja nüüd hiljuti väljaantud mammutmemuaare mitte. Niiet suur heameel oli aastalõpus ilmunud uue raamatu üle. Normaalne tellis ka veel, eelmised teosed ikka kordades õhemad. A ei olnd pöördvõrdeline seekord sisu tummisusega see paksus. Esimene pool 200 lk oli päris vaevaline - raamat käsitleb pikka ajavahemikku ja alguses on kuuekümnendad, mis ei olnud mu jaoks huvitav, paraku, ise ka imestasin, et mismõttes Mutt ei meeldi - nagu vahepeal nagu oli seda irooniat ja lahedaid sõnu ning väljendeid aga vähe. Jürgen Rooste arutles klassikaraadio lühisaates "Uus raamat" et tema arust Mutt "hoidis" oma tegelasi seekord, oli empaatilisem, kui teistes ramsides. Võib-olla tõesti - enda isiklik lemmik on muidu "Pingviin ja Raisakass" Mutilt , seal ei hoitud ja "pandi" väga hästi, liikuvate piltide austajana meeldis väga ka P&R põhjal tehtud telefilm "1991". Okei, aga lõpuks kooparahva tegevus poole peal jõudis 80ndatesse ja siis läks oluliselt paremaks, eks oli tuttavam taust kah mulle. Kuigi ilmselgelt oleks kõik see nauditavam, kui ma teaksin, kes seal need prototüübid olid - ma siiski kaks generatsiooni taga, Mart Juurel muidugi oli lihtne ära tunda ja ütles oma "Kirjandusministeeriumi" saatevestluses, et raske käest pannagi teost. Kuku klubi tundsin ofc ära aga tõesti vist aind ühe isikunime suutsin tuvastada ja seegi oli episoodiline kõrvaltegelane. Aga jah, teises pooles oli seda mutilikku vaimukust juba rohkem ja tuli täitsa nostalgia peale, okei, ma ei käinud Kukus aga Tartu analoog Püssirohukeldri külglöövi ja Illegaardi algusaegade kujul meenus eredalt. Tartu omadest väga keegi ajalukku vist ei läinud, on üldse keegi Illegaardi ja Püssirohukeldri külglöövi aegu kirja pannud? Kivastik ehk?
 |
| Mihkel Mutt |
No comments:
Post a Comment