Ulmeringkondades juba tükk aega tagasi sahistati, et on omapärane tükk se. Viimane meeletuletus oli hiljuti klm blogis märksõnadeks tiptop ja ulme. Õukei, tagakaanel olev Pelevini nime soovitusena kasutamine polnud ka vale võte. Mingi mütoloogiat oli lisaks aretatud, et raamat kirjutatud kloostris ja skandaalid jms. Mulle sobib kõik kõmu ja positiivses meeleolus hakkasin siis otsast pihta - oligi nii nagu lubatud erinevates arvamustes - raju algus ja pmtselt sõitis selle alguse hooga ka lõpuni välja, lõpus hoog rauges ja täpselt nii nagu, kui lubate seoses talveajaga tuua paraleeli, siis nagu kelgutamisega jäi samamoodi soiku lõpus ka see lahe ja lõbus lugemisliug. A ma ei pahanda. Kui siis selle kujunduse pihta - raamatukujundus vist veidi on jõhker, või no toores selline. Spetsiaalselt hüppasin selle kujunduse asja pärast võõrkeelse kirjanduse osak läbi ja palusin originaal välja otsida. No, et kaanepilti vaadata ja kergelt tuli nali peale sest - kõmm - vene originaalikaane peal oli lihtsalt üks punane kraanakonks, tuimalt. Kerge nali tuli peale muidugi sest ma olin eestik. tõlkega juba sealmaal, et sain aru ja tänasin viisakalt raamatukoguhoidjat. Muidu raamatukoguhoidja arvas, et tema vist ei taha ise seda üldse lugeda, hoolimata Bookeri preemiast, et tundub liiga karm teos ja õige tunne oli tal ma usun. Et kaanekujundus nagu vastab sisule tõepoolest aga nagu teada, ei hinnata raamatut kaane järgi, sedan'd küll. Sisusse mis puutub siis selle tegi eriti lahedaks tõlkija Veronika Einberg - ma ütlen, et Eestis on kuldne tõlk praegu vene keele osas annaks jumal nüüd ägedaid kaasaegseid asju ka talle rohkem, oleks rõõm. No ei kohta tänapäeval väga sellist sõnakasutust tõlgetes nagu " Vettinud maapinna kohal tuprus aur" ja "Kõrge värvitu taevas paistis otsekui läbi ihmja veekihi". Mulle väga meeldis, ei ole toorelt tõlgitud ja on loomingulisust tunda. Muidu põhiliselt Akuninit on tõlkinud ta, vaatasin järgi. Mulle sobib ka see variant. Aga jah, kui veel sellist kaasaegset vene kirjandust saaks tema tõlgituna... Üldse kahtlaselt vene lainele sättis kuidagi väga salakavalalt see teos, kuidagi ootamatult läks Nautilus Pompiliuse best of cd masinasse siin ükspäev ja valge ROSSIJA kirjaga mingi punane T-särk ka iseenesest puges selga lugemise ajaks - niiet mingil määral mõjus.
No comments:
Post a Comment