Algus oli soodne, olgu peale, et pooemivorm aga kuna ma tartlane siis vaatasin, et ohoo! siit tuleb mõnus sauterlik chill aga entusiasm kadus kolme lk pärast ja asemele tuli kurbus ja kuskil seal 14 lk kandis juba kerge masendus. Miks masendus - sest Sauter mul üks lemmikkirjanik olnud alates Indigo esmatrükist 90ndal aastal ja väga halb oli nüüd lugeda, et ei ole elu chill enam lemmikul. Täitsa ei tahtnudki jätkata lugemist, mitte, et halvasti kirjutatud vastupidi, väga hästi on kirja pandud meeleolud ning mõtted ja siis ikka võtsin kokku end. Aga väga hea, et läbi lugesin, eks aastad lähevad ja hea teada mis ees ootab. Kahju, et ei olnud võimalik minna Tartus Elektriteatrisse eelmise kuu lõpus, seal Manfred Vainokivi doku esikas toimus ja sellesama raamatu presentatsioon. Pilte ürituselt vaatasin - P.S. ise kohal oli ja pildi peal tundus ta ok olemiselt. Igatahes uus raamat on küll jube ilus väljanägemiselt, sisult on kah jubedalt liigagi aus. Film nagu ma aru saan tundub sama teema olema, tahaks näha väga.
No comments:
Post a Comment