DASHIELL HAMMETT Daini suguvõsa needus

Hammeti "Punane lõikus" oli üks paremaid raamatuid, eelmine aasta mida lugesin. Niiet üsna hea meel oli, kui üks hommik ärkasin, teadmisega, et terve päev olen ilusasti kodus ja loen mõnusasti uut Hammetit. Noh, inimene mõtleb, jumal juhib - ei läinudki palju aega, nii umbes tund või nii, kui ma ennast avastasin hoopis kuskil linna ääres, taarapunkti luugi ääres tühje õllepudeleid kastidest välja tõstmas, kerget vihma ka veel sabistas krae vahele õrnalt. Nojah noh. Kets helistas ju ja kutsus oma maale chillima. A ennem oli see taaraäraandmispeatus. Algul ma kusjuures jäin nagu oma masterplanile kindlaks - et loen kodus a siis hel tagasi ja uurisin täpsemat kava, mis seal maal plaanis on ja jutt jäi , et õlut ei joo ( noh, väike nali vist oli see, aga ma ei pahanda) ja saab raamatut lugeda küll. See variant sobis mulle väga hästi. Tavaliselt ma raamatuga ringi ei käi a seekord tegin erandi ja täitsagi sai rahus lugeda mõnusasti. Esimese osa raamatust saingi Ketsi palkmaja teisel korrusel läbi - no nii raju gängsterite ja korruptsiooni möllu seekord ei olnud, kui Punases Lõikuses ( kahjuks, ehkki peategelane - Kontinentaalse Dektetiivibüroo ilma nimeta hardboiled uurija oli sama ) . Oli hoopis selline film-noirilik krimka, kolmes osas, igas osas mingi eri möll a kokkuvõtteks kõik ikka nagu üks jutt. Kusjuures, harva juhtub aga ma aimasin ära, kes segaduste taga oli.