CHARLES BUKOWSKI Hollywood

Bukowskist ma esimene kord kuulsin siis kui hakkasid ilmuma EE TV kavas tema lühijutud.Postimehe fotograafi Pets oli fänn ja vist ka inglise keeles lugenud ja jutustas mulle ümber Zavoodi leti ääres loetut, mingi liivakastis väiksed inimesed tegutsesid oli üks jutt, mäletan. Mario kuulas ka ja valas õlut ja proovis natuke sõna sekka lüüa, kiites Bret Easton Ellise "Less than zero"-t, et on kah hea chill raamat - jah, mulle meeldisid need õhtud Zvoodis. A Bukowski fenomenile ma pihta ei saanud siiski, hoolimata säravatest Petsi ümberjutustustest. Siis ilmus esimesena lühijuttude kogumik "Põhjatuse piiril" , mis mul pooleli on siiamaani ( ka sealt on mulle jutte ümberräägitud - Martin just hiljuti meenutas Buffalo Billi lugu, kes olevat metsiku lääne kõige kõvem mees ja Alan kunagi fännis ühte suure munniga neegri köögilugu sealt ). Siis tulid "Naised" ja "Postkontor" - mis ma läbi lugesin aga jällegi erilist muljet ei avaldanud. Siis ilmus elulugu "Pöörase elu rüpes" - see mulle meeldis. Ja siis ilmus "Tavalised ogarused" - mis mulle lõpuks meeldis, ilmselt esimene eestikeelne, mis tõlgitud hästi. Ma kahtlustangi, et varasemad ei istunud just kohmaka tõlke pärast. Et ses mõttes on Martinil õigus - ilmselgelt tuleb Bukowskit inglise keeles lugeda. Noja "Hollywood" - see tuli läbi lugeda, et olla ikka hip, noh. Moevärk. Ajaa- "Pulp" on ka eestikeeles olemas ja ma ise pean seda parimaks tegelikult, väidetavalt Bukile endale meeldis samuti Pulp kõige rohkem mis ta on kirj. A Hollywoodis täpselt käis mulle kah pinda, et mingid imelikud pseudonüümid olid ja tõlge oli kahtlane, ma arvan. Pea valutas juba eestikeelsetest roppustest, mis tõlkija oma fantaasia piirides välja mõelnud oli. Filmi ma näinud pole, kunagi oli vabtsee kadunud, kui üks sõps tahtis a nüüd on olemas jälle ja eks lähiajal saab vaadataud.

DASHIELL HAMMETT Daini suguvõsa needus

Hammeti "Punane lõikus" oli üks paremaid raamatuid, eelmine aasta mida lugesin. Niiet üsna hea meel oli, kui üks hommik ärkasin, teadmisega, et terve päev olen ilusasti kodus ja loen mõnusasti uut Hammetit. Noh, inimene mõtleb, jumal juhib - ei läinudki palju aega, nii umbes tund või nii, kui ma ennast avastasin hoopis kuskil linna ääres, taarapunkti luugi ääres tühje õllepudeleid kastidest välja tõstmas, kerget vihma ka veel sabistas krae vahele õrnalt. Nojah noh. Kets helistas ju ja kutsus oma maale chillima. A ennem oli see taaraäraandmispeatus. Algul ma kusjuures jäin nagu oma masterplanile kindlaks - et loen kodus a siis hel tagasi ja uurisin täpsemat kava, mis seal maal plaanis on ja jutt jäi , et õlut ei joo ( noh, väike nali vist oli see, aga ma ei pahanda) ja saab raamatut lugeda küll. See variant sobis mulle väga hästi. Tavaliselt ma raamatuga ringi ei käi a seekord tegin erandi ja täitsagi sai rahus lugeda mõnusasti. Esimese osa raamatust saingi Ketsi palkmaja teisel korrusel läbi - no nii raju gängsterite ja korruptsiooni möllu seekord ei olnud, kui Punases Lõikuses ( kahjuks, ehkki peategelane - Kontinentaalse Dektetiivibüroo ilma nimeta hardboiled uurija oli sama ) . Oli hoopis selline film-noirilik krimka, kolmes osas, igas osas mingi eri möll a kokkuvõtteks kõik ikka nagu üks jutt. Kusjuures, harva juhtub aga ma aimasin ära, kes segaduste taga oli.

ROBERT VAN GULIK Kohtunik Di töötab

Krt, päris pikalt ootas tegelt uus Kohtunik Di lugude raamat mul. No ei olnud sellist krimkatuju. A siis , kui juba mitu korda pikendatud ja kriitiliseks läks panin Buddha Lounge muusika cdmängijasse tiksuma ja tegin ühe eriti hea kannutäie rohelist teed ja võtsin raamatu kätte. Noh , kohe olin teemas sees, no problemo. Lõhnaküünlad veel puudusid a neid ma magamistoas ei põleta, aind rõdul, harva. Nojah, raamat oli väga hea, Gulik on super ju, dektetiivide edetabel oleks mul, siis esikoht kuuluks muidugi Sherlock Holmsile a hõbe ma arvan kohtunik Di - le. Kolmandat kohta ei ole, sest ma tegelt väga krimkade fänn pole. A Di lood on mõnusad just olustiku ja atmosfääri pärast, tegelt tühja neist mõrvadest. Kusjuures ühe kaheksast loost lahendasin ise ära, poole pealt. Konnatiigi lugu. Üllatas, et näiteks lõpus 2 lugu on sellised süngemad, atmosfääri poolest just. Taust on seal selline, et Hiina Keisririik hakkab sõdima mongolitega ja piiriäärses linnas ei ole nii rahulik olla midagi. Riisi pole ja üldse on trööstitu õhkkond. A eelmised kuus lühilugu olid nagu ikka, vana hea Hiina chill.

PEETER SAUTER Vere jooks

Sauter mulle meeldib, no kellele ei meeldiks, onju. A raamatuid konkreetselt olen lugenud vist aind Indigot. Mitu korda. Kui Indigo ilmus omal ajal siis ma ise olin vabtsee EÕM-is, Peetri alevi ligidal ja kui tüdrukud linna läksid ükskord siis ma lasin spetsiaalselt tuua endale. Ütlesin, et vat selline väike sinine raamat peaks olema ilmunud, et kui raamatupood ette jääb tooge ära. Ülikõva! Vahepeal ostsin Luusi ka, aga seda ma lugenud pole. Seal peaks olema Indigo remake kerge ja siis veel midagi. ei tea miks ta mul lugemata on siin. No äkki ootab oma aega. Vahepeal muidugi niipalju kui Vikerkaartes või kuskil mujal asju on ilmunud siis need on ka läbi loetud. Anyway, see kõik on vana Sauter. Uus jutukogumik algas ka vanaviisi, no selline laadna kultuursete joodikute teema, ehkki esimeses jutus oli mingi homoteema sees, ma mõtlesin, et misasja? Tederi Onanistid algas ka räigelt ja nüüd Sauter ka miskipärast nii kirjutab. Tuju läks ära täitsa a jutu lõpp päästis. Järgmine lugu "Nuga" oli raju. Oi sa vana kurat kus Sauter on vihaseks läinud! Oli emotsioon. A ilusti kandis välja see lugu. Polanski maniakk Tenantist tuli meelde seoses selle kleiditeemaga. Igatahes kõva andmine! Ja siis oli vahepeal selliseid tavalisi lugusi, Jõulud ntx mul tuli tuttav ette. Pätt ja pihiisa ka , ma kindel pole kas ma olen varem lugenud, aga tundus tuttav, lõpus läks ülemõistuse rajuks Eesti kirjanduse kohta ( noh, Kivirähk oli ka vihane tegelt Ussisõnades, mingi sellised vaibid on üleval vist). Novat. Joonistused olid ka lisatud, tegelt on tal vist varasemates raamatutes ka illustratsioonid a ma ei teadnud, nüüd tean. Bukowski pealt maha vehitud vist a las olla pealegi. Äge raamat. Lisalugu tuli ka - detsembri Vikerkaarest, mis mul jaan saadik voodi kõrval vedeles, just Sauteri loo pärast ostetud ja seal oli Õnnepalu arvustus ka Vere jooksu kohta, kõik täpselt õige, samad mõtted mis mul lugedes.

TÕNIS KAHU Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik.

Kui see raamat välja tuli jõulude aegu siis nii mõnedki sõbrad arvasid, et ei tea... et kas ikka viitsib Kahu targutusi ja tekstijazzi lugeda. A nüüd ma usun on virisejatel vist kõigil see riiulis olemas, kindel pole, a ntx Ketsil ma nägin oli täitsa laua peal ükskord. Tema tegelt ei virisenud, vbla aint hinna üle, kallis on see raamat küll. Ise laenasin raamatukogust, paistis nagu keegi poleks lugenud, 4 kuuud hiljem. Evoli arvustust lugesin ka ennem sewercidist, noh, Evol oli vihane vist ja heitis ette Tõnisele, et mees ei rocknrolli üldse ja otsib lugudest taga sõnumit , mitte, "et pohhui see sõnum, peaasi, et lugu töötab". No, mu arust Kahu alguses juba teeb selgeks , et see on tõesti väga isiklik ja subjektiivne raamat, niiet mõttetu on sõna võtta. Igatahes, mulle algusest kuni umbes pooleni tundus, et tüüpilised Kahu muusikaarvustused a siis kuskil poole peal läks väga mõnusaks. Sege see, et kutt on juba 40 ja see peaks olema selline iga , et mees on enda jaoks kõik ilusti ära mõtelnud ja iga sõna eest võib vastutada. Väga mõnus. Ja Dallase "Raj Kapoor" kohta kirjutatu meeldis kohe väga. Üks üllatuslugu oli ka seal mu jaoks - Sue Darlingu indiekogumiku pealt üks lugu. Tore raamat. Üldse minu arvamus on, et rohkem võiks olla raamatuid kus cd-plaat kaasas on - kehtib ka juturaamatute kohta.