ANDRUS KIVIRÄHK Mees, kes teadis ussisõnu

Ei väga hea, et Kivirähu uus raamat edetabeli tipus on - vbla muidu oleks kauem aega läinud enne kui ussisõnad mu lugemislauale oleks maabunud. Sest eelmine raamat tal - Rehepapp, niiväga mulle muljet ei jätnudki ja ma juba arvasin, et Kivirähu parimad hetked on mu jaoks päris alguses väljaantud õhukesed lühijuttude kogumikud...A näed! Ma natuke olin kuulnud ka ennam arvamusi, kui raamat ilmus siis kutsuti autor Hommikutelevisiooni ja vist Kahvlis sattusin ka nägema. Siis nagu räägiti, et ilgelt sünge ja ma ei tea mis kõik veel. Noh, mu arust oli ikka mõnusalt lõbus ja mis süngusse puutub siis mulle küll meeldis , et vint oli viimase peale keeratud. Kahju ainult, et Andrus ise arvas seal emmas-kummas intervjuus, et romaani on ikka väga raske ja vastik kirjutada ja et ta enam ei taha. No ma ise väga loodan, et paari aasta pärast läheb üle selline meeleolu tal. Igatahes mulle väga meeldis, tõesti fantaasiat Kivirähul on ja eesti keelt ja huumorit mees valdab. Sellised teemad ja lausekombinatsioonid olid, et nauding oli lugeda. Nädalaga sai läbi, sest asi tahtis nautimist. Ja mitte , et see siia puutuks a mul oli film-noiri maraton ka käsil, niiet vaheldumisi raamatuga sai kvaliteetaega veedetud ca. nädal. Ja kaanekujundus on väga hea mu arust ja üldse kolmas raamat järjest mis väga meeldis. Jei!