TERENCE MCKENNA Jumalate Toit

"Psühhoaktiivsete ainete ja inimese evolutsiooni radikaalne ajalugu" oli tiitellehel ka veel kirjas, pealkirja all. Nonoh, mõtlesin, etskae mis kirjandust eesti keeles on hakatud välja andma, vaba maa, tõepoolest. A kohe ostma nagu ei kippunud ja üldse läks mul meelest ära, et selline rams on a siis tuli meelde jälle ja uurisin netist, kesse McKenna on üldse selline - esimene link mis google andis oli erowidi oma - see on vist üks põhjalikumaid teemasaite. Tuli välja, et McKenna on päris kõva kärbes omal alal, vaata, et Timothy Learyga võrdväärne kuju. Ja pilt oli ka seal, selline habemik, üldiselt usaldusväärne, niipalju kui hipisi usaldada saab muidugi. Egas midagi, kui nii kõva vend on, siis miks mitte, arvasin ja lugesingi läbi küllaltki paksu mu arust teose. Tjah, Terence aretab siin huvitavat teooriat nagu inimesed oleks rääkima õppinud tänu maagiliste seente söömisele ja üldse on tema arust seened maailma alus. No las ta siis arvab niiviisi, minul arvamus puudub aga samas on hea ju, et on võimalik mingit enam-vähem normaalset teksti lugeda vastuseks sellele tobedale antihüsteeriale , mis meil käib. Mulle meeldis, et kutt osavasti tõi eraldi peatükkides ette ka suhkru, tee, kohvi ja shokolaadi teema. ja siis meeldis mulle üks "mesilasenäoga seeneshaamani" pilt mingi aegade hämarusest kaljujoonis või midagi oli seal repro. A üldiselt oli see raamat siiski liiga üldine mu jaoks.

SASS HENNO Elu algab täna

Sass Henno "Mina olin siin" mulle täisa meeldis ja ei näinud põhjust miks mitte ka järgmine raamat läbi lugeda. A tuli välja, et see pole mitte järgmine, vaid esimene tal. Ja seda oli tunda ka. Noh, kui tänu sellele tuli Mina olin siin siis on ok ja õnneks ei võtnud kaua aega ka läbilugemine, poolteist päeva. Algus jube lohises ja ootasin, kuna action pihta hakkab a kui hakkas siis oli see üsna nõrk. Krt, peaaegu ühtegi head kohta ei oska esile ka tuua, üks vist isegi oli hetk mingi, a milline, ei mäletagi enam. A samas, ega ei vägistanud ka seda lugemist ja keegi ei keela paremini mul kirjutada ja lugema ka ei sunnitud. Ikka ise teadsin mis raamatu ma kätte võtan. Nojah, "Mina olin siin" lubati Eesti kirjanduse ajaloos esimest korda ühe aasta jooksul 2 järge välja anda ja Urmas Oti saates käis noormees puha intervjuud andmas. Nüüd on nagu vaikus, kui mingi asi veel ilmub siis tõenäoliselt ma ikka võtan ette, ma arvan. Kui midagi paremat just käepärast ei ole.

TARMO TEDER Onanistid

Hea pealkiri muidugi, Ketsiga hirnusime, et päris hea kui raamatukogus ntx küsid ja siis hõigatakse kusagile taharuumidesse - "Eevi, siin üks tahab ONANISTID, vaata kas sul on seal" või midagi. Loll nali muidugi a meil oli lõbus. Õnneks ma küsima ei pidanud vaid oli kohe riiulis, heh, mulle on see Eesti kirjanduse riiul kohe meeldima hakanud ma vaatan. Tarmo Tederit ma olin kunagi varem ka lugenud 90ndate alguses, kui Sautergi debüteeris Indigoga, samas sarjas ilmus üks tumesinine loetav jutukogu veel ja Teder oli autor. Selline karm realist, mäletan , kirjutas joodikutest ausalt ja kraad kangemalt kohati kui Sauter. Onanistid oli päris täpselt see mis ma ootasingi ja tahtsin, eriti esimene pool raamatust. Et sain teada mis toimub eesti 40ste põlvkonna elus. Mihkel Muti "Kõrtsikammijad" on sellega võrreldes päris pühapäevaromaan, sest kohati läks isegi mu jaoks üle võlli ja meenutas kangesti Harri Jänese 1986 aastal väljaantut raamatut "Allakäiguspiraal". mis rääkis õpetlikult alkoholismi kahjulikkusest kirjanduslikus vormis, koos arstide kommentaaridega. Onanistides kommentaare polnud a umbes sama. Kusjuures valmistasin ennast ette ka siukse raamatu lugemiseks ja käisin eelonevalt üle hulga aja Illegaardis, kus oli ses mõttes täislaks, et istusin Mehis Heinsaarega ühes lauas ja siis sain vist tuttavaks ka underground kultuslavastaja Kalev Kuduga a noh, nad on noored siiski. Nende vanade pässidega ma vist niiväga tuttavaks saada ei tahakski, alkoholistid ja onanistid, that's right Tarmo.

А. Гаррос, А. Евдокимов Чучхе

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest käigust paar aastat tagasi Riiga kus sai ka külastatud sealset suurimat kaubamaja ALFA. Üsna jõhkralt suur asutus on. Kaks head teemat leidsin kah kokkuvõttes - 1. Double Coffe, mis Tallinna omadega võrrelda ei anna, liiga kunn on seal ja 2. üks väike vene kirjanduse pood. Tõesti, kui pragu on hetkesisul mu lemmikraamatupoed üks Amsterdamis ( seal on tegelt kolm lemmikut) ja Prahas, siis vene kirjanduse koha pealt on too ALFA oma. Nojah, seal ilmselt ma hoidsin käes G/J raamatut, sest müüja soovitas mul mingit Riia noorte ja vihaste meeste raamatut, et pidi olema pangandusest ja thrillet ja üldse kõva sõna. No ma tookord ostsin siiski oma järelejäänud lattide eest ühe teise ramsi a muidu oli siukest uut vene kirjandust seal kohe eraldi kolm riiulit. No sellist ägedat. Teine episood tuleb nüüd Prahas, kui ma ka raamatupoes tsekkisin välja HEAD CRUSHER nimelise ramsi ja siis lugesin tagantkaanelt, et kas riia kutti, ( ahaa! et seda soovitatigi seal ALFAS) uus Pelevin ja vene American Psycho ja et on preemiaid saanud ja mis iganes, no ma inglisekeelset ei hakanud ostma, jätsin autori meelde või isegi toksisin mobiili, et kui vene keeles näen siis tsekin. A siis läks mul see nimi meelest ära või kustustasin tlfonist. Midagi häguselt oli ja googeldasin kodus mis jaksasin a ei leidnud. No läbi ussimunni kuidagi ikka sain kätte nimed jälle ja nüüd siis sattus siuke raamat neilt ette. Et tavai, kolme jutuline kogumik, 2006 - mis vendadega siis tegu on? Tjah, esimene jutt oli ok. Kutid küll väitsid eessõnas, et konkreetselt Hodorovski juhtumit nad silmas ei pidanud a no nii üldiselt. Ja oli tõesti mõnusalt kirjutatud, nagu filmistsenaariumina , mulle väga istus selline lühikeste peatükkide stiil. Sisu oli siuke, mingi Agatha Christie 10 väikest neegrit versus vene tänapäeva äri, räpi ja muu eliidi ringkondades. Teine jutt oli juba kahtlasem, mingist vennast kes tegeles inimeste otsimisega, lõpuks otsis iseennast või midagi sarnast ja kolmas oli aint selle Jevdokimovi kirjutatud ja väga skisofreeniline, sain teada erinevatest võtetest, millega vene mendid ülestunnistusi välja peksavad a üldiselt jäi lõpp segaseks ja ei tundu need vennad midagi nii väärt oma haipi esialgu. Vahepeal ma käisin Riias jälle ja ostsin ühe nende uue raamatu veel Factor Fury , eks näis mis saab.