Jah, ma olin unustanud jälle ära, et koomikseid lugeda on hea. Eriti häid koomikseid. Pakse koomikseid. Alan Moore V for vendetta oli mõlemat - hea ja paks. Ehkki alguses nagu on hirmus, sest vaatad, et jube palju on teksti ja maru selline "tihe" tundub kõik, kui lehitseda. A niikui lugema kakkad, tõmbab sisse ära ja ainult inised läbi peanaha, sest nii mõnus on. Tõesti ma jäin väga rahule, kui vahepeal läkski väga diibiks, siis midagi ikka aru sain õrnalt ja võis edasi lugeda. Ehkki lõpust nii umbes 40 lehekülge läks siiski üsna käest ära, noh enam vähem sinnamaani oligi kui see uurija seal kontsentratsioonilaagrisse läks ja LSD-d võttis. Edasised sündmused kasvasid juba üle pea ja jäid rohkem segaseks. Ei jaganud enam välja kes on kes, eriti oli seal üks vend kes rääkis mingit murrakut, oi ma vihkan kirjakeeles seda teemat inglise keeles. Mingi anarhia vist jäi lõpuks kehtima nagu ma aru sain. Õnneks on kohe film ka käepärast, kuulu järgi üsna hea ( eks sellepärast saigi see koomiks ka ette võetud, et film tehti ja puha, muidu mine tea - polekski lugenud) niiet saab üle kaeda veelkord ja loodetavasti need segased teemad saavad selgemaks.
No comments:
Post a Comment