Bill Willingham/Joe Benitez/Sergio Davilla - Legenderry: A Steampunk adventure

Loen parasjagu üht aurupungi-raamatut ja kuna seal illustratsioone napib siis mõtlesin teemasse rohkem tõmmata end ning  mõne auruse koomiksi kiirelt läbi töödata. Kuna mu enda (auru)koomiksid on parasjagu näitusel Tartu Linnaraamatukogus siis võtsin digitaalselt lugeda. Iseenesest autori nimi oli mulle väga  tuttav -  Vertigo kirjastuse hittsarja "Fables" looja Bill Willingham isiklikult! "Fables" on  klassikaliste muinasjututegelastega, kes toimetavad hoopis tänapäeva New Yorgis, aastast 2002 ilmuv suurepärane koomiksisari. Samamoodi on ka Legendarrys tegelt eri lugude kangelased koos - koomiksikirjastuse Dynamite universumi omad - Red Sonja, Vampirella, Green Hornet jt aurupunkilikus maailmas möllamas. Alguses tundus, et täitsa loetav aga mida osa edasi, seda rohkem hakkas  tunduma sellise kiire ja suht halva  haltuuraprojektina kõik see möll. Natuke päästis joonistusstiil aga tänu sisule kokkuvõttes väga keskpärane värk. TPB muidu sisaldas ohtralt iga osa lõpus ( kokku 7 nummert ) joonistussketshe ( exclusive for digital issue ) ja koomiksipaneelide skripte a nonde fänn ma väga pole...lisaks oli veel lõpulehekülgedel valik eri numbrite alternatiivesikaantest, mõned neist tõesti päris ägedad aga no üldiselt ikkagi jään selle juurde, et väga  kesine kraam, heameel kohe, et digitaalselt sai seekord ette võetud.

Dan Glimne - Maailma suurimad sulid

Eessõna lõpus leidus tõlkepomm - telesari X-files oli tõlgitud "X-arhiiv", uhh, natsa tuli hirm peale, et mis veel ees oodata võib aga ei olnud õnneks enam nii toorest nätakat. Täitsa muhedalt ülejäänud raamatu tekst jooksis igast sulide ja petiste hämmastavalt nutikatest petuskeemidest läbi aegade kuni tänapäeva Nigeeria kirjade ja müügipüramiidideni välja. Ajalooliselt mulle tundus, et skämmide kuldaeg jäi sinna eelmise sajandivahetuse paiku, kui telefone veel ei olnud ja seega ka info ei liikunud. Niiet sai näitks kaelkirjakut näidata rahvale laatadel, reklaamides looma välja kui kõige viimast elusolevat eksemplari maailmas! Rahvas tahtis ofc näha, väikse tasu eest muidugi sai ka ning kui mõni juhtuski piletimüüjale ütlema, et ta ntx. New Yorki loomaaias käis  ja seal oli selline loom täitsa olemas siis tehti kurba nägu ja öeldi, et jaa, oli aga see njuujorgi oma pani kõrvad pea alla kahjuks hiljaaegu just... No kuda sa kontrollid seda väidet, kui telefoni polnud, eksole. No ja kui telegraaf leiutati ega siis sulid seda kartnud, vastupidi - üks ettevõtlik tüüp pani ise telegraafiputka püsti  ja siis rahvas käis tema juures  sõnumeid  saatmas üle ameerika igast sugulastele, a la et "Mul läheb siin  hästi, kuidas teil onu Jack perega kulgeb?". Saadi ka vastus :  "Ka meil läheb toredasti, kõike paremmat soovides - Onu Jack perega". 5 dollarit sõnum. A mingi aeg avastati, et telegraafist lähevad juhtmed ligidalolevasse järve hoopis ja kogu muusika.... Legendaarsetest petistest meeldis mulle veel väga üks tüüp, kes sel ajal kui hakati teedele viitasi panema, sõitis ühest sihukesest mööda, millel kirjas "New York - 15 km" - tüüp sikutas selle välja ja sõidutas 5 km tagasi ning järgmine kord, kui semudega mööda sõitis, hakkas siis arutlema, et "kuulge, see küll 15 km linnapiirist pole, ma pakuks oma silma järgi ikka pigem 10 kanti!! A sõbsid vaidlesid vastu, et kui silt nii ütleb , siis nii ka on!", noh,  kiire kihlvedu pandi püsti  ja  voila, jälle raha nagu maast leitud! Sarnaseid tõmbekaid ja  juhtumeid ongi see raamat täis, mulle, kui kelmifilmide austajale väga hea lugemine - ühe klassikalise confilmi "The Sting" skeemi oli eraldi peatükina käsitletud, et täitsa päriselust maha viksitud tgelt. Omalt poolt oskaks soovitada lisamaterjalina tänapäevaseid skeeme demonstreerivat Inglise telesarja "The Real Hustle" mis jooksis 11 hooaega  ( mul kümnenda peal pooleli  ) too väga peen vaatamine, kui teema huvitab. 

Victor Lustig - mees kes müüs maha Eiffeli torni...kaks korda!!

J.O.Curwood - Point Fullerton

Mu üks n.ö. salaarmastus on "Eesti ajal" väljaantud ehe pulpkirjandus. Alguse sai see armastus lapsepõlves kui vanaema esikukapis tuhlates leidsin Loomingu Raamatukogude vahelt ühe veitsa räbaldunud  Rahvalehe maksuta kaasannete kogu köidetuna - ilma algusosadeta aga poisikesele nagu ma olin väga meeldis  ülipõnev järjejutt, hiina tolleaja krimimaffiast - andis kõigile teistele raamatutele silmad ette. Kooliajal sain ühelt klassikaaslaselt laenata lugemiseks veel eriti pakse ning hoolikalt hoitud Juturaamatute kogumikke ning hiljem olen alati, kui kuskile kirbuturule sattunud, jahtinud just neidsamu jutusabasi köidetud kujul. Ega need järjejutud kirjanduslikult midagi väärt ei ole aga mulle nad väga istuvad, sest  on mõnusalt põnevad, keelekasutus  armsalt arhailis-naljakas ning kõige vingem, et pea alati on iga osa juures illustratsioon! Point Fullerton oli lugu metsiku aja Kanada kangetest meestest. Koerarakenditega tagaajamised ning põgenemised polaaröös, salakavalad ja robustsed pahad tegelased, üliromantiline armastusliin ning traagilised surmad...kõike oli!

Eric & Jean Marc Stalner - Gold in the snow

Kolmest osast koosnev koomiksialbumisari mis põhineb Prantsuse seikleja/kirjaniku/filmirežhissööri Nicolas Vanieri romaanil kullapalaviku aegadest. Peategelaseks üks tavaline ameerika noormees, kes luges üht 15 juunil 1897 San Fransisco ajalehes ilmunud artiklit, et Alaskal on leitud kulda ning peale seda otsekohe  koos sadade teiste õnneküttidega sinnakanti siirdub. Ja sealkandis  kerge ei saa olema, see koomiksi kaks esimest osa heaks tegigi - karm realism. Kolmas osa mulle niiväga ei meeldinud, sest seal oli sündmusi ja tegevust vähem. Kuid üldine meeleolu ja olustik läbi terve sarja meenutas esiteks  Jack Londoni Smoke Bellow-lugusi ( mäletan, et ajakirjas Pioneer illustreeris neid lugusi Edgar Valter! ) ja teiseks meenus HBO kvaliteetsari "Deadwood" - eriti kohaliku lõbumaja melu ja interjööri kujutamisel.