Eriülesanded koosnes kahest jutustusest. Esimene - Potisoldat - meeldis mulle hullupööra. Ühe ööga läks, ei hakanud enne üldse tuld ära kustutama , kui lõpp käes. Jutustus oli ühest superkelmist Mamosest kes Fandorinigi viluks tõmbas ja Fandorin seda asja nii ei jätnud, ehkki kõige huvitavam oli hoopis siis kui see Mamos hakkas Moskvast jalga laskma aga ikka suli nägi üht ebausklikku rikast ja tekkis tahtmine rikkus endale saada, vat see meeletu näitemäng mis siis käima läks oli mõnus. Noja lahedalt kirjutatud ka, mis seal salata. Teine jutustus - Dekoraator - läks raskelt, kõigepealt oli kohe alguses meeletult jõhker mõrv nii, et Erast Fandorinilgi pea-aegu süda pahaks läks, seda esiteks. Siis natuke loetud, tundus mulle, et tean kes on mõrvar ja tuju läks ära, sest mis mõtet on kriminaalromaani lugeda, kui mõrvarit tead ( no mõni erand on aga üldiselt) , seda teiseks. Nii läkski üllatavalt aeglaselt see teine jutustus, kuid lõpus selgus, et ei olnud ikkagi see tüüp, keda ma kahtlustasin ja olin 100% veendunud, seda siis kolmandaks. Minu arust siiamaani, arvestades, et tegu juba 5nda raamatuga, Dekoraator ei olnud nii hea enam. A plaan on ikka kõik läbi lugeda.
No comments:
Post a Comment