Ameerika koomiksikirjastuse NBM publishing väljaannetest leidub mul endal riiulis kaks nimetust - ühest olen juba kirjutanud, kuid nagu koomiksitega on tihtipeale, kui meeldib, siis uurid kindlasti edasi mida autor ( või kunstnik ) veel kirjutanud/joonistanud on ja nii ta läheb. Ehkki ma antud juhul mõtlesin kõvasti ennem, ei kiirustanud tellima aga samas teema tundus äge - 1920 aastad USA-s, suur depressioon ja hobode ( hulkuri) elu käsitlev siis tellisin ära ikkagist. Pehmekaanelise versiooni, kuna see oli suht odav. Siinkohal pean nüüd konstateerima fakti, et kui tavaraamatute puhul see kõvakaanelisuse olemasolu on suht suva, siis koomiksi puhul on ikka tuntav vahe sees. Hardcover variant tundub kõvasti soliidsem, kui nüüd ntx sellesama Bluesman-iga võrrelda. Joonistusstiililt oli vast veidike kergem aga põhimõtselt sama stiiliga tegu ( pseudo-puulõige ). The Castaways jutustatud lugu käsitles ka natuke sellist subkultuuri nagu train-hopping, no, et hulkurid kasutasid ronge edasiliikumiseks, omamoodi romantika mu arust. Järelsõnas Rob Vollmar kirjutas, et inspiratsioon selle esikkoomiksi tegemiseks tuligi tal ühe train-hoppingu dokfilmi nägemisest pluss siis veel uuris oma suguvõsa ajalugu ja kombinnis kokku loo. Nomineeriti see lugu parima üksikloo kategoorias 2002 Eisner koomiksiauhinnale ja annotatsioonis soovitatakse neile lugejaile, kellele meeldib Mark Twain, Jack London või siis John Steinbecki looming.
No comments:
Post a Comment