LEO KUNNAS Sõdurjumala teener

Eskimo kõva häälega kiitis seda ühel järjekordsel Trashi sünnipäeval, Elevandis ja jätsin meelde. A raamatusse kiikasin alles nüüd ja niikui lahti lõin tuli meelde, et see on ju sama jutt, mis kunagi, kas mitte 1989 või nii Loomingus ilmus. Läbi mitme numbri. Vanaema juures lugesin veel - tal oli tellitud. Üldse kõik see lugemisteema on tänu vanaemale mul. Memmel oli väga hea raamatukogu ja Looming ja Sirp ja Teater Muusika Kino oli tellitud ja üldse. Väga mõnus, enamus Lingreni ramse ja Naksitrallid ja Üle linna Vinski jne jne. A see jutt, mis ma tookord Loomingust lugesin, oli juba rajum, eks ma olin vanem kah. Teemaks oli vanglaelu Kunnasel, Patarei eeluurimiskambrid. Väga realistlikult kirjeldatud ja eriti mulle jäi meelde "propiska" koht ja küsimused mis seal küsitakse. Kuidagi ma mäletasin lõppu aind teisiti või sain valesti aru - igatahes Sõdurjumala Teener sisaldab ka järge mingil moel sellele esimesele jutule ja kohe heameel oli , et teises osas selgus, mis seal Patarei-jutu peategelasega edasi sai. Igatahes, huvitav lugemine. Vihane teema ka ju ja kirja pandud hästi.

NARRATIIVSUS PILTIDES Eesti '00 aastate autorikoomiks

No arvata oli, et see pidu heade raamatute osas otsa lõpeb - a et ikka niuke käkk nüüd ette juhtus, aiaiaia! No ikka väga halb oli. Martin, kes ise küll lugenud/vaadanud polnud arvas MSN-is, et Eesti probleem on see, et siin läheb igasugune sitt läbi. Nagu kriitikat üldse eriti ei eksisteeri. Vist on küll nii. Nojah, koomiks nagu mina seda tean ja mõistan on way valguseaastate kaugusel sellest arusaamisest mis siin pakuti. Fui! Samas just tänu Martinile, kes eelmine kuu uuris mu käest "Wanted" - koomiksi kohta - ma ei teadnud midagi a siis internet aitas välja ning üldse sattusin hoogu ja viisin ennast kurssi , mis sünnib. Tagajärjeks , see, et mul on nüüd gigabaitides materjali kõvakettal ja nii mõnedki väga head uued sarjad lugemisel. Paberkandjal on kah tegelt päris viisakas virn, niiet ma kahtlustan, et varsti tuleb lisaks mängu ja filmiblogile ka koomiksiblog eraldi kohe. Sest tegelt infot pole ju koomiksitest mitte muhvigi ja tuleb oma panus anda, et enam selliseid käkke eestlased ei produtseeriks.

ANDRUS KIVIRÄHK Mees, kes teadis ussisõnu

Ei väga hea, et Kivirähu uus raamat edetabeli tipus on - vbla muidu oleks kauem aega läinud enne kui ussisõnad mu lugemislauale oleks maabunud. Sest eelmine raamat tal - Rehepapp, niiväga mulle muljet ei jätnudki ja ma juba arvasin, et Kivirähu parimad hetked on mu jaoks päris alguses väljaantud õhukesed lühijuttude kogumikud...A näed! Ma natuke olin kuulnud ka ennam arvamusi, kui raamat ilmus siis kutsuti autor Hommikutelevisiooni ja vist Kahvlis sattusin ka nägema. Siis nagu räägiti, et ilgelt sünge ja ma ei tea mis kõik veel. Noh, mu arust oli ikka mõnusalt lõbus ja mis süngusse puutub siis mulle küll meeldis , et vint oli viimase peale keeratud. Kahju ainult, et Andrus ise arvas seal emmas-kummas intervjuus, et romaani on ikka väga raske ja vastik kirjutada ja et ta enam ei taha. No ma ise väga loodan, et paari aasta pärast läheb üle selline meeleolu tal. Igatahes mulle väga meeldis, tõesti fantaasiat Kivirähul on ja eesti keelt ja huumorit mees valdab. Sellised teemad ja lausekombinatsioonid olid, et nauding oli lugeda. Nädalaga sai läbi, sest asi tahtis nautimist. Ja mitte , et see siia puutuks a mul oli film-noiri maraton ka käsil, niiet vaheldumisi raamatuga sai kvaliteetaega veedetud ca. nädal. Ja kaanekujundus on väga hea mu arust ja üldse kolmas raamat järjest mis väga meeldis. Jei!