NEIL GAIMAN Ameerika jumalad

Üksõhtu tuli Martiniga juttu MSN-is raamatutest ja üldiselt kirjandusest ja siis tuli välja, et mul on Ameerika Jumalad lugemata. Martin läks endast täitsa välja küsis kas ma idioot olen ja käskis mul unustada Stephen Kingid ja George Martinid ning kohe AJ kätte võtta, kasvõi esimene peatükk läbi lugeda. No ma läksin ja tõin teisest toast raamatu ära ning lugesin esimese lause läbi - "Shadow oli kolm aastat vangis istunud" aga peatükki läbi ei lugenud, sest tegelikult ma olen seda raamatut alustanud kaks või enam aastat tagasi, sinnamaani vist kui Wenedsday kusagil kõrtsis Shadowiga töölepingu sõlmib. Ju ei olnud õige aeg tookord. Kingitud raamat kusjuures. Aga nüüd lõpetasin Kingi ikka ennem ilusasti ära ja lasin Gaimani oma raamatujärjekorras ette. Ulmeguru Jüri Kallas mu arust kunagi kusagil ütles, et tema arust on see teos aasta parim tõlge, sestap ei kartnud paksust kah, arvestasin, et ilmselt paari päevaga saab ühele poole. Algus läkski väga muhklilt, kõva jutt, just see mis hetkel tundus vaja on, selline on-the-road Ameerika bestseller. Lauri juba jõudis siin kommentaaris, Sandmani ära mainida - noh, mulle oli abiks väga praegu Ameerika Jumalad, sest Sandman on mul kah pooleli, neljas raamat on puudu täiskollektsioonist, a vbla kusagilt laenab. Sest ausalt, ma Sandmani fenomeni pole ära tabanud, aga AJ selgitas Gaimani mõtteid ja fantaasiat kõvasti arusaadavamaks. Niiet - Sandman, here I come again. Ja aitäh, Martin!

STEPHEN KING Laskur

Seda, et Kingi Tume Torn sari hakkab ilmuma eesti keeles sain ma teada väga kiftidel asjaoludel, Eesti ulmelugejate kokkutulekul, ma ei saa siin rääkida aga väga äge moment oli - ühtlasi sain tuttavaks ka tõlkija Mart Kalvetiga. Anyway - see juhtus suvel ja sügisel näed ongi raamat olemas. Ei petetud seekord ( seal kokkutulekul lubatakse teinekord selliseid imeasju a mis paraku jäävad nagu kas väga pika aja peale või üldse ei ilmu). Raamatut nähes oli teine superüllatus - ilus! Ma kunagi näppisin Tallinna Apollos inglise keelset luksusboxi - 4 esimest olid seal vist ja ma juba siis vaatasin, et illustratsioonidega ja puha, ohkasin ja mõtlesin, et vat on tase. Aga nagu ma rõõmuga näen, eestikeeles väljaandes on ka pildid olemas ja värvilised. Vaata, et Eesti ilusaim ulmeraamat, Asustatud Saar muidugi ka pretendeerib. Igatahes - mina olen väga rahul kujunduse kui piltidega. Sisu ma olin siit sealt kuulnud, esimene osa pidi mitte just kõige parem olema, sestap las jääb siis järgmiste osade peale lootus. Ehkki suhteliselt loetav oli, selline trip läbi kõrbe kusagile mägede juurde. A ja eessõna muidugi oli vist küll kõige paremaid mu elus mis ma lugenud olin - no seal King mainis, et Good, Bad and Ugly filmi peaks ikka suurel ekraanil vaatama, jah ja Bad Lieutenanti mainiti ka.

BORISS AKUNIN Eriülesanded

Eriülesanded koosnes kahest jutustusest. Esimene - Potisoldat - meeldis mulle hullupööra. Ühe ööga läks, ei hakanud enne üldse tuld ära kustutama , kui lõpp käes. Jutustus oli ühest superkelmist Mamosest kes Fandorinigi viluks tõmbas ja Fandorin seda asja nii ei jätnud, ehkki kõige huvitavam oli hoopis siis kui see Mamos hakkas Moskvast jalga laskma aga ikka suli nägi üht ebausklikku rikast ja tekkis tahtmine rikkus endale saada, vat see meeletu näitemäng mis siis käima läks oli mõnus. Noja lahedalt kirjutatud ka, mis seal salata. Teine jutustus - Dekoraator - läks raskelt, kõigepealt oli kohe alguses meeletult jõhker mõrv nii, et Erast Fandorinilgi pea-aegu süda pahaks läks, seda esiteks. Siis natuke loetud, tundus mulle, et tean kes on mõrvar ja tuju läks ära, sest mis mõtet on kriminaalromaani lugeda, kui mõrvarit tead ( no mõni erand on aga üldiselt) , seda teiseks. Nii läkski üllatavalt aeglaselt see teine jutustus, kuid lõpus selgus, et ei olnud ikkagi see tüüp, keda ma kahtlustasin ja olin 100% veendunud, seda siis kolmandaks. Minu arust siiamaani, arvestades, et tegu juba 5nda raamatuga, Dekoraator ei olnud nii hea enam. A plaan on ikka kõik läbi lugeda.