NUXXBOOKS

2011-02-12T06:17:00.000-08:00

KAUR KENDER Comeback

Kui ilmus Inglise kirjaniku Irwine Welshi uus raamat, siis Amazoni raamatupoe arvustajad panid suht pikki tekste ja siis üks oli seal pundis üsna napisõnaline : " Utter pornographic rubbish" ja kõik. Tookord ma muhelesin ja ostsin raamatu ära. Kenderi raamatu puhul ma ei muhele aga tuli meelde see amazonikas. Noh jah, mina küll aru ei saanud, et oleks väga sama peategelane, kes tal Iseseisvuspäevas ja kuskil raamtus veel ja üldse, sai loetud pmtselt sp, et trendivärk. Ega muidugi ma loen ilmselt veel edaspidigi selliseid müügitabeli ja palju promo saanud raamatuid ja ei kahetse väga, kiirelt sai läbi ning ilmselt Eesti siiani kõige hardcorimad stseenid ilukirjanduses aga ma ei imesta ka, las ta olla.

2011-02-12T06:08:00.000-08:00

ISAAC ASIMOV Robotid ja impeerium

Robotisaaga, kui ilmuma hakkas ( Teraskoopad, kirj Fantaasia ) siis esimese lugesin läbi ja pettusin kõvasti, oli mingi kriminull, ei no ma ei taha kriminulli, kui on Isaac Asimov. Äärmisel juhul järjejutuna veel kuidagi aga ise lugeda , mkmm. Ja edaspidi, hoolimata kaanekujundustest, enam selle reha otsa ei astunud. A see viimane ma kuskilt, ilmselt baasist lugesin, et on miskitpidi Asumi teemaga seoses ja Asum ikka väga meeldib, et tekkis huvi küll. Igaks juhuks läksin esimest korda elus ka Tartu ulmehuviliste kokkutulekule, mis neil toimub iga kuu teine reede Labürindi thrahteris ja küsisin üle spetside käest, et kas saab lugeda seda nii, et vahepealsed 2 ja 3 osa lugemata ja kas on Asumiga seoses. vastused olid positiivsed ja lugesingi läbi. Oli selline vana tuntud headuses Asimov minu arust. Noh, et on suur maailmapilt ja probleem ja siis päris kavalalt see probleem lahendatakse. Ja ei ole kirjutatud väga ulmeliselt, umbes täpselt just sellise piiri peal, et saab aru. Jäin rahule.

2011-01-04T09:43:00.000-08:00

ALEKSEI PEHHOV Varjus hiilija

Andsime kohe vene fäntasile teise shansi ka ja seekord oli väga viis. Zanripuhas värk, lust lugeda kohe. Peategelaseks varas, kes sai kuninga käest ülesande tuua ära miski tähtis sarv kuskilt vanast maa-alusest matusepaigast, ikka väga maa-alusest ja kurjast kohast, sest see sarv pidi olema mingi 5 levelil seal umbes. Esimeses osas sinna ei jõututki, ennem oli vaja pealinnas plaanid kätte saada ühest needuse all olevast rajoonist, midagi nagu Strugatskite tsooni sarnast. Krt kõik see linnamöll tekitas kange isu Xboxi peal Thiefi mänguga algust teha, oleks vast veelgi atmosfääri juurde andnud aga ühed teised mängud ees hetkel. Igatahes, ütlen kohe avalikult välja, et see aasta Stalkeri valimistel annan oma hääle vist sellele teosele, eelkõige eesmärgiga, ehk tuleb kuskile esimeste sekka, siis võib-olla on lootust ka järgede ilmumiseks eesti keeles. Varrak on ju kurikuulus oma fäntasisarjade avaldamistega. Muidu olin rahul ka kaanepildiga aga siis kui inglise keelsete versioonide kaanepilte nägin...oijaa - vaadake ise http://www.alexeypehov.com/books.html

2011-01-04T02:51:00.000-08:00

KIRILL JESKOV Viimane sõrmusekandja

Facebookis nägin, paar sõpra olid laikinud kirjastuse Fantaasia uusi ilmunud asju - tohoh, vana hea Tolkieni venelaste tehtuid järgesi on ka eesti keeles ilmuma hakanud!!! Egas midagi, ühinesin Fantaasia FB lkga isegi ja laikisin ka. Veitsa edasi surfates avastasin, et kirjastus pole kade ja on oma väljaantud raamatute esimesed peatükid ka netti üles pannud , tutvumiseks või nii - siis mul natuke vaimustus kadus ( ei mitte sp et üles pandud , see väga hea!) aga sp, et ei tundunud just kerge lugemine. Kuidagi võõras ja tihe tundus see tekst. Aga idee , kui sellise poolest tuli ette võtta. Ma olen lugenud kuskilt selgitust, et venelastel õnnestus kõrvale hiilida autorikaitse pealelendamisest Tolkieni loomingu tie-in - ide publitseerimise puhul sellega, et kirillitsas need nimed kõik kirjutatakse veitsa teistmoodi ja ei ole nagu originaalnimed või midagi sellist. Et muidu Tolkieni pärandi valvajad väga kiivalt läänes jälgivad ja keelavad selle suurepärase maailma pärandit. On kuidas on , täpselt ma ei tea. Igatahes tõsi on see, et Jeskovi raamat pole mitte ainuke, mis venekeelsena Tolkieni maailmas sünnib , mul endalgi on riiulis, küll läbilugemata üks kolmeköiteline mahukas järg Sõrmuste isandale vene k . Nik Perumov autor. Pagan nad võiks selle ka eestistada., oleks lihtsam. Igatahes msnis kui tuli jutuks siis Lauri Lukas ( Eesti ulmekogukonna effant terrible ( tm. Silver Sära ) ) oli juba alustanud ja kommenteeris, et selline venepärane lähenemine annab tunda juba esimeste lk jooksul. Et juba 5 lk olevat Mordori luurajad võllas rippunud, kaelas silt "sõjakurjategijad". Veitsa meenutab küll jah üht teist tuntud sõda ja selle kajastamist Venemaal aga siiski mida kuradit mõtlesin ma endamisi. Aga üldjoontes päis hea lugemine , lisas Lauri ka. No jah - selles mõttes oli tal tuline õigus, mida edasi seda enam venepärane lähenemine oli tunda - aga samas - vene autor ju, mis siin imestada, vbla seda , et tõesti ei olnud lähenetud klassikaliselt vanamesitri loomingule. Samas algus oli keeruline, siis läks huvitavaks ja siis läks pikalt mingi peatükk Umbari gambiit mingiks keeruliseks spiooniraamatuks ja siis lõpus veidi tõmbas tagasi lainele aga aind veidi, raamat oli nende kesk aasia spioonidega rikutud minu jaoks. Ei tea kuidas see Perumov kütab teemat üles....

2011-01-04T02:26:00.000-08:00

MART SOIDRO Mürka : Pea jagu üle

Korvpall on mulle lapsest saadik meeldinud - NSVL meistrikaid , kui Kalev mängis, siis mul mul isa vaatas ja midagi ähmaselt mäletan mustvalgest Rekord telekast sai ka kaasa elatud ja sealt see pisik vist tuligi. Aga ju see korvpalli asi on eestlastel paljudel sees kuidagimoodi, tõenäoliselt samal põhjusel. Igatahes Martin Müürsepa - ainukese NBAs mänginud raamat läks ühe päevaga, 2010 31 dets kulus kõik selle peale ja veidi 1 jaanuari ka. Huvitav, see detsember siis kaks raamatut mis said pmtselt võib öelda käest panemata läbi. Mõlemad eesti omad. Muidu raamatulugemist ma ikka harrastan aga tänapäeval kuidagi venib see lugemise asi mul ja seetõttu on sellised page-turnerid väga teretulnud. Näed isegi blogi kaevasin üles nüüd. Nojah, tegelt ma lugesin käestpanemata selle pärast, et tahtsin teada, kas raamatus on kirjas just sealt NBA - perioodist üks teema, millest teadsin siiamaani umbes 13 - 14 aastat tagasi toimunud kohvikuvestluses - seal pillatud üks repliik, mille toonane kohvikaaslane poetas, nii uskumatuna tundus see...noh, samamoodi oli ka raamatus üks lause aga ju siis ikka tõsi oli see kuulujutt, aga see ebaoluline muidu. No ja kui NBA - periood läbi sai, siis ma tahtsin juba teada mida kirjutatakse Tartu Rocki perioodi kohta, sealt selgus ka üht-teist ja vbla tõesti publik ei saanud aru, et Mürka ei ole enam punktiviskaja , vaid lammutab kaitses ja see on põhiline. Raamatust avastasin veel ühe seiga omale, millele ma ei olegi mõelnud - et Eesti kollane ajakirjandus ja üldse ajakirjandus on ikka uskumatu - mida artiklite pealkirjad!!! Muidu ise korvpalliga aktiivselt ei tegele - NBA2K2011 hooaeg ps2 peal tõmbasin käima ( Utah Jazz ) ja vahest käin Tartu Rocki mänge ka vaatamas. No poeg käib korvpallitrennis ka jaa, sedand küll :)

2007-11-30T11:52:00.001-08:00

JOHN WYNDHAM Trifiidide päev

Ulmikute kokkutulekul sel suvel toimus ka viktoriin ja üks küsimustest oli - «Kui päev, mille sa juhtumisi tead olevat kolmapäeva, algab pühapäevase vaikusega, on midagi kusagil tõsiselt valesti.» Missugune raamat algab sellise tõdemusega? Autor 1 p. + pealkiri 1 p. Noh, mina ei teadnud a Ops teadis ehkki algul pani ta ka vale mingi, ka laheda raamatu a viimasel sekundil tõmbas maha ja pani õige vastuse. Kusjuures me Opsiga võitsime ära selle kilva. "Raamatukogu poisid" oli meie kaheliikmelise võistkonna nimi. A see oli nüüd vahemärkusena. Igatahes, Strugatskite Hotelli tagasi pannes Mirabiilia osakonda koduriiulis ( küsisin muide kokkutulekul Jyrkalt ka sõna "Mirabiilia" tähendust a nüüd on jälle meelest läinud mis ta oli, mingi õnneotsing või midagi sarnast? ) tuli see küsimus meelde ja kontrolli mõttes vaatasin üle ja oligi täpselt selline algus a riiulisse tagasi ka ei pannud raamatut, vaid lugesin natsa edasi ja veel edasi ja siis kolisin juba diivani peale edasi lugema. Jumala äge raamat tegelikult, meenutas zombiefilmide teemat, noh, kõik see olustik, et pidi kaitsma ennast trifiidide eest ja barrikadeerima ja üldse inimestevahelised suhted. Seda ma ei mäletanudki, et tegevus Inglismaal toimus ja väga britilikult oligi kirjapandud. Ja hoolimata esmatrüki ajast täitsa loetav, see alati hämmastab mind, et ulme eriti ei vanane, kui on hästi kirjutatud. Väga mõnus lugemine!

2007-11-29T01:59:00.000-08:00

A.STRUGATSKI, B.STRUGATSKI "Hukkunud Alpinisti" hotell

Üks suveraamat oli mul sellist sorti, mida tegelikult mitu korda lugenud olen a ta on seda lugemist väärt kah. Film on üks lemmikuid Eesti omadest, eriti muusika. Muusika CD on välja antud ja kõik ootavad pikisilmi DVD -d. Vähemalt 2 mul sõpra on ise omaalgatuslikult tõstatanud teema, et kus on DVD? No mina ka vastust ei tea aga loodan salamisi ilusat boxi. See ongi see fänni ärevus vist. Teisi filme ma ei tea, et ootaks mingit luxvärki a HAH-i ootan väga. Nojah, raamat on õhuke ja mina saan sealt meeleolu endale, sellist head raamatumaailma tunnet. Kusjuures, räägitakse, et üle lugedes saab uusi ja huvitavaid asju teada - nojah see on õige küll, sest kohe alguses hakkab pihta tekst nii : " Ma jätsin auto seisma, tulin välja ja võtsin päikeseprillid eest. Kõik oli täpselt nii, nagu Zgout oli rääkinud." - hehee, einomuidugi, tuleb välja , et Hiireke on oma MSN-i nime siit võtnud, ma muidu mõtlesin, et miskuradi nimi see Zgout on siuke? Inspektor Glebsky ülemus, näedsa on. Ja nagu tellitult, kui ma linnas ringi kõndisin, raamat mu roheliste hip-hoppükste suures tagataskus, nägingi Hiirekest - oli Poole Kuue suveterassil, parandas ühe vana futuristi seltsis pead. Näitasin kohe süütõendid ette talle ja Hiireke võttis omaks. Ohohoo-jajah, ega kunagi ammu, kui Püssirohu külglööv oli punkarite ja muidu elukunstnike kooskäimise koht siis ma mäletan veel üht seika, kui Pamp sügavamõtteliselt tsiteeris üht lauset HAH-st - " Inspektor Glebsky kustutas koni neitsilikult süütusse tuhatoosi" Tegelikult oli see lause nats teistsugune - "Ma vajutasin koni neitsilikult puhtas tuhatoosis puruks ja läksin magama".

2007-11-05T09:30:00.001-08:00

PATRICK CARIOU Yes Rasta

Juba teist korda ma tassin mingi monsterraamatu Damist kaasa. Ükskord ostsin ikka väga väga suure gabariitidelt ( ja kahtlemata ka sisult) ramsi ja nüüd siis see aasta sai selline teos. A mis teha, kuna seal linnas on selliseid tegelasi nagu päris palju ringi sebimas, eks see otsustas kah. Turisti värk. A raamat on tegelikult aus - suures üleleheküljelised A5 mõõtu mustvalged fotod Jamaikast ja Jamaiks elanikest. Ikka sellistest kohtadest , kuhu turisti jalg ei satu. Ja väga mõnus oli suvehommikutel rõdul, kohvitassi taga sellisesse fotoraamatusse süübida. Üks lemmiktegevusi muide mul - õige muss peale ( trip-hop näiteks, kui ulmekunstnike teema, antud juhul muidugi deep dub või reggae on ainumõeldav) ja siis mingi pildiraamat kätte ja pilte uurima! Jumala hea! Vast saab nüüd raamatublogi sügisel rohkem täiendust ka, nii ikka pole , nagu olekski aind neid rastapilte vahtind terve suve, tegelt lugesin ikka rohkem, paremad ramsid panen kirja ka. Selle suvevaikuse kohta sobib üks raamatukogutöötajate legendaarne lugu ( ma ise olen raamatukogundust õppinud natuke sestap tean, muidu selline tsunftinali on see ) , et üks vend oli Muna pikendamas käinud, muud käes ei olnud. Noh, see on selline lugu nüüd, et kes sai aru see sai.

2007-07-27T04:20:00.001-07:00

DAVID YELLEN Too fast for love : Heavy metal portraits

Hetkel siin sätin linna minema, et oleks vist vaja juuksurisse minna ja plaan on väike mullet lasta endale. Ei tea kas tuleb välja, igatahes juuste hetkeolukord lubab midagi aretada. Põhimure on, kuidas juuksuri käest küsida fassongi, ma kardan, et Tartu juuksurid ei tea mulletiteemast midagi, ilmselt proovin " eest lühike, tagant pikk", vast saavad aru. Eile igatahes võtsin kätte David Yelleni hevimetali portreede raamatu, et äkki saan inspiratsiooni a seal päris sellist mulletit ei olnud, ma tahaks sihukest nagu Red Hot Chilli Peppersi ühes videos hullumeelsel taksojuhil oli. Mingi video oli veel kui sama vend kontserdil hullas - ülikõva. Eks näis. A selle raamatu ma ostsin muide Amsterdamist, tundus päris cämp ja on ka. Nagu ma aru sain on kõik need portreed ja inimesed pildistatud ansambli Poison 2000 aasta maailmaturnee ajal, ehkki miskipärast oli ka palju KISS-i fänne a vbla oli neil mingi koosesinemine, ei tea. Igatahes võite ette kujutada , et raamat on vinge - silma jäid mulleeriti sellised keskealisemad naised, keda oli suhteliselt palju miskipärast, jäin kohe mõttesse, et milline nende elulugu võiks olla. Mõned ehedad white trash rõllid olid ka esindatud ja gruupisi kellel tatoveeringud lauljate nimede ja tiigritega ja igast muud kraami. Igati ok hair-metal fännide piltide kogu.

2007-07-27T03:19:00.001-07:00

PETER MILLIGAN Human target

Vertigo kirjastuse poolt aastal 2000 avaldatud koomiks oli selline nii ja naa. Sisuks oli ühe mehe, Christoper Chance toimetamised. Mitte niisama toimetamised vaid see vend oli enda elukutseks valinud eradektetiivi hõngulise businessi sellise konksuga, et kutt oli impostor - ehk siis jäljendaja, juhul, kui kellegil tekkisid probleemid, siis Christoper asus selle probleemivenna asemele isiklikult. Impersoneerus täielikult ja siis vastavalt olukorrale lahendas keisse. Näiteks oli seal ühes juhtumis atendaat kohaliku kiriku jutlustajale ühe junkie poolt ja siis see kirikuvend vajas sellist impersonaatorit. Christoperile üldiselt muutmiskunst raskusi ei valmista ning ta hakkaski uurima, miks siis see junkie nii vimma peab jumalasulase vastu ja lõpus selgub kurb tõsiasi, et lugupeetud kirikuhärra on seksuaalselt ahistanud seda noormeest, kes tänu sellele nüüd ongi tänaval ja eluga suht perses ja ihkas kätte maksta. Üks meeldejäävamaid lugusi oli see. Üks teine oli veel päris hea, kui jälle tegu oli ususektiga ja tolle noore juhiga, kes tahtis väikse pausi võtta ja selleks Christoperi abi palus, panin siia sellest loost lk scanni ka, kus ususekti-poisil hakkab kerge kopp sellest vabadusest ( koka, naised ja alkohol) ette tulema ühes baaris ja kutt otsustab tagsi oma sekti juurde minna - see oli pikem lugu ka, läbi kolme numbri ja mu arust oligi Human Targeti miinus see, et sellist läbivat teemat eriti ei olnud, lõpus muidugi nagu öeldakse, lasti otsad vette päris peenelt aga siiski liiga palju oli suvalisi üksikjuhtumeid. Muidu joonistatud oli päris hästi vahepeal, turvaliselt selliselt.

2007-06-24T22:49:00.001-07:00

ALAN MOORE & EDDIE CAMPBELL From Hell

Üks kõige suuremaid koomikseid füüsiliselt mis ma olen lugenud. Selline Eesti Entsüklopeedia mõõtu lausa, no natuke õhem aga see eest suurem.Jack The Ripperi lugu - Alan Moore poolt nähtuna. Moore on tuntud deep koomiksivana ja From Hell oligi väga deep. Algul oli raske, sest kunstniku stiil tahtis harjumist ja tekst oli mullides selline kribul, umbes nagu Deleriumil Sandmanis ja sisu ka oli arusaamatu, igast sündmusi ja tegelasi aga siis hakkasid otsad kokku jooksma ja kuskil poole peal tõmbas sisse - kunstnik sai andeks tänu mõningatele Londoni linnapiltidele ja Moore põhjalikkus oli muljetavaldav. Oli selliseid leheküljekeeramise momente, et "wtf? mis toimub" emotsioon tekkis - pean siin silmas dr. Gulli visoone, kui ta hakkis oma ohvreid - tõesti ootamatud visoonid. Väga massiivne teos, lõpus olid annotatsioonid ja eraldi igasugustele teistele konspiratsiooniteooriatele pühendatud peatükk. Ja eriti hea on see, et lõpuks ometi on Eesti raamatukogudesse jõudnud koomiksid - ei tea küll kes tellimise eest vastutab TÜ raamatukogus aga kui ma seal nats surfisin kataloogis siis Sin City esimene osa oli seal näiteks ja teisigi väärt tiitleid.

2007-06-19T06:57:00.001-07:00

LightSmoke (Дым) Дневник московского пАдонка

Niikui ma seda autorinime ja kaanepilti netis nägin, teadsin, et tahan lugeda! Ainult, et kuidas kätte saada teos, see oli mure. Osa lootusi panin ma Peterburi- rongireisile, mis oli vahepeal päevakorras a peale aprillisündmusi ma nüüd ei teagi, kas rong Tallinnast käib või ei? Ja siis kontrollisin raamatukogude elektroonilisest kataloogist Ester a ei olnd seda kuskil kogudes, samas oli võimalus soovitada. mida tellida ja nii naljaviluks saatsin. No ma ei tea nüüd kas võeti tõesti arvesse seda soovitust a siin ükspäev oligi olemas. Igatahes! Ega ma ei teadnud täpselt sisu ja seda ägedam oli tuvastada, et tegu ühe AKSK jalgpalliklubi paadunud fänni ja üldse jalkahuligaani ( kerge skinheadluse elementidega) netipäevikuga. Olingi pikemat aega juba tahtnud midagi jalkahuligaanide kohta kirjandust lugeda ja paistab, et tabasin kümnesse. Tõesti otse allikast ja kirja oli pandud kakelungid ja muidu joomingud ( + kerged narkootikumid) ausalt ja hoogsalt. Jäin väga rahule jälle, eriti rõõmustas rohke vene-amerikanismide kasutamine tekstis ( no mulle meeldib see vene lähenemine, kus McDonaldsit kutsutakse " fakdonaldsiks" jms. ) CSKA oli foreva ja ei ole üldse kerge Moskva sellise patsaani elu, kogu aeg kutt oli aktsioonis ja "buhaitas" ringi. Elas ta mingis mikrorajoonis, üsna kriminogeenses, kodutee oli tõeline surmaretk vahest. Eriti kuld oli, kui kutt käis nädal aega Budapestis puhkamas.

2007-06-13T02:57:00.001-07:00

DANIEL GLOWES Ghost world

Terry Zwigoffi film mulle meeldib väga ja sestap tuli ka filmi aluseks olnud koomiks läbi lugeda. hoolimata, et joonistatud on nati...eeee harjumatult naturaalselt. Mulle selline Crumb-i stiil eriti ei istu isiklikult muidu. A austusest filmi vastu lugesin läbi ja ei olnudki nii hirmus, isegi omamoodi cool. Indie selline. Mu arust koomiks isegi ületas filmi, et põhirõhk oli pandud teismeliste keskkooli viimase klassi lõpetanud sõbrannade Enise ja Rebecca meeleolude ja elu kujutamisele väikses USA linnas. A filmis olnud Buscemi - teema oli väiksemalt kajastatud, kui ma arvasin, selle oligi Zwigoff enda isiku järgi sisse pookinud, nüüd tean. Imdb trivias oli palju huvitavat veel filmi ja koomiksitegelaste kohta muide. Koomiks ise oli suht õhuke ja koosnes mitmetest väikestest lugudest, kaheksa tk. kokku, enamus teemasi oli filmis ka sees. Igatahes on veel paar n.ö. "indie" - asja nüüd, mis ma tahan läbi lugeda, Alex Robinsoni "Tricked" ja Charles Burnsi "Black Hole" näiteks.

2007-06-13T02:45:00.001-07:00

IRINA DENEZKINA Anna mulle

A sellest raamatust ma ei teadnud midagi, ega autorist - tuttav raamatukoguhoidja soovitas. Tsekkisin koora tagakaant ja seal oli kirjas, et peaks olema vene "pepsi-põlvkonna" jutud, jeah, huvitav ja sobis. Ega mulle vene teema meeldib, mis siin salata. Lugesin läbi kah - naiskirjaniku kohta polnud halb, sain teada mismoodi vene noored naised ennast tänapäeval armununa tunnevad. Esimesed jutud olid pikemad ja ägedamad, mingi peategelanna seal sebis ühe räpivennaga ja samas oli ka üks teine kutt tal ka. Siis keskel oli üks pikem stoori, kus palju tegelasi ja sebimist jagus, see jutt mulle meeldis. Lõpus olid pisikesed vinjetid. Üldiselt selline keskmine kogumik, 2 päevaga sai läbi, ei nurise.

2007-05-27T03:31:00.001-07:00

CHARLES BUKOWSKI Hollywood

Bukowskist ma esimene kord kuulsin siis kui hakkasid ilmuma EE TV kavas tema lühijutud.Postimehe fotograafi Pets oli fänn ja vist ka inglise keeles lugenud ja jutustas mulle ümber Zavoodi leti ääres loetut, mingi liivakastis väiksed inimesed tegutsesid oli üks jutt, mäletan. Mario kuulas ka ja valas õlut ja proovis natuke sõna sekka lüüa, kiites Bret Easton Ellise "Less than zero"-t, et on kah hea chill raamat - jah, mulle meeldisid need õhtud Zvoodis. A Bukowski fenomenile ma pihta ei saanud siiski, hoolimata säravatest Petsi ümberjutustustest. Siis ilmus esimesena lühijuttude kogumik "Põhjatuse piiril" , mis mul pooleli on siiamaani ( ka sealt on mulle jutte ümberräägitud - Martin just hiljuti meenutas Buffalo Billi lugu, kes olevat metsiku lääne kõige kõvem mees ja Alan kunagi fännis ühte suure munniga neegri köögilugu sealt ). Siis tulid "Naised" ja "Postkontor" - mis ma läbi lugesin aga jällegi erilist muljet ei avaldanud. Siis ilmus elulugu "Pöörase elu rüpes" - see mulle meeldis. Ja siis ilmus "Tavalised ogarused" - mis mulle lõpuks meeldis, ilmselt esimene eestikeelne, mis tõlgitud hästi. Ma kahtlustangi, et varasemad ei istunud just kohmaka tõlke pärast. Et ses mõttes on Martinil õigus - ilmselgelt tuleb Bukowskit inglise keeles lugeda. Noja "Hollywood" - see tuli läbi lugeda, et olla ikka hip, noh. Moevärk. Ajaa- "Pulp" on ka eestikeeles olemas ja ma ise pean seda parimaks tegelikult, väidetavalt Bukile endale meeldis samuti Pulp kõige rohkem mis ta on kirj. A Hollywoodis täpselt käis mulle kah pinda, et mingid imelikud pseudonüümid olid ja tõlge oli kahtlane, ma arvan. Pea valutas juba eestikeelsetest roppustest, mis tõlkija oma fantaasia piirides välja mõelnud oli. Filmi ma näinud pole, kunagi oli vabtsee kadunud, kui üks sõps tahtis a nüüd on olemas jälle ja eks lähiajal saab vaadataud.

2007-05-20T07:42:00.001-07:00

DASHIELL HAMMETT Daini suguvõsa needus

Hammeti "Punane lõikus" oli üks paremaid raamatuid, eelmine aasta mida lugesin. Niiet üsna hea meel oli, kui üks hommik ärkasin, teadmisega, et terve päev olen ilusasti kodus ja loen mõnusasti uut Hammetit. Noh, inimene mõtleb, jumal juhib - ei läinudki palju aega, nii umbes tund või nii, kui ma ennast avastasin hoopis kuskil linna ääres, taarapunkti luugi ääres tühje õllepudeleid kastidest välja tõstmas, kerget vihma ka veel sabistas krae vahele õrnalt. Nojah noh. Kets helistas ju ja kutsus oma maale chillima. A ennem oli see taaraäraandmispeatus. Algul ma kusjuures jäin nagu oma masterplanile kindlaks - et loen kodus a siis hel tagasi ja uurisin täpsemat kava, mis seal maal plaanis on ja jutt jäi , et õlut ei joo ( noh, väike nali vist oli see, aga ma ei pahanda) ja saab raamatut lugeda küll. See variant sobis mulle väga hästi. Tavaliselt ma raamatuga ringi ei käi a seekord tegin erandi ja täitsagi sai rahus lugeda mõnusasti. Esimese osa raamatust saingi Ketsi palkmaja teisel korrusel läbi - no nii raju gängsterite ja korruptsiooni möllu seekord ei olnud, kui Punases Lõikuses ( kahjuks, ehkki peategelane - Kontinentaalse Dektetiivibüroo ilma nimeta hardboiled uurija oli sama ) . Oli hoopis selline film-noirilik krimka, kolmes osas, igas osas mingi eri möll a kokkuvõtteks kõik ikka nagu üks jutt. Kusjuures, harva juhtub aga ma aimasin ära, kes segaduste taga oli.

2007-05-14T11:48:00.000-07:00

ROBERT VAN GULIK Kohtunik Di töötab

Krt, päris pikalt ootas tegelt uus Kohtunik Di lugude raamat mul. No ei olnud sellist krimkatuju. A siis , kui juba mitu korda pikendatud ja kriitiliseks läks panin Buddha Lounge muusika cdmängijasse tiksuma ja tegin ühe eriti hea kannutäie rohelist teed ja võtsin raamatu kätte. Noh , kohe olin teemas sees, no problemo. Lõhnaküünlad veel puudusid a neid ma magamistoas ei põleta, aind rõdul, harva. Nojah, raamat oli väga hea, Gulik on super ju, dektetiivide edetabel oleks mul, siis esikoht kuuluks muidugi Sherlock Holmsile a hõbe ma arvan kohtunik Di - le. Kolmandat kohta ei ole, sest ma tegelt väga krimkade fänn pole. A Di lood on mõnusad just olustiku ja atmosfääri pärast, tegelt tühja neist mõrvadest. Kusjuures ühe kaheksast loost lahendasin ise ära, poole pealt. Konnatiigi lugu. Üllatas, et näiteks lõpus 2 lugu on sellised süngemad, atmosfääri poolest just. Taust on seal selline, et Hiina Keisririik hakkab sõdima mongolitega ja piiriäärses linnas ei ole nii rahulik olla midagi. Riisi pole ja üldse on trööstitu õhkkond. A eelmised kuus lühilugu olid nagu ikka, vana hea Hiina chill.

2007-05-08T02:32:00.000-07:00

PEETER SAUTER Vere jooks

Sauter mulle meeldib, no kellele ei meeldiks, onju. A raamatuid konkreetselt olen lugenud vist aind Indigot. Mitu korda. Kui Indigo ilmus omal ajal siis ma ise olin vabtsee EÕM-is, Peetri alevi ligidal ja kui tüdrukud linna läksid ükskord siis ma lasin spetsiaalselt tuua endale. Ütlesin, et vat selline väike sinine raamat peaks olema ilmunud, et kui raamatupood ette jääb tooge ära. Ülikõva! Vahepeal ostsin Luusi ka, aga seda ma lugenud pole. Seal peaks olema Indigo remake kerge ja siis veel midagi. ei tea miks ta mul lugemata on siin. No äkki ootab oma aega. Vahepeal muidugi niipalju kui Vikerkaartes või kuskil mujal asju on ilmunud siis need on ka läbi loetud. Anyway, see kõik on vana Sauter. Uus jutukogumik algas ka vanaviisi, no selline laadna kultuursete joodikute teema, ehkki esimeses jutus oli mingi homoteema sees, ma mõtlesin, et misasja? Tederi Onanistid algas ka räigelt ja nüüd Sauter ka miskipärast nii kirjutab. Tuju läks ära täitsa a jutu lõpp päästis. Järgmine lugu "Nuga" oli raju. Oi sa vana kurat kus Sauter on vihaseks läinud! Oli emotsioon. A ilusti kandis välja see lugu. Polanski maniakk Tenantist tuli meelde seoses selle kleiditeemaga. Igatahes kõva andmine! Ja siis oli vahepeal selliseid tavalisi lugusi, Jõulud ntx mul tuli tuttav ette. Pätt ja pihiisa ka , ma kindel pole kas ma olen varem lugenud, aga tundus tuttav, lõpus läks ülemõistuse rajuks Eesti kirjanduse kohta ( noh, Kivirähk oli ka vihane tegelt Ussisõnades, mingi sellised vaibid on üleval vist). Novat. Joonistused olid ka lisatud, tegelt on tal vist varasemates raamatutes ka illustratsioonid a ma ei teadnud, nüüd tean. Bukowski pealt maha vehitud vist a las olla pealegi. Äge raamat. Lisalugu tuli ka - detsembri Vikerkaarest, mis mul jaan saadik voodi kõrval vedeles, just Sauteri loo pärast ostetud ja seal oli Õnnepalu arvustus ka Vere jooksu kohta, kõik täpselt õige, samad mõtted mis mul lugedes.

2007-05-03T02:20:00.001-07:00

TÕNIS KAHU Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik.

Kui see raamat välja tuli jõulude aegu siis nii mõnedki sõbrad arvasid, et ei tea... et kas ikka viitsib Kahu targutusi ja tekstijazzi lugeda. A nüüd ma usun on virisejatel vist kõigil see riiulis olemas, kindel pole, a ntx Ketsil ma nägin oli täitsa laua peal ükskord. Tema tegelt ei virisenud, vbla aint hinna üle, kallis on see raamat küll. Ise laenasin raamatukogust, paistis nagu keegi poleks lugenud, 4 kuuud hiljem. Evoli arvustust lugesin ka ennem sewercidist, noh, Evol oli vihane vist ja heitis ette Tõnisele, et mees ei rocknrolli üldse ja otsib lugudest taga sõnumit , mitte, "et pohhui see sõnum, peaasi, et lugu töötab". No, mu arust Kahu alguses juba teeb selgeks , et see on tõesti väga isiklik ja subjektiivne raamat, niiet mõttetu on sõna võtta. Igatahes, mulle algusest kuni umbes pooleni tundus, et tüüpilised Kahu muusikaarvustused a siis kuskil poole peal läks väga mõnusaks. Sege see, et kutt on juba 40 ja see peaks olema selline iga , et mees on enda jaoks kõik ilusti ära mõtelnud ja iga sõna eest võib vastutada. Väga mõnus. Ja Dallase "Raj Kapoor" kohta kirjutatu meeldis kohe väga. Üks üllatuslugu oli ka seal mu jaoks - Sue Darlingu indiekogumiku pealt üks lugu. Tore raamat. Üldse minu arvamus on, et rohkem võiks olla raamatuid kus cd-plaat kaasas on - kehtib ka juturaamatute kohta.

2007-04-26T00:48:00.000-07:00

LEO KUNNAS Sõdurjumala teener

Eskimo kõva häälega kiitis seda ühel järjekordsel Trashi sünnipäeval, Elevandis ja jätsin meelde. A raamatusse kiikasin alles nüüd ja niikui lahti lõin tuli meelde, et see on ju sama jutt, mis kunagi, kas mitte 1989 või nii Loomingus ilmus. Läbi mitme numbri. Vanaema juures lugesin veel - tal oli tellitud. Üldse kõik see lugemisteema on tänu vanaemale mul. Memmel oli väga hea raamatukogu ja Looming ja Sirp ja Teater Muusika Kino oli tellitud ja üldse. Väga mõnus, enamus Lingreni ramse ja Naksitrallid ja Üle linna Vinski jne jne. A see jutt, mis ma tookord Loomingust lugesin, oli juba rajum, eks ma olin vanem kah. Teemaks oli vanglaelu Kunnasel, Patarei eeluurimiskambrid. Väga realistlikult kirjeldatud ja eriti mulle jäi meelde "propiska" koht ja küsimused mis seal küsitakse. Kuidagi ma mäletasin lõppu aind teisiti või sain valesti aru - igatahes Sõdurjumala Teener sisaldab ka järge mingil moel sellele esimesele jutule ja kohe heameel oli , et teises osas selgus, mis seal Patarei-jutu peategelasega edasi sai. Igatahes, huvitav lugemine. Vihane teema ka ju ja kirja pandud hästi.

2007-04-25T06:22:00.000-07:00

NARRATIIVSUS PILTIDES Eesti '00 aastate autorikoomiks

No arvata oli, et see pidu heade raamatute osas otsa lõpeb - a et ikka niuke käkk nüüd ette juhtus, aiaiaia! No ikka väga halb oli. Martin, kes ise küll lugenud/vaadanud polnud arvas MSN-is, et Eesti probleem on see, et siin läheb igasugune sitt läbi. Nagu kriitikat üldse eriti ei eksisteeri. Vist on küll nii. Nojah, koomiks nagu mina seda tean ja mõistan on way valguseaastate kaugusel sellest arusaamisest mis siin pakuti. Fui! Samas just tänu Martinile, kes eelmine kuu uuris mu käest "Wanted" - koomiksi kohta - ma ei teadnud midagi a siis internet aitas välja ning üldse sattusin hoogu ja viisin ennast kurssi , mis sünnib. Tagajärjeks , see, et mul on nüüd gigabaitides materjali kõvakettal ja nii mõnedki väga head uued sarjad lugemisel. Paberkandjal on kah tegelt päris viisakas virn, niiet ma kahtlustan, et varsti tuleb lisaks mängu ja filmiblogile ka koomiksiblog eraldi kohe. Sest tegelt infot pole ju koomiksitest mitte muhvigi ja tuleb oma panus anda, et enam selliseid käkke eestlased ei produtseeriks.

2007-04-09T09:32:00.000-07:00

ANDRUS KIVIRÄHK Mees, kes teadis ussisõnu

Ei väga hea, et Kivirähu uus raamat edetabeli tipus on - vbla muidu oleks kauem aega läinud enne kui ussisõnad mu lugemislauale oleks maabunud. Sest eelmine raamat tal - Rehepapp, niiväga mulle muljet ei jätnudki ja ma juba arvasin, et Kivirähu parimad hetked on mu jaoks päris alguses väljaantud õhukesed lühijuttude kogumikud...A näed! Ma natuke olin kuulnud ka ennam arvamusi, kui raamat ilmus siis kutsuti autor Hommikutelevisiooni ja vist Kahvlis sattusin ka nägema. Siis nagu räägiti, et ilgelt sünge ja ma ei tea mis kõik veel. Noh, mu arust oli ikka mõnusalt lõbus ja mis süngusse puutub siis mulle küll meeldis , et vint oli viimase peale keeratud. Kahju ainult, et Andrus ise arvas seal emmas-kummas intervjuus, et romaani on ikka väga raske ja vastik kirjutada ja et ta enam ei taha. No ma ise väga loodan, et paari aasta pärast läheb üle selline meeleolu tal. Igatahes mulle väga meeldis, tõesti fantaasiat Kivirähul on ja eesti keelt ja huumorit mees valdab. Sellised teemad ja lausekombinatsioonid olid, et nauding oli lugeda. Nädalaga sai läbi, sest asi tahtis nautimist. Ja mitte , et see siia puutuks a mul oli film-noiri maraton ka käsil, niiet vaheldumisi raamatuga sai kvaliteetaega veedetud ca. nädal. Ja kaanekujundus on väga hea mu arust ja üldse kolmas raamat järjest mis väga meeldis. Jei!

2007-03-31T05:40:00.000-07:00

IRVINE WELSH Kõnts

Nagu lubatud, võtsin ka koduriiulist raamatu ette. Tjah, kui ma ükskord, mäletan oma riiulit silmitsesin, siis olid seal järjest sellised pealkirjad nagu "Ameerika psühhopaat" "Kõnts" "Saast" "Tung Tappa" "Oopium"
- päris hirm tuli endalgi peale. Selline psühhopaadi riiul. A noh, mis teha. Igatahes riiulis seisis mingi 2 aastat mul see Welsh, lugemata. Ju ootas oma aega, sest ma kahtlustan, et oma mõõtme andis praeguse momendi lugemiselamusele juurde ka mu praegune töökoht, peaaegu sama teema, mitte küll politsei a riigitöö, administratiivne. Igatahes Christeri, kes on üsnagi Welshi fänn, ( ma kedagi rohkem ei tunne ka isiklikult, kes oleks enamus, kui mitte kõik Irvine asjad läbi lugenud ) kommentaar oli, kui kuulis , et praegu Kõnts käsil on - "Bruce Robertson is da man!". Jees - indeed. Väga kõva vend. Selline, kes ostab iga esmaspäeva hommikul The Suni, et kolmanda lehekülje peale pihku lüüa ja "Väravaid" lugeda. Krt, mulle ikka räigelt meeldis kogu raamat. Kui ma siin arvasin, et eelmine rams on siiani parim aasta lugemiselamus, siis näed - nüüd on uus lemmik! Ramsiga oleks võinud veel CD kaasas käia - Bruce - lemmiklugudega mis ta kuulas, need olid ikka eriti peened heavylood ja ballaadid. Welsh ise on üsna spets vend musa alal, ma nagu olen kuulnud ja kujutan ette kuidas ta mõnuga sellised lood pani Bruce automakki. Ise ma kuulasin esimene pool raamatust lugemise kõrvale Bargrooves sarja 6 ja 7 plaati ja teine pool ehk lõpp läks kuidagi nii, et Public Image Lmd. saatel. Ma räägin, oleks taht CD-d kaasa, mul endal pole. Krt, tee või ise siuke kollektsioon, netist ikka peaks saama, kõik tuntud lood. Mis veel - nüüd kui mul Amsterdami piletid bookitud ja elaminegi on olemas just nimelt RLD rajoonis - siis väga viis oli lugeda Robertsoni Amsterdami - elamusi. Igatahes, kindlust lisab asjaolu, et paar Welshi teost on mul veel, jube küll, see shoti keel milles ta kirjutab aga kuradi hea on, tuleb välja!

2007-03-20T13:37:00.000-07:00

Сергей Жадан Депеш мод

Ukraina Irvine Welshiks on Sergei Zadani juba jõutud kutsuda, no ma ise Welshi lugenud pole palju, ainult Trainspottingu järge "Porno" a seda viga annab parandada, sest kodus on mingi 4 Welshi riiulis. Igatahes Zadan oli ülikõva, vaata, et parim mis ma see aasta lugenud olen. "Depesh mõud" algas ühe tegelase, hüüdnimi oli "Sobaka" Harkovi Metallisti jalgpallimängu külastusega, kutt on jumala segi ja mis toimub fänni sektoris elamustekirjeldus oli väga mõnus, umbes nagu Velbaumi moodi vend tundus, lõppes see vutimatsh nii, et Sobaka kukkus tibüünidelt alla a noh, joodikut jumal hoiab . Edasi oli väike teema, kuidas USA elusõnalane oma jutlust telgis pidas - tema jutlusi käisid isegi kohalikud kanepisuitsetajad kuulamas, tänu tõlgile, kes improviseeris vabatõlget - tõesti võrratu - jõudis niikaugele, et kui lektor küsis "Kes sa oled?" noh oodates vastust a la "jeesuse sulane" siis tänu tõlkele oli asi niikaugel, et publik vastas " ja osminog!". Siis tutvustati tegelast Vasjat, kellel tekkis bisniz-plan osta Venemaalt paar kasti odavat viina ja see siis Ukraina vaksalis kallimalt maha lükata, oijah. No need tegelased olid sellist Spudi tüüpi kõik, noh ( Trainspottingust siis) no ja siis lükati main line käima, kui sinna korterisse , kus need patsaanid kõik elasid tuleb Robert ja selgub, et ühel kambajõmmil nimega Karburaator on ta kasuisa ( ühejalgne jahimees) enesetapu teinud ja kutid hakkavad Karburaatorit otsima. Otsingute käigus ostetakse mustlaste käest kanepit ja no alkoholi juuakse pidevalt. Siis selle kanepisuitsetamise käigus, ühes tehase punkris tegelase Tsapai juures on eriti hea filosoofiline vestlus, kus teemadeks " Permanentse Pohuismi" teooria ja "polnõi Põhh" teooria. Üks eriti mõnus teooria oli veel, et kui sul on selline kosmonaudi tee valitud siis tuleb seda jätkata. selle eest ma annaks medali, puhas kuld! Siis edasi nad satuvad veel igast kohtadesse ja korteritesse ja ühes korteris on järgekordne ülim kirjeldus, kuidas kaks tegelast köögis ühe raadjojaama pealt Depesh Mode ansamblile pühendatut saadet kuulavad. No see oli uskumatu, kutid oli muidugi padupilves ja joogised ja vahepeal tundus neile, et mongoolia miilitsate koor laulab ja need mendid kes laulavad seal kuulavad omakorda pealt neid ja lõpus kõne saatejuhile...oijah, ma olin põrmus ja ikka väga hea, et vene keeles lugeda mõistan. Ülirahul olen raamatuga.

2007-03-15T10:38:00.000-07:00

Владимир "Адольфыч" Нестеренко Чужая. Road Action

Peale väikest "ikaldust" lugemislaual hakkab juba nagu paremaks kruttima. "Tshushaja" oli filmistsenaariumi vormis kirjutatud lugu. Tegevus toimus 90ndate alguses ( ehkki suurt ei olnud aru saada, et just sel ajal, peale põhibossi "Raspeli" välismaises autos Mercedes oleva kaasaskantava kolaka mobiili) Et, siis Raspel saatis 4 oma brigaadi pätti Tsehhi ühe naise järgi, kelle vend alguses kinni kukkus ja , et see naine, kelle hüüdnimi oli ka ramsi pealkiri teda mõjutaks vajalikus suunas tunnistusi andma. Noja siis see reis sinna ja tagasi. Ega ma palju pole Vene pätifilme vaadanud, kõik see Brigada TVsari jms. on mööda jooksnud minust ja Bumeri filmi esimest osa ma vaatasin vabtsee pudeli viina ja ühe vene neiuga hullates, rohkem ühe silmaga, aga ilmselgelt sinna auku see raamat oli. Põhiväärtus lugemisel oli see, et sain jälle lugemistunde kätte. No, et roheline tee mee ja sidruniga ja vaikselt loed. A ja ilmselt jällegi mattide ja huide poolest lõi jälle reksi üle - eelmine oli Matadori sari aga mulle tundub, et siin oli slängi ikka kõvasti rohkem. Mis on suht uskumatu. "Starõi pidor ushe vseh sajebal" - see oli mul lemmiklause lõpus. Ja siis oli veel üks äge dialoog, kui Malõsh lubas ise valepassid teha, siis üks kambakaaslane küsis, et kus sa seda veel õppinud oled? - "Armees" - siis see kambajõmm nagu imestab, et mind küll ei õpetatud. Ei tea, kuidagi tundus humoorikas. A jah kokkuvõttes tavaline sopakas, see, et filmistsenaariumi vormis oligi põhiväärtus. Niisama proosateksti vist ei viitsiks ette võtta samateemalist. Ja kaanepilt on mõnus pulp.

2007-03-14T15:59:00.000-07:00

VIKTOR PELEVIN Õudusekiiver

Ülikiiresti sai läbi - eile õhtul hakkasin lugema , ennem magamaminekut ja mingi ei saanud arugi, kui olingi kolmveerandi peal. No siis jätsin hommikuks ka midagi ja läksin mängisin natuke Tom Clancy Splinter Celli - maailma raskeim mäng aga öösel on päris ok hiilida. Ehkki ma olen miljon korda surma saanud, tõesõna. A hommikul ärkasin, väike nisu mee ja piimaga ja läks aga edasi. No Pelevin on mul üks ever lemmikkirjanikke ja ilmselt jääb ka selleks. Ega ma sest Õuduste Kiivrist suurt aru ei saanud aga vorm, milles kirjutatud on mul üks lemmikuid - seda juba "Allakäiguspiraalist Üles" raamatust, mis on vbla üldse mu lemmiklemmiklemmik kõige kõigem. Muidu mul on originaal ka olemas a näed üllatavalt kiiresti tõlgiti eesti keelde , et siis läksin kergema vastupanu teed. Järjehoidjaks kasutasin originaaliga kaasapandud järjekat, temaatiline selline, noh, niipalju kui sai järge hoida sellega, sest raamat sai praktiliselt 14 tunniga läbi. A vähemalt oli ostust kasu. Ja eestikeelsele variandile oli mingi imelik eessõna ette pandud, autori nime polnud, venekeelses väljaandes sellist asja küll ei olnud.

2007-03-12T15:34:00.000-07:00

MIHHAIL VELLER Legendid 2

Velleri Leningradi Legendid mullle meeldisid, esimene osa siis. Ega ma suurt ei mäleta sisu, aint üks moment on mälus, kui mingi rikas chick Mercedesega mööda öist Peterburi kimas , endal seljas ainult kasukas. Ja seda, et ma peale raamatu läbilugemist kelllegile üritasin neid lugusi ümber jutustada a kellele ja kuna, ei mäleta. Igatahes Legendid 2 on ka nüüd läbi ja ei olnud nii äge. Esimene jutt kuidas ühed noored Pushkini kuju ära vahetasid oli enam-vähem aga edasi olid lihtsalt anekdoodid. No et kuidas Jeltsin Jaapani peaministriga kalal käis ja neile akvalangistid kalu õnge otsa ajasid jms. Keskel läks päris hõlmamatuks Velleri suurejoonelised Venemaa arutlused a la Ivanhoe oli tegelt venelane. Siiski lõpus oli kaks kohalikku, Tallinna põhist legendi mis annavad vist SL Õhtulehele ka silmad ette. üks oli sellest, kuidas Eino Baskin pornopiltide tegemisega vahele jäi - Eve Kivi ja Georg Ots olid modelliks ja selle eest Eino kinni istuski Siberis, tuleb välja ja teine oli tennisist Toomas Leiuse kodutüli käigus tapetud naisekeiss. Tundub, et raha pärast kirjutatud ajaviitekirjandus. Veller olevat väga menukas Venemaal. Ei teagi, viimasel ajal pole häid raamatuid ette sattunud, peale Maradonat ja öökapil on kah sellised keskpärased asjad mis raamatukogust sai võetud, no ikka laenad midagi kui lähed, ehkki endal mul on kodusest raamaturiiulist oi kui häid teemasi võtta. Muf ka just eile kirjutas, et mu amazonist tellitud raamat on saabunud USA-st. A ma loen veel nii umbes 5 raamatukogu ramsi eest ära ja siis hakkan lugema oma isiklikust raamatukogust asju. Luban!

2007-03-12T15:24:00.000-07:00

JAAN APS Tähtis kevad

Hale tüng oli see raamat! Täielik ämber mu jaoks. Kogu lugu sai alguse kui ma onju Konsumisse läksin, no et nosida miskit osta. Ja õhtune aeg oli, siis tsekkisin sealset raamaturiiulit - ja võtsin ning sirvisin natuke. Ja lahti lõin koha pealt, kus peategelasel oli ilmselge seenepohmakas, Prahas. Kuna Praha kuulub mu lemmiklinnade hulka ja tagakaanel lubati "põnevalt ja kaasakiskuvalt noorte välismaal töötavate eestlaste elu ja ellusuhtumist" siis tekkis huvi. Oh my! Oli oli Prahas elavatest noortest juttu. Algul paar peatükki oli a siis äkki - hops - läks jutt Eestis elavale ligi 50 aastase kirjandusõpetaja Taimi eluolu peale - 100 mu elu üht piinavamat lehekülge ja siis - hops - läks jutt jällegi mitte Prahasse, vaid selle õpetaja klassis õppivate noorte elu peale mis oli minu arust ikka ultra bullshit, no ma olen ise 33, eks, a nii ka need noored ei räägi.siis aretati veel noorema kirjandusõpetajanna teemat aga ma ei taha seda meenutada, nii halb oli see kõik. Nojah, läbi ma lugesin aga piin oli see raamat, tõesõna.

2007-02-21T02:20:00.000-08:00

TARMO TEDER Luurejutud

Tarmo Tederi Onanistid oli põhjus, miks ma selle jutukogu läbi lugesin. Onanistid oli tase ja see jutukogumik oli siuke väike niiet miks mitte, onju. Esimene jutt oli päris raju ka ja ma sain teada, et Tallinnas on seal kusagil tunneli juures mingi "peldikubaar" kus kah kunstnikud käivad ja legendaarne koht. Eino ma olen sealt mööda jalutanud küll ja mingit koha silti näinud aga alati ma olen mõelnud, et see on vist mahalammutatud putka ja ammu enam pole olemas. Ma ei kujuta ette kus see sissepääs seal on. A edasi olid jutud natuke liiga fantaasiarikkad, ei sobi see teema mu arust Tederile. Kirjuta joodikutest aga ära hakka kosmiliselt filosofeerima! Vahepeal oli muidugi päris okei jälle. eelviimane lugu mulle ka meeldis, kus Eesti moodi jõulupidu peeti. Kaanekujundus Peeter Lauritsalt - mees kelle fotokunsti ma ei jaga eriti välja aga ta on osanud oma nime respektaabliks teha mu silmis. Tederil on veel kaks raamatut mis ma vist läbi loen lähiajal, üks pidi jutukogu olema samasugune, Lauritsa kujundusega aga lood pidid kopli liinidelt olema.

2007-02-20T03:49:00.000-08:00

DIEGO MARADONA El Diego

Kule see oli küll kaasahaarav raamat. Maradona autobiograafia! Ei uskunud, et nii huvitav on a eks vana noorusaja spordihuvi mälestused lõid välja, MEXICO 86 on mu lemmik jalka-mm ja kangelane oli Diego seal ju. Ehkki ma olin ise Inglismaa poolt respektin Maradonat väga. Vanakooli mees - nagu ta ise kirjutas lõpus on ta. Üldse kirjutas ta igast huvitavaid asju, alates noorusest kui ta Argentiinas mängis, et nuttis lahinal kui ta välja arvati ikka 78 aasta koondisest, 82 libises väga põgusalt üle, no see oli läbikukkumine ka, siis Barcelonas hakkas ta kõuki panema - üldiselt seda teemat ta ka eriti ei harutanud lahti, mainis aint, et cocaine on pahe ja tema enda probleem. Siis muidugi Napoli ja Itaalia meistrivõistluste peatükid, kutil oli ikka uhiuued Mercedesed, akna alla toodi koos võtmetega ja Napoli tuli koos temaga meistriks ja karika võitsid, niiet eks ta oli seda väärt. Üsna selline ladinaameerika tüüpi lugu on, kui miskit välja ei tulnud, siis olid ikka vigastused süüdi ja enamus osast oli ikka jäi Maradonal õigust ülegi. Mexico 86 - "jumala käsi" , tunnistas ilusti üles, et jah oli muidugi, a "kohtunikega ma vaidlema ei hakka". See - eest see teine värav olevat ta karjääri kõige parem. Siis Italy 90 oli korruptsioon, et finaalis Saksa võitis ja juba hümni ajal saatis ta kõik vittu - "Hijos de puta" - laulis ta hümni ajal. Noja siis tuli USA 94 kus ta edefriiniga vahele jäi - muidugi tema oli apsaluutselt puhas ja ei teadnud midagi, omaarust ostsid koondise arstid asendusravimi kus mingid ained hakkasid sisi reageerima. A ja , et ennast vormi ajada siis mees võttis endale kiirendusjooksu treeneriks Ben Johnsoni. Eino naerda sai kõvasti ja väga lahe lugemine oli.

Hand of god

2007-02-20T03:36:00.000-08:00

JIM DeKORNE Psühhedeeliline shamanism

Kui Terence McKenna oli leebem sissejuhatus ja rohkem filosoofiline mõtisklus hallutsionigeensete seente ja taimede teemal, siis Jim DeKorne oli juba konkreetsem ja põhilised pajatused olid teemal, kuidas mees igast keeduseid tegi ( jumal küll, seal pidi keetma üle ööpäeva igast taimeleotisi ja kurnama ja sada imet tegema). Ja siis olid enamus sellised kirjeldused : "segu oli ilgelt vastik ja rõve sisse võtta, kuid kuidagi vägistasin sisse ( ei olnud harv juhus kui kutt välja oksendas ja siis okse uuesti ära sõi, appikene) siis poole tunni pärast hakkasin nägema värvidemaailma, aga ikka oli väga sitt olla ja oksendasin kogu aeg. No enamus oli selline teema. Huvitavad olid lõpupoole punase kärbseseene peatükid, et seenemehikeste käest saab igasuguseid asju küsida kui nad uima all su juurde tulevad, aga üldiselt olevat füüsiliselt vastik. No ma ei tea. Igast imeleotisi ja taimi oli seal tõesti kirjas. DMT -peaükk oli kah huvitav, ei saanudki aru ma täpselt a vist Eestiski mingi tavaline kõrreline sisaldab kah seda, tegin endale mindnote, et peab ettevaatlik suvel olema kui suva heinakõrt närid, :D. Kuldlause oli selline seal, et kui keegi kahtleb maavälise tsivilisatsiooni olemasolus siis piisab 2 minutist DMT -suitsetamisest ja kahtlused on hajutatud. Jah on kuulda, et see DMT tõmbab teise dimensiooni, kusjuures sarnasesse, ehkki inimesed on erinevad. A lõpuks jõudis kutt järeldusele, et kõige paremad on ikka psiloseened. LSD -st räägiti ka, tegelt päris huvitav teos omamoodi.

2007-01-21T13:29:00.000-08:00

TERENCE MCKENNA Jumalate Toit

"Psühhoaktiivsete ainete ja inimese evolutsiooni radikaalne ajalugu" oli tiitellehel ka veel kirjas, pealkirja all. Nonoh, mõtlesin, etskae mis kirjandust eesti keeles on hakatud välja andma, vaba maa, tõepoolest. A kohe ostma nagu ei kippunud ja üldse läks mul meelest ära, et selline rams on a siis tuli meelde jälle ja uurisin netist, kesse McKenna on üldse selline - esimene link mis google andis oli erowidi oma - see on vist üks põhjalikumaid teemasaite. Tuli välja, et McKenna on päris kõva kärbes omal alal, vaata, et Timothy Learyga võrdväärne kuju. Ja pilt oli ka seal, selline habemik, üldiselt usaldusväärne, niipalju kui hipisi usaldada saab muidugi. Egas midagi, kui nii kõva vend on, siis miks mitte, arvasin ja lugesingi läbi küllaltki paksu mu arust teose. Tjah, Terence aretab siin huvitavat teooriat nagu inimesed oleks rääkima õppinud tänu maagiliste seente söömisele ja üldse on tema arust seened maailma alus. No las ta siis arvab niiviisi, minul arvamus puudub aga samas on hea ju, et on võimalik mingit enam-vähem normaalset teksti lugeda vastuseks sellele tobedale antihüsteeriale , mis meil käib. Mulle meeldis, et kutt osavasti tõi eraldi peatükkides ette ka suhkru, tee, kohvi ja shokolaadi teema. ja siis meeldis mulle üks "mesilasenäoga seeneshaamani" pilt mingi aegade hämarusest kaljujoonis või midagi oli seal repro. A üldiselt oli see raamat siiski liiga üldine mu jaoks.

2007-01-19T01:28:00.000-08:00

SASS HENNO Elu algab täna

Sass Henno "Mina olin siin" mulle täisa meeldis ja ei näinud põhjust miks mitte ka järgmine raamat läbi lugeda. A tuli välja, et see pole mitte järgmine, vaid esimene tal. Ja seda oli tunda ka. Noh, kui tänu sellele tuli Mina olin siin siis on ok ja õnneks ei võtnud kaua aega ka läbilugemine, poolteist päeva. Algus jube lohises ja ootasin, kuna action pihta hakkab a kui hakkas siis oli see üsna nõrk. Krt, peaaegu ühtegi head kohta ei oska esile ka tuua, üks vist isegi oli hetk mingi, a milline, ei mäletagi enam. A samas, ega ei vägistanud ka seda lugemist ja keegi ei keela paremini mul kirjutada ja lugema ka ei sunnitud. Ikka ise teadsin mis raamatu ma kätte võtan. Nojah, "Mina olin siin" lubati Eesti kirjanduse ajaloos esimest korda ühe aasta jooksul 2 järge välja anda ja Urmas Oti saates käis noormees puha intervjuud andmas. Nüüd on nagu vaikus, kui mingi asi veel ilmub siis tõenäoliselt ma ikka võtan ette, ma arvan. Kui midagi paremat just käepärast ei ole.

2007-01-17T07:56:00.000-08:00

TARMO TEDER Onanistid

Hea pealkiri muidugi, Ketsiga hirnusime, et päris hea kui raamatukogus ntx küsid ja siis hõigatakse kusagile taharuumidesse - "Eevi, siin üks tahab ONANISTID, vaata kas sul on seal" või midagi. Loll nali muidugi a meil oli lõbus. Õnneks ma küsima ei pidanud vaid oli kohe riiulis, heh, mulle on see Eesti kirjanduse riiul kohe meeldima hakanud ma vaatan. Tarmo Tederit ma olin kunagi varem ka lugenud 90ndate alguses, kui Sautergi debüteeris Indigoga, samas sarjas ilmus üks tumesinine loetav jutukogu veel ja Teder oli autor. Selline karm realist, mäletan , kirjutas joodikutest ausalt ja kraad kangemalt kohati kui Sauter. Onanistid oli päris täpselt see mis ma ootasingi ja tahtsin, eriti esimene pool raamatust. Et sain teada mis toimub eesti 40ste põlvkonna elus. Mihkel Muti "Kõrtsikammijad" on sellega võrreldes päris pühapäevaromaan, sest kohati läks isegi mu jaoks üle võlli ja meenutas kangesti Harri Jänese 1986 aastal väljaantut raamatut "Allakäiguspiraal". mis rääkis õpetlikult alkoholismi kahjulikkusest kirjanduslikus vormis, koos arstide kommentaaridega. Onanistides kommentaare polnud a umbes sama. Kusjuures valmistasin ennast ette ka siukse raamatu lugemiseks ja käisin eelonevalt üle hulga aja Illegaardis, kus oli ses mõttes täislaks, et istusin Mehis Heinsaarega ühes lauas ja siis sain vist tuttavaks ka underground kultuslavastaja Kalev Kuduga a noh, nad on noored siiski. Nende vanade pässidega ma vist niiväga tuttavaks saada ei tahakski, alkoholistid ja onanistid, that's right Tarmo.

2007-01-02T03:03:00.000-08:00

А. Гаррос, А. Евдокимов Чучхе

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest käigust paar aastat tagasi Riiga kus sai ka külastatud sealset suurimat kaubamaja ALFA. Üsna jõhkralt suur asutus on. Kaks head teemat leidsin kah kokkuvõttes - 1. Double Coffe, mis Tallinna omadega võrrelda ei anna, liiga kunn on seal ja 2. üks väike vene kirjanduse pood. Tõesti, kui pragu on hetkesisul mu lemmikraamatupoed üks Amsterdamis ( seal on tegelt kolm lemmikut) ja Prahas, siis vene kirjanduse koha pealt on too ALFA oma. Nojah, seal ilmselt ma hoidsin käes G/J raamatut, sest müüja soovitas mul mingit Riia noorte ja vihaste meeste raamatut, et pidi olema pangandusest ja thrillet ja üldse kõva sõna. No ma tookord ostsin siiski oma järelejäänud lattide eest ühe teise ramsi a muidu oli siukest uut vene kirjandust seal kohe eraldi kolm riiulit. No sellist ägedat. Teine episood tuleb nüüd Prahas, kui ma ka raamatupoes tsekkisin välja HEAD CRUSHER nimelise ramsi ja siis lugesin tagantkaanelt, et kas riia kutti, ( ahaa! et seda soovitatigi seal ALFAS) uus Pelevin ja vene American Psycho ja et on preemiaid saanud ja mis iganes, no ma inglisekeelset ei hakanud ostma, jätsin autori meelde või isegi toksisin mobiili, et kui vene keeles näen siis tsekin. A siis läks mul see nimi meelest ära või kustustasin tlfonist. Midagi häguselt oli ja googeldasin kodus mis jaksasin a ei leidnud. No läbi ussimunni kuidagi ikka sain kätte nimed jälle ja nüüd siis sattus siuke raamat neilt ette. Et tavai, kolme jutuline kogumik, 2006 - mis vendadega siis tegu on? Tjah, esimene jutt oli ok. Kutid küll väitsid eessõnas, et konkreetselt Hodorovski juhtumit nad silmas ei pidanud a no nii üldiselt. Ja oli tõesti mõnusalt kirjutatud, nagu filmistsenaariumina , mulle väga istus selline lühikeste peatükkide stiil. Sisu oli siuke, mingi Agatha Christie 10 väikest neegrit versus vene tänapäeva äri, räpi ja muu eliidi ringkondades. Teine jutt oli juba kahtlasem, mingist vennast kes tegeles inimeste otsimisega, lõpuks otsis iseennast või midagi sarnast ja kolmas oli aint selle Jevdokimovi kirjutatud ja väga skisofreeniline, sain teada erinevatest võtetest, millega vene mendid ülestunnistusi välja peksavad a üldiselt jäi lõpp segaseks ja ei tundu need vennad midagi nii väärt oma haipi esialgu. Vahepeal ma käisin Riias jälle ja ostsin ühe nende uue raamatu veel Factor Fury , eks näis mis saab.

2006-12-27T05:01:00.000-08:00

ALAN MOORE/DAVID LLOYD V for vendetta

Jah, ma olin unustanud jälle ära, et koomikseid lugeda on hea. Eriti häid koomikseid. Pakse koomikseid. Alan Moore V for vendetta oli mõlemat - hea ja paks. Ehkki alguses nagu on hirmus, sest vaatad, et jube palju on teksti ja maru selline "tihe" tundub kõik, kui lehitseda. A niikui lugema kakkad, tõmbab sisse ära ja ainult inised läbi peanaha, sest nii mõnus on. Tõesti ma jäin väga rahule, kui vahepeal läkski väga diibiks, siis midagi ikka aru sain õrnalt ja võis edasi lugeda. Ehkki lõpust nii umbes 40 lehekülge läks siiski üsna käest ära, noh enam vähem sinnamaani oligi kui see uurija seal kontsentratsioonilaagrisse läks ja LSD-d võttis. Edasised sündmused kasvasid juba üle pea ja jäid rohkem segaseks. Ei jaganud enam välja kes on kes, eriti oli seal üks vend kes rääkis mingit murrakut, oi ma vihkan kirjakeeles seda teemat inglise keeles. Mingi anarhia vist jäi lõpuks kehtima nagu ma aru sain. Õnneks on kohe film ka käepärast, kuulu järgi üsna hea ( eks sellepärast saigi see koomiks ka ette võetud, et film tehti ja puha, muidu mine tea - polekski lugenud) niiet saab üle kaeda veelkord ja loodetavasti need segased teemad saavad selgemaks.

2006-12-17T13:05:00.000-08:00

TÄHEAEG 3 : Kauge lahingu kaja

Huvi tekitas seekord, tunnistan ausalt üles, eelkõige kaanepilt, siis juba käes hoides vaatasin, et tõlkejutte paistis olevat enamik, ma eriline eesti ulme lugeja just pole muidu - Täheaeg 2 ntx jäigi mul sellepärast lugemata, et seal olid eestikad põhilised. A seekord täitsa mõtlesin, et proovin Indrek Harglat lugeda, mu mäletamist mööda, ma varem pole lugenud. Tuli välja, et Truuta oli üks mõnus jutt ja Hargla mõistab sõnu seada küll, ei teagi miks ma varem pole lugend teda. No, ega ma nüüd kohe ka ei jookse ta raamatute järgi aga eelarvamus on murtud ja hea on. Teine jutt oli seal veel eesti oma ja fäntasy stiil. No kui see oli preview raamatule siis ma vist huviline ei ole. Edasi olid tõlkejutud - üks penitsiliinileiutaja ajarännu lugu jäi meelde siis miskipärast mingi dinosauruste-eri oli vist see kogumik, päris mitu juttu, ma fänn ei ole üldiselt, peaaegu ei usugi, et dinosaurused olemas olid, niiet mitte minu teetassike. Ja lõpus oli üks hardcore Sci-Fi - see oli ses mõttes hea, et ma sain aimu miuke see stiil on.

2006-12-10T10:25:00.000-08:00

TIIT ALEKSEJEV Valge kuningriik

See raamat sattus mulle kätte niiviisi, et olin raamatukogus ja siis jäin miskipärast passima Eesti kirjanduse riiuli ette, ei teagi miks. Näppisin Raudami mingit uut raamatut millel oli huvitav kujundus ja sisu paistis olevat 70ndate rockmuusikutest a ei julge mina lugeda vana parmu memuaare, et mis ta Janis Joplinist või Jimi Hendrixist arvab. A siis tuli mul tuttav raamatukogutöötaja ja oli päri, et ei ole hea mõte see Raudami - raamat ja tema soovitaks mul hoopis Valge Kuningriigi sisse pilk heita. No tavai, ma olin nõus ka ja lugesingi läbi. Vahepeal sai mingi kirjanduspreemia ka VK, ajakirjandusest käis läbi, olin päris rahul olukorraga, et loen just praegu olulist võiduraamatut. Nojah, tore oli lugeda Eesti kirjandust tegelikult, tegevus toimus Prantsusmaal, diplomaat Karli elust paar päeva ja vahepeal Afganistani sõjast oli episood, see oli hea. Päris lõpp jäi keeruliseks mulle s.t. ei hammustanudki läbi milles intriig seisnes. Omad kahtlused jäid siiski, ei tea kas õiged.

2006-12-04T06:13:00.000-08:00

ARTURO PEREZ-REVERTE Dumas' klubi

Jube ilus raamat, sees on illustratsioonid ja lausa mingid keskaegsed gravüürid, mulle sellised asjad väga meeldivad. See, et Polanski oma "9 väravat " tegi Dumas' klubi järgi Deppiga , ma ei teadnudki, näinud ka pole , algust ainult veidi, nii minut. Selle vea muidugi parandame esimesel võimalusel ära. Pealegi räägitakse, et film on parem. Nojah, mulle meeldis see, et kui ma selle ramsi järel käisin raamatukogus ( avastasin üldse kodus oma netiraamatukogu lk. vaadates, et oli kinni pandud, väga meeldiv) siis sain Kolbaga kokku, kes oli ästõmmas ja ühes kohas aga tuli raamatukokku kaasagi ja pärast kui raamatut nägi ütles - "no vat see on küll kõva teema!" Oligi, mulle muidugi meenutas Dan Browni "Da vinci koodi" ja "Ingleid ja kangelasi" no muidugi Arturo oli juba sellise keskajaga seotud müsteeriumi kirjutanud a ma lugesin Browni ennem. Tore põnevuslugu, imestasin, et miks ulmebaasis sees a no las ta olla. Igatahes see oli hea, et ulme.ee Kristjan Rätsep avaldas üllatust, et originaal on ju hispaaniakeelne a tiitellehel on et tõlgitud pr. keelest - eheheh, fännide eest ei varja midagi. Mõnusalt sai jälle aega veedetud igatahes. Kollektsionääride elu oli huvitav lugeda, bibliofiilid tipptasemel on kõvad vennad - dzinni joodi kõvasti, kakeldi ja seksiti ja kimati mööda euroopat ringi.

2006-11-20T13:31:00.000-08:00

DIMITRI GAIDUK Rastamanskie skaski

"Põhh-põhh-põhh kurit matros", on üks selline vana vene meremeeste lugu, päris naljakas - "põhh põhh põhh - ku- uu- rit matros".A selle matrosi asemel kuriitas Dimitri Gaiduk ja mitte vähe. Kurat, ma arvasin, et Matador, mis ma viiamati vene keeles lugesin oli selline narkokirjandus , et hullem enam olla ei saa. Aga tuleb välja, et eksisin , saab küll, no kas just hullem, mõnes mõttes hullem ka, aga samas kindlasti meeldivam. No ütleme nii, et oleks nagu noort Kivirähku lugenud, neid vigurjutte mis ta treis aga kõik tegelased suitsetavad marihuaanat pidevalt. Midagi umbes taolist oli see jutukogu. Phmtselt, mulle meeldis, selline vene lähenemine, omapärane aga minu jaoks huvitav ja lõbus. Nagu oleks aeg 10 aastat tagasi läinud :)

Dimitri Gaiduk

2006-11-02T07:52:00.000-08:00

GEORGE R.R. MARTIN Troonide mäng

Ice and Fire inglisekeelseid raamatuid mulle aeg ajalt on kätte antud, kui külas olen olnud, et "nääd, see on FANTASY". Ainult kiidusõnu olin kuulnud ja juba olin murdumas ning ausõna plaanisin endale ka osta a siiski Mario Kivistik jõudis ennem eesti keelde panna esimese osa. Väga viis, päris rahul võib nüüd olla. Lugeda oli mõnus, kui raamatu ette võtsid siis panid ikka hoolega sest tõlgitud oli hästi ja ma vaatan, et Mario viitsib ikka hulle sarju ette võtta. Kõva vend. Sisu ma siia ei viitsi kirja panna, vaatan Baasist kui vaja. Igatahes loodan , et teised osad ka tulevad ehkki see on kahtlane a jääb muidugi inglise keeles lugemise võimalus. Paistab massiivne sari olema.

2006-10-20T01:57:00.000-07:00

NEIL GAIMAN Ameerika jumalad

Üksõhtu tuli Martiniga juttu MSN-is raamatutest ja üldiselt kirjandusest ja siis tuli välja, et mul on Ameerika Jumalad lugemata. Martin läks endast täitsa välja küsis kas ma idioot olen ja käskis mul unustada Stephen Kingid ja George Martinid ning kohe AJ kätte võtta, kasvõi esimene peatükk läbi lugeda. No ma läksin ja tõin teisest toast raamatu ära ning lugesin esimese lause läbi - "Shadow oli kolm aastat vangis istunud" aga peatükki läbi ei lugenud, sest tegelikult ma olen seda raamatut alustanud kaks või enam aastat tagasi, sinnamaani vist kui Wenedsday kusagil kõrtsis Shadowiga töölepingu sõlmib. Ju ei olnud õige aeg tookord. Kingitud raamat kusjuures. Aga nüüd lõpetasin Kingi ikka ennem ilusasti ära ja lasin Gaimani oma raamatujärjekorras ette. Ulmeguru Jüri Kallas mu arust kunagi kusagil ütles, et tema arust on see teos aasta parim tõlge, sestap ei kartnud paksust kah, arvestasin, et ilmselt paari päevaga saab ühele poole. Algus läkski väga muhklilt, kõva jutt, just see mis hetkel tundus vaja on, selline on-the-road Ameerika bestseller. Lauri juba jõudis siin kommentaaris, Sandmani ära mainida - noh, mulle oli abiks väga praegu Ameerika Jumalad, sest Sandman on mul kah pooleli, neljas raamat on puudu täiskollektsioonist, a vbla kusagilt laenab. Sest ausalt, ma Sandmani fenomeni pole ära tabanud, aga AJ selgitas Gaimani mõtteid ja fantaasiat kõvasti arusaadavamaks. Niiet - Sandman, here I come again. Ja aitäh, Martin!

2006-10-16T13:18:00.000-07:00

STEPHEN KING Laskur

Seda, et Kingi Tume Torn sari hakkab ilmuma eesti keeles sain ma teada väga kiftidel asjaoludel, Eesti ulmelugejate kokkutulekul, ma ei saa siin rääkida aga väga äge moment oli - ühtlasi sain tuttavaks ka tõlkija Mart Kalvetiga. Anyway - see juhtus suvel ja sügisel näed ongi raamat olemas. Ei petetud seekord ( seal kokkutulekul lubatakse teinekord selliseid imeasju a mis paraku jäävad nagu kas väga pika aja peale või üldse ei ilmu). Raamatut nähes oli teine superüllatus - ilus! Ma kunagi näppisin Tallinna Apollos inglise keelset luksusboxi - 4 esimest olid seal vist ja ma juba siis vaatasin, et illustratsioonidega ja puha, ohkasin ja mõtlesin, et vat on tase. Aga nagu ma rõõmuga näen, eestikeeles väljaandes on ka pildid olemas ja värvilised. Vaata, et Eesti ilusaim ulmeraamat, Asustatud Saar muidugi ka pretendeerib. Igatahes - mina olen väga rahul kujunduse kui piltidega. Sisu ma olin siit sealt kuulnud, esimene osa pidi mitte just kõige parem olema, sestap las jääb siis järgmiste osade peale lootus. Ehkki suhteliselt loetav oli, selline trip läbi kõrbe kusagile mägede juurde. A ja eessõna muidugi oli vist küll kõige paremaid mu elus mis ma lugenud olin - no seal King mainis, et Good, Bad and Ugly filmi peaks ikka suurel ekraanil vaatama, jah ja Bad Lieutenanti mainiti ka.

2006-10-10T15:35:00.000-07:00

BORISS AKUNIN Eriülesanded

Eriülesanded koosnes kahest jutustusest. Esimene - Potisoldat - meeldis mulle hullupööra. Ühe ööga läks, ei hakanud enne üldse tuld ära kustutama , kui lõpp käes. Jutustus oli ühest superkelmist Mamosest kes Fandorinigi viluks tõmbas ja Fandorin seda asja nii ei jätnud, ehkki kõige huvitavam oli hoopis siis kui see Mamos hakkas Moskvast jalga laskma aga ikka suli nägi üht ebausklikku rikast ja tekkis tahtmine rikkus endale saada, vat see meeletu näitemäng mis siis käima läks oli mõnus. Noja lahedalt kirjutatud ka, mis seal salata. Teine jutustus - Dekoraator - läks raskelt, kõigepealt oli kohe alguses meeletult jõhker mõrv nii, et Erast Fandorinilgi pea-aegu süda pahaks läks, seda esiteks. Siis natuke loetud, tundus mulle, et tean kes on mõrvar ja tuju läks ära, sest mis mõtet on kriminaalromaani lugeda, kui mõrvarit tead ( no mõni erand on aga üldiselt) , seda teiseks. Nii läkski üllatavalt aeglaselt see teine jutustus, kuid lõpus selgus, et ei olnud ikkagi see tüüp, keda ma kahtlustasin ja olin 100% veendunud, seda siis kolmandaks. Minu arust siiamaani, arvestades, et tegu juba 5nda raamatuga, Dekoraator ei olnud nii hea enam. A plaan on ikka kõik läbi lugeda.

2006-09-20T14:09:00.000-07:00

MARTIN BROOTH Draakonisündikaadid

Mõtlesin, et kuna tihti vaatan igast aasia krimifilme siis oleks hea pisut rohkem tausta teada. Noja Sitsiilia maffia ajalugu sai ka läbi loetud hiljaaegu. Nüüd, peale Draakonisündikaatide läbilugemist, tundub, et Sitsiilia maffia on poisikesed, nojaa, eks Hiina bandiidid ole pikema ajalooga kah. Huvitav oligi see, et see eelajalugu, mis tõtt-öelda Sitsiilia raamatu puhul pinda käis oli siin raamatus just huvitavam, panin mingi 200 lk. ühe õhtuga ja olin teemas sees. Eks eelnevalt loetud kohtunik Di mõju all olles siuke efekt. Kusjuures , Draakonisündikaatides kinnitati Valge Lootuse salaseltsi ajaloolist olemasolu - see selts oli Hiina järvemõrvades sees. A siis tuli vist mingi joomapaus sisse, jah, tuligi, ning tavaliselt peale selliseid tuure enam raamatusse eriti ei süvene, kuidagi on nii mu puhul. Nii ma punnisin nädal ülejäänud raamatut lugeda ja polnud üldse huvitav. Natuke tegelt oli ka, aga muidugi, üldse kui ma selle raamatu kunagi kätte võtsin ja lahti lõin siis just sellelt leheküljelt kus räägiti filmist "Hard-Boiled" ja selle seotusest maffiaga. Poolteist lehekülge umbes oli Hong-Kongi filmitööstuse seotusest maffiaga ainult. Kokkuvõttes selgus, et maailma kõige suurem organiseeritud kuritegevus ongi Hiina triaadid. Peamised tegutsemisalad - prostitutsioon, katusepakkumine ja heroiin/oopium jms. Tänapäeval ka muidugi peenemad küberkuriteod a tegelt ikka kõik mis organiseeritud kuritegevuse alla läheb on nende käpa all ja igal pool leidub Hiina maffiat. Hea et läbi sai, saab järgmise ramsi kallale asuda.

2006-09-17T04:44:00.000-07:00

ROBERT VAN GULIK Hiina järvemõrvad

Robert Van Guliku kohtunik Di lugudega tegin ma ka esimest korda tutvust Kaagveres ja Mirabilia sarja vahendusel. Mäletan, oli päris eriline ja huvitav lugemiselamus. Vahepeal ilmus eestis juhuslikult siukseid õhukesi ja imelikus formaadis Kohtunik Di lugusi. A nüüd on Tänapäeva kirjastus ette võtnud ja moodustabkohe korraliku kohtuniku Di sarja - väga mõnus minuarust. Kõik kümme raamatut vist antakse välja ma lugesin kuskilt. Igatahes, Rober Van Gulik on mu üks lemmikkirjanikke , sest kutt oskab Hiina vana aega eriti hästi kirjeldada ja see ongi põhiline, pluss muidugi illustratsioonid. Selles raamatus Di lahendab kolm juhtumit, päris hulluks läks vahepeal, ikka korralik lõngakera tuli lahti harutada aga ilusasti ja suhteliselt loogiliselt lahenes asi. Põnev oli ja mõnus oli lugeda ning Hiina miljöö edasiandmine on ikka väga käpas Gulikul. Jäin väga rahule raamatuga.

2006-09-15T05:04:00.000-07:00

ISAAC ASIMOV Edasi, Asum

Täitsa uskumatu , et nüüdseks kõik Asumi originaalraamatud eesti keeles ilmunud on. Mäletan täpselt seda päeva aastal 1985 kui vanaema juures olles Kaagveres, lapsepõlvesõber Anti mulle ütles jõe äärde viival teel raamatutest arutades, et Asum on jumala okei. Siis ma olin suht juntsu, 5 klassis ja mulle tundus kõik see hardcore sci-fi maiguline Mirabilia õhuke raamat natuke pelutav. A vist isegi lugesin läbi ja jäin rahule. Nüüd siis on sellest ajast palju vett merre voolanud ja viimane osa ka läbi. Mulle meeldis Edasi, Asum üsnagi, vana hea Asumi moodi oli, 4 erinevat juttu, nagu ikka , puänt on lõpus ja ei olnud 4janda ja 5 osa meeletut romaaniformaadis hiideepilisust. Ehkki alguses tundus natuke igav, no kuni 90nda leheküljeni, siis tulid juba vanad head robotid mängu ja jäigi Sõbra majas toimuvale "Omad Joped 2" salapeole minemata. Tegin hoopis piparmünditeed meega ja krabistasin raamatulehtedega, Tükk aega polnud nii mõnusalt ennast tundnud, raamatu seltsis ja see on omaette väärtus selline tunne kätte saada taas! Aitäh, Isaac! A need esikaanekujundused võiks kujundajad endale perse pista, mida sügavamale, seda parem.

2006-09-15T04:51:00.000-07:00

S.VITITSKI Selle ilma väetid

Kuulsate vene vendade Strugatskite tandemist on siis üks veel alles siin ilmas ja nagu mulle oli meeldiv üllatus, kirjutab Boriss Strugatski endiselt raamatuid. Märgati isegi eesti keelde tõlkida , suhteliselt uus vene ulme ka, 2003 ilmus esitrükk - alati tervitatav on vene ulme sest see on selline omapärane. Selle ilma väetid läbilugenuna pean tõdema, et kirjutada vana mõistab endiselt hästi. Raamat meenutas natuke vendade varasemat teost Miljard aastat enne maailmalõppu - no, et juuakse viina ja konkreetselt eriti ei toimu midagi peale vene intelligentide viinajoomise köögis aga siin oli konks selles, et neil intelligentidel olid kõigil mingid võimed, kes seal sai hästi putukatega läbi ja oli "Kärbeste Jumal" , kes oskas tulevikku muuta ja kes telekineesi valdas jne. Kogu punt oli Stalini aegse spetslaagri kasvandikud ja mingi kandev liin oli selles, et alguses vene maffia tahtis , et valimistel valitaks vajalik inimene ja siis külastati mägedes ühte sellest pundist ja üsna jõhkrate valuvõtetega anti mõista, et nalja pole. Mulle meeldis ikkagi, kohati läks igavaks, sest ega väga suurt annust sellist metapsühhoteksti vene moodi ikka välja ei kannata, aga ainult tsipa oli igav.

2006-08-29T03:33:00.000-07:00

DASHIELL HAMMET Punane Lõikus

Peale Sitsiilia maffia ajalugu oli väga hea kätte võtta ameerika kirjaniku Dahiell Hammeti "Punane lõikus" mis sobivalt käsitles maffiateemat USA kuiva seaduse aegu. Eks seda teost on kiidetud ka ning valitud lausa XX sajandi ameerika 100 parema raamatu sekka, olen nõus. Tõesti väga hea, küüniline, film noiri meeleoludega lugu. Et siis peategelane töötab ühes detektiivibüroos ja saabub ühte korrumpeerunud väikelinna ühele kokkusaamisele - paraku inimene kellega ta kokku peab saama tapetakse ja kutt, kelle nime terve romaani ajal ei avalda Dashiell, tõmmatakse kas just vastu tema enda tahtmist aga siiski sügavalt sinna kohaliku salaviinavedajate maffia, müüdavate politsinike ja linna suurmagnaatide tegemistesse. Ei puudu ka rikas vampprostituut ja üldse kõik on tipptasemel soparaamatu moodi. Mida mina peangi kirjanduseks. Esmatrükk 1929!

2006-08-19T08:37:00.000-07:00

JOHN DICKIE Cosa Nostra : Sitsiila maffia ajalugu

Menutas natuke seda aega, kui ma veel keskkoolis käisin ja lugesin siis selliseid raamatuid nagu "100 aastat kriminalistikast" ja LKA toimikud jms populaarteaduslik kirjandust. Cosa Nostra maffia ajalugu oli selline nii ja naa, phmtteliselt oli kogu raamat umbes sellises stiilis, et sel ja sel aastal sündis seal ja seal talupoja perekonnas keegi kes maffiasse vastu võeti, bossiks sai ja politsei koputajate abiga sai tunnistused tema vastu, aga kohus ikkagi leidis , et tõendid on ebapiisavad a samas ikkagi mõne aja pärast lasti maha tegelane. Ja nii kogu aeg. Lõpus üheksakümnendatel kui heroiin tuli siis läksid arveteõiendamised päris veriseks ja päris kõrgete vendadeni jõuti, Itaalia peaminister kaasaarvatud. Ei teagi kuidas autoril lasti raamat kirjutada ja kas ta on ise elavate kirjas siiamaani?

2006-08-19T08:24:00.000-07:00

MIKK PUHALAINEN Detektiivi märkmed

Lõin raamatu suva kohast lahti ja silma hakkasid umbes sellised read - "Aadu eitas kategooriliselt poevargust, kuid lahti tehes külmkapi, märkasin vorstijuppi millel nöör veel küljes, asi oli selge, sest nöör lõigatakse poes ikka ära küljest"! Muidugi ma tahtsin lugeda ja lugesingi pea ühe ööga läbi legendaarse provintsivõmmi autobiograafia. Mõnus lugemine oli, kuidas Elva parim miilits vene ajal oma deduktiivse meetodiga vorsti ja kaupluse ja muidu vargaid ning sulisi taga ajas. Mõnusalt ehtsalt vene võmmi stiiliga kirjutatud, puhas kuld ma ütleks. Kutt käis mööda punkreid ja Ülo Kiple võttis ka tema kinni näiteks. Lemmikuks jäi see, kui ta üks hommik Tartu turuvarblaste kogunemispaika läks infot hankima endal valevurrud ja habe ette kleebitud. Lõpus läks juba päris hulluks, kui ta moosivargaid ühes ajakirjas avaldatud artiklis sõimas täie vihaga ja naelutas häbiposti. Aga iseenesest müts maha visadust ja omamoodi sihikindlust mehes kahtlemata oli. Politseiaegadel näiteks Mikk bensiini ei raisanud vaid hoidis kokku ja tegi detektiivitööd sõites maaliinibussidega või siis juhuslike autodega, kusjuures "võeti peale päris hästi!"

2006-08-13T09:24:00.000-07:00

KURT VONNEGUT Hookuspookus

Algus oli suht segane ajalugu aga peale paari esimest peatükki hakkas asi paika loksuma. Eugene Debts Hartke nimelise tegelase elulugu on see raamat, autobiograafia. Eugen oli Vietnami sõja veteran kes peale sõda töötas kolledzhiõpetajana ja vanglaõpetajana ja siis hiljem raamatut kirjutades oli juba vang sama kolledzi ruumides - kool oli hiljem raamatu lõpus juba vangimajaks ehitatud. Vonnnegut nagu Vonnegut ikka ütlen ma - lipsas läbi vihjeid teistele raamatutele ja tegelastele, ei puudunud Kilgore Trouti ulmelugu pornoajakirjast "Must Padrunivöö". Nagu ma aru saan , siis Vonnegut kirjutabki nii, et hakkab ühe asjaga peale aga sealt seda asja kirjeldades haakub mingi muu teema mida Kurt muheledes kohe jätkab ja kunagi hiljem, lehekülgede pärast tuleb jälle alustatud asja juurde tagasi, selline kihiline kirjutamisstiil, omapärane ja huvitav on ta. Muidugi see ka on mu nõrkus , et ta lühikesed sutsud teeb. A siiski midagi nagu jäi puudu või oli kerge virvendus sees, pärast lugesin üht arvustust kus tõlge tehti täiesti maatasa ja õigusega ka tegelikult. Loodan siiski, et Vonneguti avaldamist jätkatakse ja see tõlkija leiab vast mõne muu töö.

2006-07-23T14:00:00.000-07:00

PHILIP REEVE Kuldseeklid

Teine osa ilmus Eesti oludes üllatavalt kiiresti. Kaanepilt sama äge kui esimesel ja sisu ka. Kahjuks vahepeal oli mitmeid sündmusi ja seetõttu lõpuosa lugesin mingi kaks nädalat jupiti. Tom-i ja ta inetu, kuid hakkaja tüdruksõbra Hesteri seiklused rändavate linnade maailmas jätkuvad. Põhiteema oli ühe linna Ameerika - otsingud ja lisaks sellele vaheteemasi nagu selle linna noore printsessi ja Tomi vaheline lugu ja siis oli seal veel keegi maadeuurija Pennyrojal ja siis Anne Fangi taheti elustada - eelmisest osast tuttav liikumisvastaste liiga üks juhte. Üldiselt oleks pidanud ühe ropsuga läbi lugema , oleks parem olnud, aga kahjuks ei saanud. Igatahes on kuuldavasti ka teised osad tulekul ning seal pidid juba uued peategelased olema aga maailm sama.

2006-07-23T13:46:00.000-07:00

MUUMIA Vene ulme antoloogia

Alguses rõõmustasin, et vene ulmet eesti keeles avaldatakse. Pärast läbilugemist selgus, et avaldada oleks võinud ainult Aleksander Gromovi jutustuse Arvestaja, aga eks Skarabeus on eluaeg oma rida ajanud ja peab tänulik olema sellegi eest , et ma esimest korda sain paljukiidetud vene ulmeautorit lugeda. No oli äge tõesti ja vist tsekin midagi veel välja Gromovilt kindlasti. Eriti hea oleks olnud noorena Pioneeris järjejutuna lugeda seda jutustust, Edgar Valteri illustratsioonidega a hea küll, eks ma sain omal ajal Põrnikas Sipelgapesas sedaviisi lugeda. Ühesõnaga, Gromov rokkis, Mihhail Velleril oli ka ladus jutt , kuidas üks mees vene ajal Pariisi fännis, eks ta oskab laadnalt kirjutada muidugi, siis lõpus oli loomaaiajutt mis oli ka huvitav a vahepealsed anekdoodid pole vist meeldejätmist väärt. Illustratsioonid ja raamatukujundus - jube! A siiski - vene ulmekirjanduse kogumik eesti keeles!

2006-06-28T08:47:00.000-07:00

Вячеслав Курицын - Матадор на Луне

Vjatseslav Kuritsõni kaks raamatut on kõige hullem kirjandus mis ma lugenud olen. Heas mõttes. Ekstremaalne romaan on esikaanel kirjas ja tagakaanel oli, et alla 18 rangelt keelatud. Õige ka, niipalju matte ja ebapoliitilist korrektsust ja fantaasialendu ma pole kusagil kohanud. Ehkki esimene osa mulle rohkem meeldis, kus vene julgeolekutöötaja hüüdnimega Matador ajas taga Moskva tänavatele ilmunud supernarkootikumi Akvarell ( heroiini ja maagiliste seente segu + veel mingi keemia) valmistajaid , siiski ka teine oli loetav. Niivõrd üle võlli ikka on lihtsalt Kuritsõnil kõik aetud, loed ja naudid venna mõttelendu. "Matador kuu peal" algas sellega, et kolm vene ja kolm ameerika kosmonauti saavad kuu peal kokku aga selle asemel et plaanipäraselt lippe vahetada hoopis ameeriklased keeravad sealsamas venkudele naturell taha. Esialgu oli see veel mittesündinud lugu, vaid videosalvestus. Aga ameerika ühel hullul teadlasel on plaanis see video TV eetrisse anda just sel hetkel, kui kuu peal tõesti kosmonautide kokkusaamine toimub...Matador ja Co hakkavad uurima teemat ja peaaegu esimese osa tasemel on kõik kirjapandud , NHL-i vene staarhokimängijad, julgeoleku töötajatel käib kogu aeg mingi LSD ja kanepitegemine, 100 % lausporno on vahest lehekülgedel ja matte on ohtralt igasugustes variatsioonides. Kuritsõn ise on tegelt uuema vene kirjanduse kriitik ja tark inimene a kirjutas meelega ilmselt sellised sopakirjandus kuubis teosed

Matador pruudiga lõbustuspargis lõbutsemas

2006-06-28T01:28:00.000-07:00

BRIAN AZZARELLO,EDUARDO RIZZO
100 Bullets vol.2

2 volume polnud ka üldse mitte halb. Sama agent Greeves käis oma kohvriga ringi ja pakkus inimestele kättemaksu neile keeratud käru eest. Üks täringumängija lugu oli seal siis oli üks osa ühest ettekandjannast, kelle tütar kodust lahkus ja rentslis lõpetas HIV - positiivsena ja siis oli seal üks jäätisemüüja , kes tegelikult polnudki jäätisemüüja vaid hoopis üks MINUTEMAN - hull killer salaorganisatsioonist TRUTH vist. A täpsemalt mis salaorganisatsioon see on ei saa veel teada, aga hakkab asi sinnapoole kakkuma, et kõik need inimesed kelle juures Greeves käinud on , on ikkagi mingi suurema plaani osad. Ilmub ka välja tegelasi esimesest osast ja keegi kodanik Shepard kes vist Greevesiga on vastasseisus. Igatahes väga äge sari on siiamaani. Selline pulp-criminal stuff 100%. Relvad välguvad, koloriiti lisavad igasugused räpased Miami urkad kus tegevus toimub ja kus siis latiino ja reggae sulimaffioosod ajavad omi diile ja isegi Pariisi minnakse lõpus, see Pariisi osa ongi siin volumes kõige shefim.

2006-06-27T10:36:00.000-07:00

BORISS AKUNIN Achilleuse Surm

Fandorini lood mulle meeldivad, mõnusalt kirjutatud ja huvitavast ajajärgust. Seekord aastas 1882 toimus tegevus. 26 aastane Fandorin tuleb tagasi Jaapanist, hotellis kus ta peatub leitakse kindral Sobolev surnuna, Fandorin hablab, et siin pole kõik õige ja siis hakkab pihta. Tegelikult need mõrvad polegi mu jaoks olulised vaid rohkem olustik ja inimesed keda Akunin eriti hästi mõistab kirja panna minu arust. Lihtsalt lust on lugeda, kerge intellektuaalne huumor käib ka asjaga kaasas ja üldse. 2 päeva võttis ja läbi saigi. Huvitav oli veel see, et poole raamatu pealt lõppes Fandorini vaatevinklist lugu ära ja tuli teine osa kus räägiti Achimese lugu, algul ma ehmatasin ära, et jamaks läheb, pealegi teine osa oli peenelt teise kirjashriftiga ka veel trükitud, aga lõpus harjusin Achimese teemaga ka ära ja ei olnud hull midagi. Lõpp tegelt valmistas mulle natuke pettumuse seekord, kui aus olla. A las jääb.

2006-06-07T09:56:00.000-07:00

JEFF SMITH Bone

Alguses ma seda Bone umbusuga vaatasin, et mingid mumpsud on. Kahtlane tundus. Noh, nüüd käisin poole lugemise pealt oma raamaturiiulis vaatamas kas senise aukohal olevale Tolkieni Sõrmuste isanda kõrvale ikka mahub. Sinna ta sobib ka nii temaatikalt kui ka paksuselt. Ikkagi mingi 1300 ja ülegi lehekülgi. Fantastiline töö ikka mr. Jeff Smithi poolt. Ei kujutagi ette mitu aastat see kõik tal kokku võttis joonistamine ja puha aga tänu jumalale tõesti, et valmis sai. Kõik ühtede kaante vahel, mumpsud! Tegelt olid need "mumpsud" bone-d , Fone Bone, Phoney Bone ja Smiley bone kes olid oma bonevillest sunnitud lahkuma sest va Phoney keeras seal mingi käki kokku ja siis nad sattusid orgu kus kohtusid tegelastega nagu noor ja kaunis tütarlaps Thorn ja tema vanaema ( ülikõva karakter muuseas) ja rott-elukatega ja draakonitega ja tavaliste külainimestega ja üldse tegelikult on see koomiks suurem kui elu, kes koomikseid armastab , ausalt, proovige! Panen siia ka ühe lk. scanni , see on see moment kui Fone Bone draakonit kohtab, draakon nagu küsib suitsu peale tuld. Tegelt on koomiks must-valge , see on sellepärast värviline, et on võetud 10 - juubeli special editionist.

2006-05-07T02:36:00.000-07:00

ROBERT LUDLUM Bourne'i identiteet

07.06.2006 - täpselt kuu aega võttis selle tellise läbilugemine. Oeh! Ei ole minu tassike teed Ludlum. Liiga palju tegelasi, spioone ja salaorganisatsioone. Omaarust võtsin veel kõige kergema asja ette või vähemalt ühe tuntuimast tänu Hollywoodi filmile ma usun, aga kahjuks pettusin. Hea põnevik peaks ikka kutsuma lugema ja näiteks Dan Brown tegi seda - pakkus meelelahutust lihtsat aga Ludlum on keeruline tegelt siiski. CIA ja eri riikide valitsused ja korruptsioon ning ülemõistuse on minu jaoks kuidas ikka valitsustel on niipalju eriti salajasi toimikuid üle maailma ja agente ka. Lugu oli siis ühest mehest kellele tehti tapmiskatse kusagil Prantsusmaa ligidal merel väikse pargase peal, mees sai haavata ja kukkus üle parda ja kui kalurid kuti ära päästsid , selgus kohaliku joodikarsti juures, et tal pole mälu enam. A saladuslikult olid alles superspiooni oskused - noja siis nämmutati sitaks kaua selle "oi kes ma olen" teemaga, et juba ebahuvitav hakkas. Ok . Mingi 200 lehekülje peal juba hakkas selguma, et ju ta tähtis vend on ja kuidagi kohe hakati teda taga ajama ja tapmiskatseid tulema ja siis oli mingi minuarust eriti nõrk armastusliin ka veel sees kellegi suvalt hotellis tagaajamise käigus kokkupõrgatud naisega. Kutt siis ajabki oma "identeeti" taga ja kuna mäng hakkas käima üle minu mõistuse kõrgelt siis aru ma eriti ei saanud kes teda taga ajasid ja kuhu poolele nad kuulusid, põhikaigast veeti igatahes Carlosega - kes siis olevat maailma kõige ohtlikum palgamõrvar. Ei teagi, vaatan vast selle USA filmi ära, ehk seal variandis on selgem mis ja kes.

2006-04-30T03:17:00.000-07:00

PHILIP REEVE Surelikud Masinad

Ohoho! see raamat oli küll väga meeldiv üllatus 2006 aasta lugemislaual mul. Vist esimene kokkupuude tegelikult aurupungiga kirjanduse kaudu ka. Liikuvatest piltidest Katsuhiro Otomo Steamboy animet näiteks olin juba olin näinud ( järjehoidjaks kasutasingi muuseas Steamboy postkaarti ) noja kindlasti on mingeid animesi veel mis aurupungi temaatikaga tihedalt flirdivad. Jaapani konsooli-RPG-d ka muidugi. Kunagi käisin eesti ulmelugejate kokkutulekul Aegviidus , kus oli kavas loeng steampunkist ja siis defineeriti minu mäletamist mööda steampunki kui väga huvitavat haru ulmekirjanduses, kus tehnika on jäänud aurumasinate aega. Ja õigus ka, vähemalt selle raamatuga jäin ikka väga rahule. Sisust : Tuleviku maal on liikuvad linnad kes ajavad üksteist taga ja London on enda kätte saanud MEDUSA - salapärase seadeldise millel tohutu purustusjõud ja kuri linnapea on muidugi aldis maailma vallutama selle abil. Tom ,kes oli linna arhiivi õpipoiss ja Heather - neiu kelle vanemad tapeti Medusa kättesaamiseks ning kes Londonisse tapjale kätte maksma tuleb satuvad mingi megaseiklusse nii maa peal kui õhus kui üldse. Mõnusalt sisutihedad peatükid olid ja lühikesed, lugesid suts , enne magamaminekut paar peatükki ja said loogilise koha peal lõpetada. Mõnus. Lasteraamat, seda küll, aga samas väga hardcore ju tegelikult, kes lugenud on need teavad ;).

2006-04-16T13:09:00.000-07:00

LIAN HEARN Kuu hele valgus

Oeh, lõpuks ometi sai kolmas ja loodetavasti viimane osa Otori lugudest läbi.
Tõtt-öelda kolmanda osagi võtsin kätte puhtast kohusetundest, sest esimesed kaks olid läbi loetud, "Üle ööbikupõranda" - esimene osa mulle isegi meeldis, sest oli eriline - jaapani teema, samuraide aeg, pluss veel siukest pool ninja-värki, peategelane Takeo Otori nimelt kuulus salapärasesse "hõimu" ja oskas ennast nähtamatuks muuta ja muidki ägedaid ninjaassasini nippe ja kaart oli raamatu alguses ja Juhan Habicht tõlkinud - ühesõnaga tundus , et väga äge. 2 osa läks juba liiga naistekaks, sest tuli sisse rohkem naispeategelast Kaedet ja tema kurba lugu, kuidas teda solgutati eri klannide pealike vahel ja muidu hingeelu ja looduskirjeldusi oli ikka liiast palju. ( Tegelt Lian Hearn ongi naiskirjanik, selgus) Noja okei, et siis mitte saagat pooleli jätta võtsin ka kolmanda osa ette, tore siis , et Takeo Otori ikka võitis oma maad tagasi, aga teise osa tase jätkub siingi, keeruliseks läheb ka juba süzhee, ei ole seebiooperi fänn ning ei jaksa eri sugulasi ja kõrvaltegelasi meeles pidada nii palju. Täitsa kahju, et nii läks seekord loodetud jaapaniteemalise fantasyga - fantasyt nagu polnudki vaid suguvõsadedraama hoopis . A ilus raamat väljanägemiselt, seda peab kiitma meie eesti raamatukujundamise üldise pildi taustal.

2006-04-10T12:25:00.000-07:00

STEVE NILES/BEN TEMPLESMITH Criminal Macabre

Ben Templesmithi joonistusstiil on ikka midagi päris erilist. Nagu väikseid maalid on lehekülgedel olevad paneelid, kunstinäitus selline. Väga omapärane ja huvitav. Kohati meenutas mingi Poola noorteraamatu illustratsioone ähmaselt mida nooruses sai loetud. Autostopist oli see Poola rams veel ja päris hea, kahjuks pealkiri ei meenu. Criminal Macabre muidugi ei ole autostopist vaid hoopis detektiiv Cal MacDonaldi ühest juurdlusest. Ebatavalisest sellisest, sest Calil on see õnnetus, et ta näeb ja suhtleb selliste tegelastega nagu ghoulid, vampiirid , libahundid jms. Selline üksik Mulder, kes ainult ei ole nii korralik nagu x-filesi mees, ei ei vastupidi. Joob nagu Bukowski oma parimatel päevadel ja kasutab tsenseerimata sõnavara Raymond Chandleri dektetiivromaanide kangelaste stiilis. Criminal Macabre alguses ta läheb üht vampiiri baari vahistama , kuid see paneb plagama teda nähes, siiski vanakoolimehena Cal napsab talt rahakoti ja seal vahel on üks paber aadressiga...kuhu Cal joonelt suundub ja nagu ta ise ütles..."that was a first in a long series of bad moves" . Criminal macabre kohta on öeldud iseloomustuseks , et Max Payne vs. Underworld - nii on tõepoolest pluss Ben Templesmithi kunst ma rõhutaks!

2006-04-10T12:22:00.000-07:00

BRIAN AZZARELLO 100 BULLETS vol.1

Mingi kuu aega tagasi umbes Ops telefonivestluses mainis , et " no tellisin 3 osa 100 Bulletit Krisost ära", ja kuidagi sattus nii , et ma pidin talle Tallinnasse deliverima need. kasutasin kohe juhust ja lugesin esimese volli läbi...mnjaa, esimene lugu oli selline geto-hip-hop-hood teemaline, et üks latiinotsikk nimega Dizzy Cordova tuleb vangist välja ning juba metroos koju sõites keegi salapärane mees mustas, ehk nagu ta ise tutvustas - agent Graves - selgitab talle kes ta mehe ja lapse maha lasid. Ei olnud drug-lordide kättemaks vaid hoopis politseinikud...ja annab talle kohvri kus 100 kuuliga untraceable relv ja foto kahe võmmi pildiga...

Teine lugu haaras juba rohkem , sest oli süngem ja mõnusalt joonistatud. Lugu räpase nurgabaarimani persekukkunud saatusest, mitte ta omal süül vaid kunagi oli ta just-just avamas gurmeerestorani kui leiti ta koduarvutist lastepornot ning bye-bye karjäär ja armastav perekond ja sama Graves baarileti ääres selgitamas mehele, kes need fotod tegelikult tema arvutisse sokutas ning pakkudes esimesest osast tuttavat kohvrit ja koos sellega kättemaksuvõimalust...lõpp oli ettearvamatu minu jaoks ja mingi teema tundub, arenema hakkab...

2006-04-10T11:40:00.000-07:00

HARUKI MURAKAMI Norra mets

Tykk aega juba arutasin endamisi siin, kuna eesti keeles seda jaapanlast lugeda saab, venekeelse kirjanduse riiulid uputasid kuti tõlgetest juba ammu ja üsna ägedate pealkirjadega tundusid. Tõsi, midagi on eestikeelsena varem ka ilmunud, ma veel kaotasin ühe kihlveo selle peale :)
Nojah, kerge pettumus oli alguses, sest ootasin miskipärast mingit raju asja a selgus, et on mingi jube realism. Tavaline realism. A siis võtsin ennast kokku, sest elan ka ise tudengilinnas ja siukseid noori on siin ma kujutan ette palju kes niiviisi kulgevad nagu Murakami raamatus, eks ta siuke kuristik rukkis jaapani variant on, tegelikult päris okei lugemine, ega ma ei kahetse.

2006-03-30T00:54:00.000-08:00

FRANK MILLER Hardboiled

Ojeah, ma olin ikka väga -väga kaua oodanud, et seda koomiksit lugeda. Vahepeal oli ta pikalt out-of-print a peale Sin City teemat vist otsustati uustrükk teha ja saingi. Mis ma oskan öelda, hullumeelne kunstnikutöö artistilt nimega Geof Darrow. USA metropol tulevikus üles joonistatud ja millised detailid.
Lugu ise on 3 vihikust koosnev ja ühest küborgist kes jookseb amokki aeg-ajalt. Peale esimest vihikut, kus küborg esimest korda segi pöörab ja ta arstide poolt jälle normaalseks kodanikuks ( my name is...NIXON....and...I...am....tax...collector) vormitakse läheb ikkagi täiesti käest ära ja kuni lõpuni. Meeldiv apokalüptiline Sci-Fi, lugu ise vast mitte, tavaline selline aga just joonistused! U-S-K-U-M-A-T-U!

2006-03-30T00:53:00.000-08:00

Dan Brown "PETTEPUNKT"

Juba siis kui ma raamatu esimest korda lahti lõin, tundsin kohe, et järjekordne Dan Browni page-turner alt ei vea, ilmselt jagub põnevust ja haaravaid seiklusi ka seekord ja õigus oligi. Mingi 2,5 päeva võttis aega need 500 lehekülge ja õhtul kui lugema hakkasid napilt käest ära panna ei tahtnud, aga mis sa teed kui tööpäev on ees. Igatahes jäin väga rahule, eesmärk oli just see - easy ja arusaadav põnevus ja minu tabelis saab Pettepunkt kolmanda koha Browni seniloetust. Da Vinci Kood ja Inglid ja Kangelased on aint eespool. Sisust ka, et mul meelest ei läheks - USA Presidendivalimised ukse ees, leitakse meteoriit ja NASA, ja mingi luureorganisatsioon NASA vastane ja senaatori tütar ja mereteadlane ja antartika ja DELTA eriti vihaste tapjate jõuk...siuke möll käib. Peaks mõne Ludlumi või Clancy ette võtma , räägitakse, et Brown olevat vaese mehe Ludlum, eks vaatame. Igatahes väga super ajaviiteks ja absoluutselt mõnus oli lugeda.